Muistsetel inimsäilmetel on sageli mõni kehaosa puudu, sest kivistisi räsivad maapõueprotsessid. Üks Kalimantani saare Indoneesia osast leitud inimluustik pakkus teadlastele aga huvitava üllatuse: selle jalalaba oli amputeeritud. Arheoloogide sõnul on tegu maailma vanima tõendusmaterjaliga kirurgilisest amputatsioonist, vahendab ScienceAlert.

Kõnealune inimluustik kaevati 2020. aastal välja Kalimantani idaosast ühest inimasustusest eemal asuvast lubjakivikoopast. Luustiku leidis Griffithi Ülikooli arheoloogi Tim Maloney juhitud Indoneesia ja Austraalia töörühm.

Lähemal vaatlusel märkasid nad, et tegu oli noore inimesega, kelle vasak jalalaba oli oskuslikult eemaldatud. Tõenäoliselt tehti talle operatsioon lapsepõlves, vähemalt 31 000 aasta eest.

Amputeeritud labaga jalg paranes piisavalt hästi, et inimene sai sellega edasi elada. Tõenäoliselt elaski ta veel kuus kuni üheksa aastat, enne kui ta, opereeritud jalg välja sirutatud, maha maeti.

Uuringu kaasautori ja Sydney Ülikooli bioarheoloogi Melandri Vloki sõnul oli väga üllatav, et muistne korilane lapsepõlves nii tõsise ja eluohtliku operatsiooni üle elas. Vähem üllatav pole seegi, et tema haav paranes ja köndistus ning ta mägisel maastikul veel aastaid oma piiratud liikumisvõimega edasi elas. Just viimane viitab Vloki sõnul tugevale kogukondlikule hoolitsusele.

Hämmastavalt vara

Seni loeti vanimaks tõendiks kiviaegsete amputeerimiste kohta ühte Prantsusmaalt leitud 7000-aastast luustikku. Tegu oli vanemapoolse mehega, kelle küünarvars eemaldati vahetult küünarnuki kohalt.

Sedasorti amputeerimisi peetakse veel tänapäevalgi keerukaks. Arstidel peab käepärast olema terve rida meditsiinilisi vahendeid ja erialast oskusteavet, et lõigatud kohta ei tungiks nakkused, verejooks peatuks ja tuim valu ajapikku järele annaks.

Meditsiini ajalugu on teadupärast verine ja täis nurjunud elupäästmiskatseid. Seepärast vaatasid uue uuringu autorid imetlusega, kuivõrd oskuslik oli muistset korilast opereerinud inimeste töö. Võrdlusena õppisid lääne ühiskonnad selliseid protseduure ohutult tegema alles umbes sajandi eest.

Maloney ja kolleegid möönavad, et avastus pöörab pahupidi seni arheoloogide seas valitsenud eelduse. Nimelt eeldati seni, et ei varasemad ega praegused korilasühiskonnad ei suuda keerukaid kirurgilisi operatsioone teha.

Töörühm kirjutab, et korilast opereerinud kirurg või nende rühm pidi peensusteni tundma inimese anatoomiat, hügieeni olulisust ja keha aineringluse süsteeme. Vastasel korral poleks kirurg osanud veenide, muude veresoonte ja närvide keskis orienteeruda, amputeerida jalalaba ega ennetada eluohtlikku verekaotust ja nakkusi.

Ühtlasi kirjutavad autorid, et muistsed inimesed pidid mõistma vajadust kaaskondlase elu päästmiseks tema jäse eemaldada.

Erand või reegel?

Varem arvati, et inimkond hankis esimesed põhjalikumad meditsiiniteadmised põllumajandusrevolutsiooni ajal või peale seda. Üleminek koriluselt põllupidamisele viimase 10 000 aasta jooksul tõi kaasa uue tervisemurede laine, mis vallandas ka järkjärgulise arstiteadmiste arengu. 

Seni arvati, et enne põllumajandusrevolutsiooni amputeeriti inimestel üksnes sõrmi ja sedagi vaid rituaalide käigus või karistuseks. Uuringu autori ja Griffithi Ülikooli arheoloogi Maxime Auberti sõnul näitab Kalimantani saare uus leid, et inimesed oskasid haigeid või vigastatud jäsemeid edukalt eemaldada juba ammu enne seda, kui neil tekkisid püsivad elupaigad.

Muistsete inimsäilmete dateerimine on omaette riukalik protsess. Uues uuringus määrasid teadlased luustiku vanuse tema hambaemailis säilinud kiirgustaseme järgi. Sel moel saadud hinnang klappis luustikku ümbritsenud setetes leiduval orgaanilisel ainel põhineva radiosüsiniku meetodil saadud dateeringutega.

Töörühm järeldas luu paranemisele viitavate luukasvude põhjal, et tõenäoliselt amputeeriti korilase jalg tema lapsepõlves. Ühtlasi ei leidnud nad luustikul ühtegi märki, et jalaluu lõikekohta oleks räsinud mingid nakkused.

Töörühm oletab veel, et tõenäoliselt ei võetud inimesel jalga maha loomarünnaku või mõne muu õnnetuse tõttu. Luustikul puudusid selliste juhtumitest tingitud purustavad luumurrud.

Kas leid annab tunnistust ebatavaliselt hästi arenenud meditsiinioskustest just selles Kalimantani piirkonnas või kajastab see omaaegset laiemat teadmist, jääb esialgu vastuseta küsimuseks. Tegu võib olla vaid haruldase üksikjuhtumiga. Teisalt võisid saareelanikud oma kuumas ja niiskes troopilises kliimas otsida juba varakult abi ravimtaimedest ning seeläbi oma oskuste pagasit täiendada.

Uuring ilmus väljaandes Nature.