Willendorfi Veenus leiti 1908. aastal Austriast Doonau idakaldalt. Värske analüüsi põhjal nikerdati see aga tõenäoliselt Põhja-Itaaliale iseloomulikust kivist ehk sadade kilomeetrite kaugusel, vahendab ScienceAlert.

Willendorfi Veenuse tunneb hõlpsasti ära. Vaid 11 sentimeetri kõrgusel kujukesel pole labajalgu ega nägu, kuid selle rõhutatud kehavorme nagu suuri rindu, suguelundeid ja reisi seostavad antropoloogid tavaliselt naise viljakusega. Pealekauba on kujukesel peenelt viimistletud peakate või soeng.

Kivikujukese valmistamise täpne eesmärk pole teada. Uurijad oletavad, et võib-olla meeldisid kuju valmistajale lihtsalt väga suured kehavormid. Siiski pole see ainus kujuga seotud mõistatus.

Sarnaseid kujukesi seostatakse nooremal kiviajal valdavaks saanud graveti kultuuriga, kuid enamasti valmistati need vandlist või luust. Willendorfi Veenus on seevastu tehtud ooliidist ehk teatud tüüpi settelubjast, mis koosneb keraja kujuga mineraalmoodustistest ehk ooidest. Ühtlasi toonitiVeenus ookriga punaseks.

Sügavam vaade

Varasemalt oli Willendorfi Veenust uuritud üksnes pindmiselt. Uues ja Viini Ülikooli antropoloog Gerhard Weberi juhitud uuringus heitsid teadlased aga mikro-kompuutertomograagia abil pilgu kujukese sisse ja suutsid seejuures eristada kuni 11,5-mikromeetrise läbimõõduga detaile.

Esmalt märkasid nad, et kivi sisemine struktuur pole ühtne, vaid koosneb erinevatest settekihtidest, kus iga kihi tihedus ja terade suurus on erinev. Lisaks leidub kivis väikesi koorikloomade jäänuseid ja suuremaid rauaterakesi ehk limoniite. Just need võimaldasid uurijatel kivimi koostise põhjal piiritleda, millisest kujukese leiukoha lähedusse jäävast piirkonnast võis selle toormaterjal pärineda.

Väike tükk juura ajastu kooriklooma kesta lubas uurijatel alustuseks välistada kõik hilisemad settekihid. Seejärel võtsid nad hulganisti kivimiproove Prantsusmaast Ukrainani ehk umbes 2500 kilomeetri laiuselt alalt ja võrdlesid proovide koostist Willendorfi Veenuse omaga. Oma hämmastuseks leidsid uurijad, et Willendorfist 200 kilomeetri raadiuses polnud maapõues ühtki veidigi kuju koostisega kattuvat materjali.

Ilmnes hoopis, et lähimaks vasteks osutus hoopis Põhja-Itaaliast Garda järvest võetud proov. Sealne lubjakivi oli Veenuse omaga pea äravahetamiseni sarnane. See tähendas, et kujukest kanti endaga kaasas Alpide lõunaküljelt põhjaküljele. Kui omaaegsed inimesed otsustasid mäestiku ületamise asemel ringiga minna, võis nende teekond olla umbes 730 kilomeetri pikkune.

Weberi sõnul otsisid omaaegse tööriistakultuuri kandjad gravetid pidevalt uusi soodsaid elupaiku. Kui kliima või saakloomade kättesaadavus ühes piirkonnas muutus, liikusid nad eelistatult piki jõgesid mujale.

Veenuse ooliidile leiti teinegi võimalik päritolukoht Willendorfist 1600 kilomeetri kaugusel Ukrainas. Uurijad ise peavad seda vähem tõenäoliseks, kuid möönavad, et lõplikult ei saa seda välistada.

Kuigi ooliidi täpset päritolu ei saa tõsikindlalt paika panna, andis pilk kujukese sisemusse uurijatele ikkagi uut infot. Uurijad avastasid, et Veenuse kivi on poorne, sest selle ooide tuumad on aja möödudes lahustunud. Ühtlasi märkasid nad, et tõenäoliselt on kuju pinnal olevate salapäraste poolkerakujuliste õõnsuste tekke taga just limoniidid. 

Üks selline poolkera moodustab kujukese naba. Weber oletab, et kõvad rauast limoniidid murdusid ilmselt kivimi küljest ära, kui meister kujukest nikerdas. Veenuse naba puhul kasutas kuju looja ilmselt kivimi omadust enda kasuks ära.

Uuring annab autorite sõnul aimdust sellestki, kui kallihinnaliseks omaaegsed inimesed kuju pidasid, et nad seda sadu kilomeetreid endaga kaasas kandsid. Uurijad kirjutavad, et Willendorfi Veenuse täpne valmimise ega materjali hankimise aeg pole teada. Küll aga oli nende sõnul selge, et kujukese omanikud hoidsid sda rännakutel hoolega alles.

Uuring ilmus ajakirjas Scientific Reports.