Eelmisel aastal sõlmiti Eestis kõige rohkem abielusid 8. augustil, mil sõudis abieluranda 126 paari. Pärimuslike pulmakommete uurija Liis Burk rääkis Vikerraadio saates "Huvitaja", kuidas inimesed arvavad sageli, et traditsiooniline pulm tähendab kibe-karjumist, lapse mähkimist ja muid naljakaid katsumusi. Need on aga pigem nõukogude aja mõju.

"Pärimuslikus pulmas oli pruutpaar pigem passiivses rollis. Teised inimesed nende ümber toimetasid rituaalidega, mille eesmärk oli noori kaitsta ja tagada nende liidule edu," lausus ta.

Pulmateekond algas kosjadega. Noored märkasid teineteist tavaliselt kas tööpõllul või kiigeplatsil. Kui aga noormees polnud kindel, kas märkamine on vastastikkune, saadeti pruudi poole kuulunaised, kes uurisid, kas kosilast oodatakse.

Positiivse vastuse korral läks peigmees isamehega kosja. Isamees oli näiteks mõni hea jutuga sugulane, kes tundis traditsioone. Kindlasti pidi ta ise abielus olema. Samamoodi oli hiljem pruudil esindaja, keda kutsuti kas kaasa- või mõõganaiseks.

Kui majja kosja jõuti, olid kaasas viinad ja kingitused. Isamees ajas mõistujuttu kadunud linnust või loomast, kuni lõpuks jõuti pruudi enda juurde. "Ka nalja tehti. Mõnikord pakuti prooviks valepruuti, näiteks vanemat õde, keda kardeti vanatüdrukuks jäävat," rääkis Burk. Vahel juhtuski nõnda, et maha mängiti hoopis vanem õde.

Kosjadest pulmadeni jäi vähemalt kolm nädalat, et kirikus jõutaks noorpaar kolm korda välja kuulutada. Sel ajal kogunesid tüdrukud, et valmistada pruudi veimekirstu täienduseks sadu esemeid:  kindaid, vöid, paelu. Peigmehel selliseid ülesandeid ei olnud, aga tihtipeale oli nii, et kui tüdrukud olid mõnda aega toimetanud ja esemeid valmistanud, tulid ka poisid sekka. "Seltsis ikka segasem ja tekkisid uued suhtlused ning tugevnesid olemasolevad," sõnas Burk.

Kuigi pruutneitsid ja peiupoisid võivad tunduda ameerikalik komme, siis tegelikult on see ka täitsa Eesti oma traditsioon. "Nad pidid olema vallaliste seast valitud võrdses arvus ning toetasid pruuti ja peigmeest rituaalides. Enne pulmi oli sätitud, kes kellega pulmas kokku kuulub. Mõnikord tuli neil isegi öö koos veeta, mida järgmisel hommikul kontrolliti," kirjeldas Burk.

Pulmad algasid pruudi kodust, kus üks olulisemaid hetki oli pruutkirstu välja lunastamine. Pruut pidi kodust lahkudes laulude saatel nutma, sest see näitas, et ta on hingelt soe inimene. Peigmehe kodus võttis teda vastu ämm, sageli sõba või kasuka maha laotades.

Oluline oli pruudi tanutamine ja põlle ette sidumine, mis tähistasid abielunaiseks saamist. "Esimesed kaks korda lükkas pruut tanu tagasi, kolmandal korral pandi see pähe," kirjeldas Burk. Põll seoti samuti alles kolmanda katsega õigesse kohta.

Kui praegu on pulmade üks element valge pruutkleit, siis see traditsioon jõudis Eestisse alles 20. sajandi alguses. "Pigem on see seotud ärkamisajaga ja uute väärtuste rõhutamisega," ütles Burk. Tema uurimistöös jäi meelde mälestus, kus üks naine kirjeldas 1927. aastal oma pulma ning lisas, et see oli küla viimane vanade kommete järgi peetud pulm.

Burki sõnul ei pea traditsiooniliste elementide toomiseks pulma kandma rahvarõivaid ega mängima torupilli. "Kaunis juukseehe võib sümboliseerida tanu, väike põll sobituda valge kleidiga. Oluline on, et rituaal läheks südamesse. Ärge tehke lihtsalt tegemise pärast," soovitas ta. Samuti võib taaselustada esimese tantsu tähenduse: see oli pruudi esitlemine ja tantsijad vahetusid, igaüks jättis noortele väikese kingituse.

"Pulmade mõte on alati sama olnud: liita kaks inimest uueks perekonnaks ning tugevdada kogukonda," võttis Liis Burk kokku.