Jeremy DeSilva Dartmouthi Kolledžist ja ta kolleegid analüüsisid ligi tuhandet inimkoljut, nii fossiilseid kui ka nüüdisaegseid.

Nad sedastavad, et kaugemas minevikus inimese kolju ajapikku üha suurenes, eriti jõudsalt umbes 2,1 miljonit aastat tagasi ja umbes poolteist miljonit aastat tagasi. Nii ongi inimesest saanud oma lähemate sugulasliikidega võrreldes erakordselt suure kolju ja aju omanik.

Koljumahu vähenemine on aga üsna hiljutine suundumus, mis sai alguse alles umbes 3000 aastat tagasi. Varasemates uuringutes ei ole selle tendentsi hiljutisus nii selgelt esile tulnudki.

DeSilva ja ta kolleegid pakuvad nähtusele ka uudse seletuse. Varem on ajumahu vähenemist püütud seletada kogu keha suuruse kahanemisega, üleminekuga põllumajanduslikult kasvatatud toidule või inimese niinimetatud enesekodustamisega.

DeSilva ja ta kaaslased käivad aga ajakirjas Frontiers in Ecology and Evolution välja hüpoteesi, et põhjusteks on hoopis teadmuse ja teabe kollektiivne jagamine ning sellel rajanev ulatuslik koostöö. Nende põhjuste omakordne eeldus on aga kirja leiutamine ja kirjalike tekstide kasutuselevõtt ühiselu korraldamisel.

Oma hüpoteesile otsisid teadlased tuge ka sipelgate maailmast. Sipelgad küll meie mõistes lugeda ja kirjutada ei oska, kuid paljud neist on sellegipoolest ülimalt ühiselulised.

Teadlased kõrvutasid mitme sipelgaliigi aju suurust, ehitust ja energiatarvitust. Nad tuvastasid, et sipelgate puhul ongi tööjaotuse laad ja kollektiivse tunnetuse tase nende aju näitajatega seotud.

Liikidel, mille isendid jagavad omavahel tihedalt infot ja jaotavad selgelt tööülesandeid, on ka aju just selle olukorraga kohanenud ja muutunud muu hulgas väiksemaks.

Väiksem aju tarvitab vähem energiat, ja kui teavet ning otsustamist saab indiviidide vahel jaotada, siis langeb iga üksiku aju töökoormus ja energiakulu. Energiat on organismil aga vaja kokku hoida.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25.