Ajust loobunud mantelloomal on meile õpetlik sõnum

Foto: Amante Darmanin/Flickr (CC BY 2.0)

Inimkond peab aju maise arengu suurimaks saavutuseks ja naeruvääristab näiteks mantellooma (Tunicata), kes sööb ära iseenda aju. Areneva tehisintellekti omapärased probleemilahendused tõstatavad aga küsimuse, kas inimese aju on ikka ülim arengusaavutus, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Veekogudes elava mantellooma algus on paljulubav. Noortel vastsetel on seljakeelik ning arenemas algeline torujas närvisüsteem. Oma nii-öelda mõistust kasutades otsib loomake eluvajadusi rahuldava koha. Nõudlikkus ei ole suur, aga selgelt on olemas minimaalsed elukvaliteeti rahuldavad kriteeriumid.

Looma nimetus tuleneb tema tühja mantlit meenutavast kujust. Kraega sarnasest avausest voolab mikroorganismidest rikas vesi sisse ja käisest välja. Loomake sööb, mida pakutakse: umbes nagu Rootsi laeva buffee's. Üllatusena otsustab loomake täiskasvanuks saades ka oma aju ära süüa. Edasi jätkub ta elu aju vaevamata, toitu nautides. Või lihtsalt süües, sest mõnutunne pidanuks asuma kadunud ajus.

Inimestena on meil lihtne hoobelda ja pidada mantellooma lolliks. Ta pole ainuke taolise elu-deviisi esindaja. Omal ajal pandi tähele, et sarnasel kombel kulgeb ka paelussi elu. Selle näite abil naeruvääristasid mõned loodusliku valiku ideest šokeeritud kriitikud Charles Darwinit ja tema teooriat, küsides tänitavalt: kas mõistuse kaotamine ongi tema arvates areng?

Võimalik, et toona oli küsimus mõeldud retoorilisena. Oleme inimestena pidanud aju maise arengu tipuks ja selle kasutust enesestmõistetavaks väärtuseks. Samas meeleolus võiks aju abil tehisintellekti arendamist pidada trepiga võrreldud edenemises sammukesena üles poole.

Vahest oleme iseteadlikkuses pimedad ega näe mantelloomas võimalikku sõnumitoojat või varjatud vihjet, mida looduse suures mängukavas meile paljuteadva ülemuslikkusega küündimatuse tõestamiseks nina ette sokutatakse. Sugugi mitte võimatu skeemi märkamiseks võib alustada arengu tipust, tehisintellekti nutikast toimetamisest.

Näiteid on kümneid, aga piisama peaks paarist. Olgu alustuseks paarikümne aasta tagune varajane eksperiment jalgrattaga nutikast agendist, mis pidi hoidma sõidu ajal tasakaalu ning ühtlasi liikuma sihtmärgi poole umbes nagu toidukuller. Seadme programmis suurenes arvuline preemia, mida rohkem see liikus sihtmärgi suunas. Arendajate üllatuseks asus nutikaks peetud seadeldis ümber sihtmärgi tiirutama, sest nii sai lõputult koguneda kasulikku tööd kajastavaid punkte. Inimestena ühmame käega ja tõdeme, et sellisel moel mõtleks ainult robot.

Värskema näite leiab kõndimist õppinud roboti mudelist milles masinlik mõttetöö leidis, et kõndimise asemel saab jalgu omavahel imelikul moel kokku lapates libisedes edasi liikuda. Viide nii-öelda imelikule moele pärineb loomulikult inimeselt, kes ei osanud ilmaski ette näha, et jalgadega saaks või peaks sellisel totral moel liikuma.

Mõlema näite sõnumi võtab kokku male suurmeister Peter Heine Nielsen, kes BBC-le antud intervjuus tõdes: "Olen tihti mõtisklenud kui Maale saabuks ülimusliku liigi esindaja ja näitaks, kuidas nad malet mängivad. Nüüd tean."

Peter Heine kommentaar käis AI'l põhineva malemängu kohta. Sama mõtet kordas Go mängu maailma tippu kuuluv lõunakorealane Lee Sedol, kui otsustas karjääri lõpetada, olles jäänud alla mängupartnerile Google AlphaGo'le. Ta põhjendas loobumist lootusetusega, et maailmas on nüüd miski, mida ta ei suuda võita. Masin sooritab käike, millest on võimatu aru saada, kuni on hilja.

Tehisintellekt leiab lahenduse, mis ei lange kokku inimese sellele pandud ootustega. Lahendus saavutab eesmärgi hoopiski teises tähenduses; seejärel jäädes rahulduse kriteeriumi maksimeerivasse tsüklisse nagu mantelloom. Aju vaevatakse vaid seni, kuni ultimatiivsele eesmärgile otsitakse lahendust. Inimesena oleme olnud piiratud ja aeglased. See seletaks, miks peame endiselt teatud tegevusi ja eesmärke pühadeks. Kui kauaks aga?

Võib-olla me pole julenud vihjeid lugeda, et ka meid kirjeldavad matemaatiliselt selgepiirilised vajaduste rahuldamise kriteeriumid. Tegelikkuses hoiatab isegi rahvatarkus vinti üle keeramast: see tähendab, et rahuldume, kui miski on piisavalt hea.

Meis looduse juhusest antud intellektuaalse tööriistaga iseseisvalt tegutsevate masinate loomise kulminatsioonina võime jõuda sööki, mugavust ja meelelahutust maksimeerivasse elukeskkonda. Milleks edasi pingutada ehk rattaga sihtmärgini sõita, kui ümber piisavalt hea tiirutades koguneb lõputult punkte? Järsku oli Lee Sedolil õigus ja ajuga ei tasu edasi pingutada?

Toimetaja: Airika Harrik

Allikas: "Portaal"

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: