Rühm Ühendkuningriigi zooarheolooge analüüsis sajandivanuste sõjahobuste luid. Ühtekokku vaatasid nad 171 leiukohast päevavalgele tulnud 1964 hobuse säilmeid, mis pärinesid neljandast sajandist 17. sajandi keskpaigani. Luude põhjal selgus, et ratsud olid üllatavalt väikesed: paljud neist meenutasid tänapäevaste hobustega võrreldes pigem ponisid, vahendab Gizmodo.

Uuringu kaasautori ja Exteri Ülikooli arheoloogi Oliver Creightoni sõnul oli sõjahobune keskaegses Inglise ühiskonnas ja kultuuris tähtsal kohal. Loom oli omaette staatusesümbol, kes seostus tugevalt aristokraatliku maailmapildi arenguga. 

Ühtlasi oli ratsu lahingurelv, keda ülistati tema liikuvuse ja kiiruse tõttu: hobuste ilmumine sõjatandrile muutis põhjalikult kogu sõjapidamist ja selles kasutatavaid taktikaid. Creightoni sõnul võisid keskaegsed hobused olla küll väikesed, kuid nende mõju ühiskonnale oli tohutu.

Uuringu autorid märkasid, et sõjahobustena võidi kasutada väga erinevat tüüpi ratsusid. Nende seas oli turniiridel kasutatavaid lahinguratsusid, aga ka eri eesmärkidel kasutatavaid hobuseid ja traavleid, kes talusid hästi sõjakäike iseloomustavaid pikemaid retki. Arheoloogilises kontekstis võib aga sõjahobuste luid olla raske tavaliste hobuste omadest eristada.

Exteri Ülikooli arheoloogi Alan Outrami sõnul on sõjaratsude suurus arheoloogide ja ajaloolaste seas juba aastaid vaidlusteema. Kuigi kirjalikes allikates on juttu "suurtest ratsudest", ei täpsustata kusagil, mida sellega täpselt mõeldakse. Üldiselt võtavad uurijad mõõdupuuks tänapäevased hobused, kes on 170–180 sentimeetri kõrgused. Võrdlusena peavad Outrami sõnul olema tänapäeva ratsapolitsei kasutatavad hobused vähemalt 165 sentimeetri kõrgused.

Paljude filmide väntamisel ja näituste kokkupanemisel on arheoloogi sõnul eeldatud, et ka keskaja ratsud olid sama suured – sealt tuleb ka levinud ettekujutus suurtest sõjahobustest. Ometi osutas arheoloogiline aines, et loomad olid üldjuhul pigem väiksemad. Pea ükski uuritud hobustest poleks Outrami sõnul tänapäeval politseihobune. Ta oletab, et lahinguratsud olid ikkagi omaaegsetest tööhobustest suuremad, kuid tänapäeva mõistes üsna väikesed.

Hobuste kõrgust mõõdeti Inglismaal turjast kämmaldes ehk umbes kümnesentimeetristes ühikutes. Umbes 16 kämbla ehk 160 sentimeetri kõrgused hobused ilmusid arheoloogiliste leidude sekka alles 13. sajandil. Samas kulus veel umbes sajand, et ratsud saavutaks koormaveoks sobiliku mõõdu. 

Uurijate sõnul mängivad tänapäeva filmides ja sarjades sõjahobuseid sageli Šairi hobused ehk teatud tüüpi koormahobused. Šairi hobustel on aga rangluukõrgust 18 käe jagu ehk nad on ajaloolistest sõjaratsudest paarikümne sentimeetri võrra  kõrgemad. Uurijad leidsid, et juba üksnes 15 kämbla kõrgused hobused olnuks omal ajal väga haruldased, isegi kui kuninglik täkkude aretusprogramm nautis oma hiilgeaegu.

Töörühm on veendunud, et uuritud luud kuulusid täiskasvanud hobustele, sest nad vaatasid kokkukasvanud luid, mida esineb ainult kasvamise lõpetanud loomadel. Mõned pisematest hobustest olid eeslisuurused, ent uurijate sõnul oli keskmine hobune Rooma ajast uusajani veidi väiksem kui muul. Põllumajanduse võidukäiguga pöörati hobuste aretamisele üha rohkem tähelepanu, mistõttu ilmusid pildile ka suuremad isendid.

Praegu uudistab töörühm hobusesäilmete iidset DNA-d ja otsib luudelt nende rollist tulenevaid morfoloogilisi muutusi. Vana-DNA põhjalikum analüüs võib autorite sõnul aidata arheoloogidel mõista, kuidas hobuste tõud ja tüübid sajandite jooksul arenesid.

Teadustöö ilmus ajakirjas International Journal of Osteoarcheology.