"Uuringu tulemustena nägime, et subjektiivselt hinnati kurja, rõõmsat ja neutraalset nägu erinevalt, kusjuures kuri nägu oli kõige negatiivsem, tõmbas kõige rohkem tähelepanu ja tekitas kõige kõrgemat erutuvust," ütleb Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi doktorant Annika Kask.

Koos sama instituudi teadurite Nele Põldveri ja Liisi Ausmehe ning professor Kairi Kreegipuuga uuriski Kask, kuidas püüavad neutraalsed, rõõmsad ja kurjad näod nii vaataja kui ka tema aju tähelepanu. Selleks näitasid uurijad katseisikutele erinevaid nägusid ja palusid osalejatel hinnata, kui palju üks või teine nägu nende tähelepanu tõmbas.

Hirmul on suured silmad?

"Tulemustest saime teada, et kuri ja rõõmus nägu püüdsid rohkem tähelepanu kui neutraalne nägu," ütleb Annika Kask. Varasem teaduskirjandus osutab tema sõnul samuti, et emotsionaalsetel ja eriti just kurjadel nägudel nägudel on inimese tähelepanu haaramisel evolutsiooniline eelis.

"Kui meie vastas seisab inimene või loom kurja näoga, siis on meile eriti oluline sellele vastavalt kiiresti reageerida: nii-öelda võidelda või põgeneda, et tagada enda ellujäämine," selgitab Kask. Rõõmus nägu viitab, et näo omanik on tõenäoliselt meie suhtes positiivselt meelestatud.

Neutraalse või tuima näoga inimesele aeglaselt reageerides või üldse reageerimata jättes me Kase sõnul aga tõenäoliselt kahju ei kanna. "Tänapäeval me valdavalt küll võitlemise ja põgenemisega ei tegele, ent selline emotsioonide eelistöötlus on meis säilinud ja kannab ka nüüd olulist rolli," tõdeb ta.

Inimaju ei töötle mõnd nägu nähes siiski kõiki selle osi võrdselt. Mõned näo osad on aju tasandil olulisemad juba kasvõi nägude omavaheliseks eristamiseks. "Näiteks on silma piirkond, sealjuures inimestel ka kulmud, samuti pilgu suund olulised indikaatorid, mis aitavad vastavat emotsiooni tuvastada," loetleb Kask. Näiteks viitavad kurjale näole kortsus kulm ja intensiivne otse vaatav pilk. Kase sõnul on oluline piirkond ka suu. "Rõõmus nägu naeratab, kurval näol on pigem suu veidi allapoole kaldu," võrdleb ta.

Aju otsustab, inimene mõtleb järele

Uuringus huvitas autoreid nii inimese subjektiivne hinnang igale näole kui ka tema aju kiire reaktsioon sellele. "Eks sisuliselt olid mõlemad hinnangud inimese enda antud, kuna ka subjektiivsete hinnangute andmisel kasutame ju oma aju," arutleb Annika Kask. 

Küll aga erines tema sõnul nende hinnangute andmise kiirus. Aju tasandil pidi nähtu töötlusele kuluma vaid paarsada millisekundit, mistõttu loevad psühholoogid säärast reaktsiooni automaatseks ja inimese tahtliku kontrolli alt väljas olevaks. "Subjektiivseid hinnanguid anti aga rahulikult omas tempos. See andis katseisikutele võimaluse piltidesse süveneda ja neid teadvustatult töödelda," võrdleb doktorant.

Aju reaktsiooni mõõtmiseks näitasid uurijad katseisikutele järjest kiiresti vahelduvalt ühesuguseid standardstiimuleid, milleks kirjeldatud katses oli mittenäoline kujund. Iga natukese aja tagant nägid katseisikud aga eelnevatest erinevat nägu ehk devianti. "See tekitab teatud tajulise vea, mida on võimalik ajukuva andmetest negatiivse väljalöögina tuvastada," selgitab Kask. 

