Madis Arukask on folklorist ja usundiuurija, kes on juba üle 20 aasta uurinud läänemeresoome rahvaid, peamiselt vepslasi. Vepslased elavad Venemaal Äänisjärve edelarannikul ja Vepsa kõrgustikul. Teaduslik huvi on viinud Arukase mitmel korral ekspeditsioonidele Venemaale, kus ta on keskendunud antropoloogiliselt vepslaste eluviiside, traditsioonide ja uskumuste uurimisele. 

"Ma uurin inimesi välitöid tehes, mitte üksnes kabinetis istudes või tekstidega töötades," räägib Arukask. Sellise uurimustöö läbiviimine on väga aeganõudev ja vajab hilisemat järele mõtlemist. Miks siis seda teha? Arukask toob välja, et tegu on millegi väga tunnetuslikuga, mida ongi raske seletada. Teda huvitab hõimurahvaste uurimine eelkõige eestlasena, et tunnetada oma rahvuslikku või etnilist tagapõhja. "Eesti kultuuri nähakse tihtipeale lääne perspektiivist, aga eksistentsiaalselt oluline teine pool on varjus," ütleb ta.

Esimesed sammud

Läänemeresoome rahvaste uurimise ja folkloristikaga hakkas Madis Arukask tegelema õpingute ajal. "Ma õppisin 1990ndatel eesti filoloogiat, mis toona ühendas kirjandust, rahvaluulet ja keelt. Tollal oli aega õppida. Mulle tundub, et umbes kolmandal õppeaastal sain aru, mis mind põhjalikumalt huvitab ja see oli väga läbitunnetatud otsus," meenutab Arukask. Ta asus võtma rahvaluule eriala kursusi, mille kaudu sattuski ta läänemeresoome rahvaste juurde.

Eestlaste teise sugulasrahva, vadjalaste, juurde suunas teda töö Eesti kirjandusmuuseumis. Seal tegeles ta professor Paul Ariste kogutud vadja materjalide süstematiseerimise ja ettevalmistamisega edasisteks töödeks. Ariste suur huvi oli vadja keel ja kultuur, mistõttu käis ta mitme aastakümne jooksul Lääne-Ingerimaal materjali kogumas. Arukask töötas tema kogudega, mille käigus omandas ka passiivse vadja keele oskuse. 

1997. aastal oli Arukasel võimalus esmakordselt kaasa lüüa Heinike Heinsoo juhendatud tudengi-ekspeditsioonil, et uurida viimaseid vadja keele kõnelejaid. Tänapäeval seda keelt enam ei räägita, mis on ka põhjus, miks Arukask siirdus õige pea edasi rohkem ida poole, vepslaste juurde. "Ühel hetkel olin elavas pärimuste ja uskumuste maailmas. Mu huvi ongi kogeda vahetult inimesi, kes elavad  mõnevõrra teistsuguses reaalsuses," kirjeldab ta.

Kohtumine vepslastega 

Esimesed ekspeditsioonid kujutasid Madis Arukase jaoks sõitu tundmatusse. "Kui esimene kord lähed, pead ise looma omale suhtlusvõrgustiku, leidma kohad, kus öösel magada ja olla. Tuleb arvestada, et oled välismaalane," meenutab ta. Arukask kirjeldab, et kohaliku kogukonna jaoks on uurija saabumine ebatavaline sündmus, kuna tegemist on võõraga, kes soovib rääkida tavatut keelt – nende oma keelt. Vepslaste arusaam välismaailmast on see, et seal räägitakse vene keelt. 

Vepslased ise on üldjuhul kakskeelsed: nad on oma hariduse saanud vene keeles ja ka televisioon on venekeelne. Vepsa keelt räägivad nüüd ainult vanemad inimesed, lapsed seda keelt peaaegu enam ei mõista. "Isegi kui uurijana oskad nende keelt, siis oled ikkagi võõrkeha ja tekitad kummastust ning ühtlasi ka huvi," rõhutab ta. 

Arukask toob välja, et sideme tekkimine võtab aega, see see eeldab inimlikku avatud suhtlemist, mis tähendab, et ka endal tuleb inimesena avaneda. Esimest ja teist korda, kui ta piirkonda jõudis, suhtuti temasse ettevaatlikkusega. Kolmandal korral vaadati, et see pole enam juhuslik ja siis hakati teda kui uurijat juba ootama.

