Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessor Merili Metsvahi rääkis Raadio 2 saates "Pulss", kuidas Eesti naine ei ole läbi ajaloo olnud üldse nii allasurutud, kui sageli arvatakse. Eestis hakati patriarhaadist rääkima alles 19. sajandi teises pooles. Tähtsaimaks pereliikmeks tõusis siis vanim poeg, kes päris ühtlasi talu. Sellele viitab ka näiteks Tammsaare "Tõde ja õigus".

Metsvahi rääkis, kuidas kõige selle tõttu järeldati pikka aega, et Eesti ühiskond on olnud aegade algusest peale patriarhaalne ehk meestekeskne. "Nüüd viimasel ajal on teadlased hakanud varasemat minevikku uurima ja selgub, et enne ristiusu tulekut oli naisel Eestis tugev positsioon ja kõrge staatus. Eriti kui võrrelda muu maailmaga," sõnas ta.

Näiteks 13. sajandil oli Metsvahi sõnul Eesti naistel märkimisväärsed õigused: naine sai pärida maad, mis oli tol ajal väga haruldane. Kui rannikualadel ja saartel olid mehed meremehed ja viikingid, siis naine haris maad ja ka vastutas selle eest. Kristliku kultuuri Eestisse saabumisega muutus naise roll, sest kristlus on kaasprofessori sõnul patriarhaalsem.

Kui rääkida hilisemast ajast, siis 18. sajandil oli kaasprofessori sõnul naise staatus tugevam kui 19. sajandil ja Eesti inimesed ei võtnud paljusid uusi kombeid omaks. Metsvahi rääkis, kuidas 18. sajandi lõpus tundus inimestele võim kõrgel ja kaugel. Kui ülevalt poolt seati sisse regulatsioonid, siis need olid sageli kaugel rahva mõttemaailmast ning neid ei võetud omaks.

Näiteks rääkis kaasprofessor, kuidas üks pastor Torma kihelkonnast kirjutas oma 18. sajandi mälestustes, et ta luges kantslist ette regulatsiooni pulmade pidamise kohta. Tol ajal oli kiriku kantsel peamine viis rahvaga suhtlemiseks. Uute reeglite järgi ei tohtinud pulmad kesta rohkem kui kaks päeva, ette oli antud, kui palju tohib külalisi kutsuda ning palju võib õlut ja viina pulmas olla.

Pulmad olid tol ajal aga Metsvahi sõnul väga tähtsad ja neid peeti kindlasti üle kahe päeva. Samuti ületas õlle kogus etteantud kogust. "Kui pastor regulatsiooni ette luges, hakkas rahvas kirikus naerma. Seadused olid rahvast kaugel ja need ei arvestanud sageli rahvaga. Seega kohandas vahel pastor ise seadust vastavalt oludele, mida nägi," ütles ta.

Rootsis suhtuti 18. sajandi lõpus vallasemadesse väga halvasti. Ka Eestis taheti sisse seada regulatsioon, mille järgi ei tohtinud vallasemad enam tanu kanda. Tanu oli aga tol ajal naise tunnusmärk. "Kui saad emaks, siis sellest hetkest saad naiseks, mitte siis, kui abiellud," selgitas Metsvahi tolleaegset mõtteviisi. Kuna rahvas protestis uuenduse vastu nii tugevalt, ei suudetudki regulatsiooni ellu viia.

Samuti oli naistel suurem vabadus kaasavaraga. Näiteks kui kaasavaraks saadi lehm, siis tohtis naine ise otsustada, mida lehmaga teha. Samuti said Eesti tüdrukud ise otsustada, kellele mehele minna. Paljudes teistes riikides oli  ajalooliselt ses osas lõplik sõna vanematel. "Võrreldes muu maailmaga Eestis ei olnud väga seda, et tüdrukuid sunniti abielluma kellegagi, kellega nad ei tahtnud," lausus Metsvahi.

Metsvahi rääkis, et tolleaegsete inimeste jaoks oli oluline elada kooskõlas oma perekonna, loomade ja loodusega.  "Praeguses ühiskonnas, kus on vastandumised ja kohati liiga individualistlikud väärtused omaks saanud, oleks tänapäeva inimestel palju õppida vanast pärimusest," sõnas kaasprofessor.