Lahutades ühesuguste mittenäoliste kujundite nägemisel tekkinud ajuvastusest harvaesineva näo ehk deviandi vastuse, saidki uurijad teada, kui tugevalt teistest stiimulitest erinev nägu aju reageerima pani. "Nõnda on võimalik kasutada erinevaid emotsionaalseid nägusid deviantidena ja vaadata, kui edukalt ajus neid standardstiimulitest eristatakse," ütleb doktorant. Samuti said uurijad nii võrrelda, kas aju eristas sealjuures üht emotsiooni teisest.

Aju vajab otsustusaega

Muistse kiskjahirmu mõju tuli välja ka nüüd katseisikute subjektiivsetes hinnangutes nähtud nägudele. Enim tähelepanu said kurjad näod. Rõõmsaid nägusid peeti kõige positiivsemateks ja need said keskmiselt tähelepanu. Neutraalsete nägude osaks said nii keskpärased hinnangud kui ka väikseim tähelepanu. 

Aju automaatsel tasandil oli asi Annika Kase sõnul keerulisem. "Teatud erinevuse leidsime neutraalse näo ja emotsionaalsete nägude vahel," selgitab ta. "Emotsionaalsed näod erinesid standardstiimulist rohkem ja antud juhul moodustasid pigem üldisema emotsiooni kategooria." Kuri ja rõõmus nägu aju ülikiire töötluse põhjal otsustades aga omavahel ei erinenud. Täiendavad analüüsid kinnitasid doktorandi sõnul, et suurema tõenäosusega katses kuri, rõõmus ja neutraalne nägu omavahel aju tasandil ei erinenud.

"See ei tähenda muidugi, et aju ei tee neil nägudel üldse vahet," sõnab Kask. "Lihtsalt antud paradigmas ja selliste töötluskiiruste puhul ei jõudnud seda erinevuse tuvastamist toimuda." Aju eristusvõimet võis mõjutada ka see, et katseisikutele näidati teiste seas palju nägusid, millel olid kolme põhiemotsiooni kõrval vaid väikesed muudatused.

"Pigem võib arvata, et kõik natuke kurjad ja rohkem kurjad ning rõõmsad ja veidi vähem rõõmsad näod justkui sulasid nii kiiresti esitades kokku – domineerima jäi lihtne "nägu" versus "mitte-nägu" kategooria," põhjendab Kask. Teisisõnu suutis aju kohe aru saada, kas pildil on nägu või mitte, kuid täpsemalt emotsioonide eristamiseks oleks see vajanud veidi rohkem aega.

Rõõmus profiilipilt täidab enim eesmärke

Uuringust võib kaudselt kasu olla ka lugeja igapäevaelus. Näiteks soovitab Annika Kask tehtu valguses valida oma ühismeedia profiilipildiks pigem mõni emotsiooni väljendav pilt. "See tõmbab kindlasti kiiremini ja rohkem tähelepanu kui neutraalne passipilt," ütleb ta. 

Kelle eesmärk on profiilipildiga palju tähelepanu tõmmata, ent samal ajal huvilisi eemale peletada, võiks doktorandi sõnul proovida kurja näoga pilti. "Ennekõike võib aga öelda, et parim valik on rõõmus nägu, mis tõmbab piisavalt tähelepanu, jätab meid üsna rahulikuks ja tekitab meis positiivseid tundeid," soovitab ta.

Samuti võib nägude lugemise oskusest olla kasu viimase pooleteise aastaga tavaliseks saanud videokõnedes. Kase sõnul tasub seal kindlasti tähelepanu pöörata vestluspartneri silmadele, kulmudele ja suule, sest need annavad otseseid vihjeid, mis parasjagu vestluspartneri peas toimuda võiks. 

"Näiteks kui vestluspartner muigab, siis tasub lisaks muigele suul jälgida ka nende pilgu suunda," soovitab ta. "Kui vaadatakse otse kaamerasse, võib pigem järeldada, et muie käis teie pihta, kui aga pilk veidi mujale suunatud tundub, võis see olla kõrvaline vestlusaken, mis parasjagu lahti hüppas."

Annika Kask ja kaasautorid kirjutavad oma tööst ajakirjas Consciousness and Cognition. Töörühm uurib oma käimasoleva projekti raames tähelepanueelse informatsioonitöötluse seoseid seisundite, püsitunnuste ja käitumisega.