Inimesed on oma ajude üle uhked ja peavad end intelligentseks liigiks. Muu hulgas on inimaju looduses üks suuremaid. Sealjuures ei pruugi mõte inimaju kahanemisest kõlada väga kaalumisväärselt. Paleontoloogid on seda ideed viimase 40 aasta jooksul küll välja pakkunud, kuid suurema vastukajata, vahendab ScienceAlert.

Nüüd pani Nevada Ülikooli teadlasrühm kahaneva aju hüpoteesi taaskord proovile. Nad järeldavad oma värskes uuringus, et hüpotees ei päde.

Kahanemise märke pole

Debatt aju kahanemise üle sai hoo sisse läinud aastal peale paleoantropoloog Jeremy DeSilva töörühma uuringu ilmumist. DeSilva väitis inimfossiilide ja sipelgakolooniate evolutsioonimustrite põhjal, et inimaju võis kahaneda umbes nelja lauatennise palli mahu võrra.

DeSilva väitel juhtus see vaid 3000 aasta eest ehk paljude teooriatega võrreldes väga hiljuti. Näiteks on pakutud, et inimaju hakkas kahanema millalgi peale 11 700 aasta eest lõppenud viimast jääaega.

DeSilva uuring paigutas muutuse aga keerukamate inimühiskondade tekkeperioodi. Inimaju oleks sel juhul kahanenud, sest teadmist sai nüüd talletada kirjutistesse või jagada kogukonnaliikmete vahel. Teisisõnu ei muutunud inimaju rumalamaks, vaid tõhusamaks.

Päris kõik teadlased asjade sellises käigus aga veendunud pole. Nüüd väidabki Nevada Ülikooli teadlasrühm, et lükkasid kahanemise idee ümber.

Uuringu autori ja antropoloogi Brian Villmoare sõnul märkasid nad DeSilva töörühma andmestikku vaadates, et inimaju mõõtmed pole muutunud ei viimase 30 000 ega ilmselt ka 300 00 aasta jooksul. Täpsemalt ei suutnud uue uuringu autorid leida Villmoare'i sõnul märke, et nüüdisinimese aju üldse kunagi kahanenud oleks.

Asjakohasem andmestik

DeSilva ja kolleegid analüüsisid oma töös 987 koljut. Neist aga ainult 23 koljut pärines nende aju kahanemise hüpoteesi jaoks olulisest ajavahemikust.

Uue uuringu andmestik sai võimalike kallete vältimiseks kitsam – see keskendub ainult viimase 300 000 aasta nüüdisinimestele. Nimelt ei leia uue töö autorid, et ligi kümne miljoni jagu varajast inimajalugu oleks väidetavalt 3000 aasta eest toimunud nihke vaates tähtsad.

Isegi viimase 300 000 aasta puhul dateeriti enamik uuritud koljufossiile selle vahemiku kümne hiljutisema protsendi sisse. Vanemaid kivistisi on lihtsalt keerulisem leida.

Valimi ebavõrdse jaotuse tasakaalustamiseks keskendusid uurijad nüüd just viimase 30 000 aasta vanustele koljudele. Nad rakendasid oma täpsustatud valimil samu meetodeid nagu DeSilva. Nemad ei tuvastanud viimase 3000 aasta jooksul inimeste koljumahus mingit märkimisväärset muutust.

Üldiselt järeldavad uurijad, et inimese ajumaht on püsinud viimased 300 000 aastat hämmastavalt ühesugune. Seega nende sõnul tõendid hiljutise muutuse hüpoteesi ei toeta.

DeSilva töörühm pole veel kriitikale vastanud. Samas avaldasid nad ise 2021. aastal lootust, et teised nende hüpoteesi paikapidavust testiks.

Uus uuring ilmus ajakirjas Frontiers in Ecology and Evolution.