Rahvusvahelise töörühma sõnul on tegu uskumatu leiuga. Pehmed koed kivistuvad haruharva, sest need kipuvad lagunema enne, kui kivistumisprotsess üldse algab. Sellest veelgi haruldasem on leida kolmemõõtmelise pehme koe jälgi, vahendab ScienceAlert.

Leiu juures on muudki harukordset. Kivistise skanneeringute abil said teadlased uudistada muistse kala anatoomiat kõigis kolmes mõõtmes ja seda ilma, et neil oleks tarvitsenud õrna leidu katki teha. Südamekivistis oli säilinud niivõrd hästi, et sellel võis selgelt eelistada näiteks koda ja vatsakest.

Muistse kala süda oli S-tähe kujuline ja koosnes kahest kojast – väiksem koda paiknes suurema kohal. Süda oli tunduvalt arenenum, kui paleontoloogid ootasid. Ühtlasi pakkus see olulist teadmist pea- ja kaelapiirkonna kujunemisloo kohta. Selgemaks sai seegi, kuidas ajapikku kaelaluude külge lõualuud tekkisid.

Uuringu autori ja Curtini Ülikooli paleontoloogi Kate Trinajstici sõnul hämmastas leid teda ka peale enam kui 20 aastat kivististe uurimist. Evolutsiooni peetakse tema sõnul sageli väikeste sammude reaks, kuid nüüd viitab muistne kalakivistis, et lõuaga ja lõuata selgroogseid lahutas suurem lõhe. Leitud kaladel paiknevad südamed suus lõpuste taga – täpselt nagu tänapäevastel haidel.

Erakordne leid erakordsest paigast

Kivistis pärineb Lääne-Austraaliast põhjaosast, Gogo kihistust. Devoni ajastul ehk umbes 419,2–358,9 miljoni aasta eest laius seal tohutu ja elurikas korallrahu. Nüüdseks on sellest saanud harukordne kivististe lasund, mis liigitub lagerstätte kategooriasse. See tähendab, et lasundis on säilinud ka pehmeid kudesid.

Uuringu keskmes olnud kivistis kuulus nüüdseks välja surnud soomuskalade klassi. Nende olendite õitseaeg jääb umbes 50 miljoni aasta taha devoni ajastusse. Soomuskalad kadusid ajastu lõpul aset leidnud suure üleilmse väljasuremislaine käigus.

Kivistist oleks olnud seda kahjustamata väga keeruline uurida. Nimelt oli tegu suurema lubjakivirahmakaga, mida kaunistasid kahtlaselt bioloogilist päritolu näivad jooned. Uurijate sõnul ei pea tänapäeval õnneks enam kivistisi nende sisu uurimiseks katki tegema.

Uuringu autori ja Uppsala Ülikooli paleontoloogi Per Ahlbergi sõnul teevad Gogo lasundi kalad eriliseks just nende hästi säilinud koed. Enamasti on pehmed koed säilinud just lömastatud kivististel, kellel erinevad need vaevu kivimi ebatasasusest. Ahlbergi sõnul oleks kudede uudistamine praeguse põhjalikkusega olnud mõne kümnendi eest võimatu.

Töörühm kasutas uuringuteks Austraalia tuumateaduse ja tehnoloogia organisatsiooni ning Euroopa sünkrotroni kiirgusrajatise teadlaste abi. Üheskoos kaardistasid nad kivistises neutronkiirte ja sünkrotoni röntgenikiirte abil erinevate mineraalide tiheduse. See ei toonud ilmsiks üksnes kala säilinud luid, vaid ka teised peenekoelisema ehitusega osad – hästi säilinud südame, mao, soolestiku ja maksa.

Teiste elundite olemasolu võimaldas saada töörühmal kala anatoomiast üleüldiselt paremat aimduse. Kate Trinajstici sõnul võis esimest korda näha, kuidas ühe algelise lõualuuga kala kehas kõik elundid paiknesid. Eriti üllatas töörühma see, et muistne organism polnudki tänapäevastest kaladest kuigi palju erinev.

Üks väga oluline erinevus aga siiski leidus. Trinajstici sõnul oli kalal suur maks, mis võimaldas tal edukalt ujuda – täpselt nagu praegusaja haidel. 

Mõnedel tänapäevastel luukaladel on ka ujupõiest välja arenenud kopsud, kuid ühelgi uuritud väljasurnud soomuskalal kopsudest märki polnud. See viitab paleontoloogi sõnul, et kopsud arenesid luukaladel välja hiljem omasoodu.

Varem Gogo kihistust leitud kivististe põhjal õnnestus paleontoloogidel Gogo kalad rekonstrueerida ja mõista nende lihaskonna ehitust. Pealekauba on moodustisest avastatud muistsete luukalade looteid. Uued leiud aga viitavad, et Austraalia maapõuel võib ka tulevikus varuks olla üllatusi.

Uuring ilmus ajakirjas Science.