Ilmselt on paljud mõelnud päevast, mil neist saab kellegi abikaasa. Pulmad pole aga alati olnud pelgalt kahe inimese vaheline sündmus. Vanasti tähistasid need sageli midagi enamat, näiteks täiskasvanuks saamist ja uue rolli vastuvõtmist ühiskonnas. Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessor Madis Arukask rääkis, et pulmadega kaasnesid rituaalid, mis sümboliseerisid ühtsust ja järjepidevust, sidudes perekondi ja kogukondi tihedamalt kokku.

"Sotsiaalses mõttes läbis inimene elu jooksul erinevaid etappe ning neid üleminekuid tähistasid vastavad rituaalid," kirjeldas  Arukask. Pulm ja abiellumine oli üks keskseid häid näiteid ülemineku rituaalist, kus vallalisest inimesest sai abieluinimene ning ühiskonna täisväärtuslik täiskasvanud liige. 

"Abielu kui institutsioon andis näiteks seadusliku võimaluse tagada järelkasv, olla avalikult selles rollis, olla abielus ning kõikide ettenähtud reeglite ja ettekirjutuste kohaselt end selles rollis realiseerida," sõnas Arukask. Tema sõnul sai traditsioonilises ühiskonnas leida inimene elus oma koha alles siis, kui rituaal õnnestus. Abielu rituaal ehk pulm oli siinkohal kriitilise tähtsusega. 

"Kui mõelda sõna "pulm" peale, siis soome keeles tähendab see probleemi, eestikeelse sõna taga on see sama mõte, kriisirituaal ehk üleminekurituaal," rääkis Arukask. Kui vaadata näiteks talupoja pulma, siis rituaali kohaselt pidi pruut pulmas nutma ehk itkema. "Seda nuttu ei tohtinud võtta emotsioonidest tuleneva kontrollimatu käitumisena, vaid kui rituaalset tehnikat, mis oli ühendav folkloorinähtus. Kui pruut ei osanud itkeda, tehti seda tema eest, aga see pidi kindlasti olema pulma osa," sõnas Arukask. See on üks näide, kuidas itk oli omaette üleminekut sillastav mehhanism, sest abielu puhul oli tegemist tõsise kriisiga. 

"Rituaalidega on aegade algusest peale nii olnud, et kõigepealt oli rituaali pingeline osa ning kui rituaal õnnestus, järgnes meelelahutus ja pingelangus," lisab ta. Praeguses maailmas pole rituaalil enam erilist tähendust ning see on jäänud arusaamatuks. Pulmade pidamisel on alles jäänud vaid lõbu osa ja need on saanud osaks meelelahutuskultuurist. 

Kui tänapäeval pulmi peetakse, on see inimeste jaoks enamasti elu kõrghetk. Kunagi see aga nii ei olnud. "Traditsioonilises ühiskonnas algas kahe inimese kooselu sügavast kriisist, kus sai edasi minna ainult paremaks. Praegu on see vastupidi, enamasti läheb halvemaks," rääkis Arukask. 

Ka tänapäeval jagatakse pulmades pulmakülalistele erinevad rollid. See on viide vanadele pulmakommetele. Pruudi ära röövimine oli omal ajal reaalsus. "Kellegi ülesanne oli kogu aeg jälgida, et pruudiga midagi ei juhtuks. Pruut oli kaetud pruudilooriga, et keegi liialt palju pruuti ei vaataks," kirjeldas Arukask. 

Ta meenutas pulmi, mida külastas lapsena. Seal pidi pruut näitama, et oskab näiteks kedrata. "Neid nähtusi võib vaadelda kui selliseid riituse nähteid, kus pidi tõestama, et oled tõeline mees või naine selle ühiskonna arusaamades," lausus ta. 

Traditsioonide kohaselt kaotas naine pärast abiellumist endised sidemed: oma endise pere ja kodu. Abiellumise järel sai pruut mehe pere osaks, mida on tänapäeval sageli keeruline mõista. "Pärast pulmi oli mõne nädala jooksul pruudil võimalus külastada oma isa kodu, see oli pulmarituaali järeltegevus. Pärast seda enam koju asja olnud, misjärel oldi täielikult mehe hõimu osa. Mõistagi algul üpris madalas staatuses," sõnas Arukask. 

Samuti ei tohtinud pärast abiellumist suhelda enam vallaliste külatüdrukutega. "Tänapäeval aga on inimene vaba, keegi ei keela pärast abiellumist suhelda vallaliste sõprade ja tuttavatega," lisas ta. Kokkuvõtvalt saab Arukase sõnul kõiki vanaaegseid rituaale ja pulmakombeid küll tänapäeval jälgida, kuid pigem mälestusena. 

Artikkel valmis Tartu Ülikooli õppeaines "Publitsistika praktika". Autorid on magistrandid Julia Siimberg, Grete Koho, Mari-Liis Timmotalo ja Triin Koorits.