"Mitte nemad pole mulle huvitavad, vaid mina olen ka neile huvitav. Ei ole nii, et mina olen tark, tähtis ja haritud ning tulen rääkima, kuidas asjad on. See tekitaks õõvastust, et tegu on järjekordse võimusuhteid kehtestava asjapulgaga, kellesuguseid on sealsed inimesed palju näinud ja mis ei ole kunagi nende jaoks midagi head tähendanud. Pead igat moodi andma mõista, et just teie olete minu jaoks huvitavad. See läheb inimestele väga korda, et väikeste rahvaste esindajate vastu tuntakse huvi. Inimesed on tõdenud, et kohalike venekeelsete ja -meelsete võimukandjate jaoks oleme ükstapuha kes, aga näed uurijatele Eestist üldse mitte. See on nende jaoks pööraselt oluline," meenutab Arukask.

Ääremaade hüved

Vepslased elavad Venemaa Leningradi oblasti idaosas, Vologda oblasti lääneosas ja Lõuna-Karjalas. Nende külad asuvad traditsiooniliselt veekogude ääres, pigem halvasti ligipääsetavates kohtades. Teed on kehvas seisus ja külasid ümbritsevad suured metsad. Arukase sõnul ongi vepsa keel veel sellistes kohtades säilinud, kuna kogukonnad on pigem kõrvalised, samuti pole mobiililevi, internetist rääkimata.

Ta toob välja, et keele ja vanade tõekspidamiste säilimise huvides ei tohiks selline olukord muutuda. "Inimesed ise muidugi soovivad kõiki mugavusi, kuid see tähendab, et assimilatsioon toimub veel kiiremini. Tänapäeva progressiivses maailmas tundub see muidugi imelik, et uurijana nii mõtlen. Samas hoiab selline olustik elus arhailist loodussuhet, seda toetavaid uskumusi ja kõike muud, mis on ainulaadne," selgitab ta.

Arukask on ekspeditsioonide käigus materjali kogunud palju. Koroonakriis ja sellele järgnenud poliitilised sündmused pole aga lasknud tal alates 2019. aastast enam ekspeditsioone Venemaale jätkata. "Uurimisega saan ikka edasi tegeleda, ainest on kogutud üksjagu, aga puudu on vahetu kontakt, mis inspireerib," lausub ta.

Ühiskondlikult oluline töö

Igapäevaselt töötab Madis Arukask Tartu Ülikoolis eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessorina. Selle kõrval on ta MTÜ Fenno-Ugria Asutuse juhatuse esimees. Selles rollis saab ta soome-ugri teemat laiemalt populariseerida. Iga aasta oktoobris toimuvad Eestis hõimupäevad, mille käigus korraldatakse kultuuriüritusi, konverentse, loenguid koolides ja muud haakuvat.

Rahvusvaheliselt on olukord keeruline, sest Venemaa asus läänemaailma kontakte tõrjuma juba enne Ukraina sõda. Varem toimusid iga nelja aasta tagant Soome-Ugri rahvaste maailmakongressid, seda kordamööda Eestis, Soomes, Ungaris ja Venemaal. Järgmine olekski pidanud toimuma Venemaal, aga jäi ära. 

Arukase sõnul on Eesti ilmselt maailma kõige teadlikum soome-ugri maa. Elementaarsel tasandil teab enamik eestlasi, et eesti keel kuulub soome-ugri keelkonda ja, et meil on ida pool mitmeid hõimurahvaid. See erineb oluliselt näiteks soomlaste silmaringist. Ungaris on teadlikkus veel kehvem: soome-ugri identiteeti ei osata seal näha, väärtustada ega tähtsustada, sest teemaga ei tegeleta nii süsteemselt kui Eestis.

"See ei ole nähtav igal pool, aga mingis mõttes on Eesti siin tõesti kõige edumeelsem. Oleme väike rahvas ja meil võiks olla empaatiat veel väiksemate rahvaste suhtes. Suurtel rahvastel ei ole seda tunnetust. Kui minna välitöödele, siis näed, kui tähtis see on nendele rahvastele, keda on kordades vähem kui meid. See ongi oluline: näha ja toetada seda, et väikerahvad ja nende traditsioonid säiliksid," sõnastab Arukask teema olulisuse.

Arukase jaoks on soome-ugri teemaga tegelemine oluline ka meie endi rahvusliku identiteedi säilimiseks. Ta toob välja, et nii-öelda väikest teadust on raske teha, sest selle uurimisvälja kandepind on ahtake. Teadus sõltub palju projektirahastusest ja rahvusteaduslikud teemad ei pälvi otsustajate jaoks piisavat kõlapinda.

"Läänemeresoome rahvaste uurimise ja folkloristikaga tegelemine on loomulikult minu enda valik. Minu jaoks on see pakkunud palju olemuslikke äratundmisi, oma rahvuse liikmena. Need on asjad, mida on keeruline sügavuti ingliskeelsele publikule selgitada. Äratundmisrõõm on seotud oma etnilise tagapõhjaga," toonitab Arukask lõpetuseks.

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Publitsistika praktika".