Elisabetta Palagi Pisa Ülikoolist ja ta kolleegid jälgisid inimesi mitmesugustes tavalistes paikades, näiteks pargis või ühissõidukis. Üks neist teadlastest võttis siis sellises olukorras telefoni kätte ja koputas sõrmeotsaga ekraani või lohistas sõrmega ekraanil. Mõnikord ka vaatas katset tegev teadlane ekraani, nii nagu telefoni puhul ikka kombeks, mõnikord aga vahelduseks mitte.

Selgus, et üsna täpselt pooled ümberkaudsed inimesed, kelle vaateväljas katset tehti, haarasid lähema 30 sekundi jooksu samuti oma mobiili pihku ning puudutasid ja vaatasid ekraani.

Kuid sellistel juhtudel, kui katsetegija ise ekraani poole ei vaadanud, vaid ainult puudutas seda, siis oli teiste inimeste seas järgmise poole minuti jooksul telefonivaatajaid ainult mõni üksik. Seega hakati tegevust jäljendama ikkagi ainult siis, kui oli aru saada, et katsetegija tõepoolest telefonile tähelepanu pööras. Jäljendamine ei olnud mitte ainult kiire, vaid nagu järelküsitlus näitas, enamasti automaatne ja alateadlik.

Palagi ja kaasautorid kirjutavad ajakirjas Journal of Ethology, et täheldatud nähtus kujutab endast ka erijuhtumit inimestes arvatavasti evolutsiooniliselt juurdunud kombest üksteise tegevust jäljendada. Kui aga sellise jäljendamise mõtteks on üldiselt peetud sotsiaalsete sidemete loomist või hoidmist, siis telefoni vaadates inimene paradoksaalsel kombel just eraldab end vahetult ümbritsevast sotsiaalsest olukorrast.

Huvitav on see, et ühise seltskonnana toidulauas istujad jäljendasid telefoni vaatamist märksa harvemini, kui enamikes muudes keskkondades vaadeldud inimesed. Palagi ja kolleegid peavad põhjuseks, et ühises söögilauas jäljendavad inimesed üksteist mitmel moel, näiteks näoilmete ja žestidega päris palju juba niigi. Samuti ei peeta söögilauas telefoneerimist Itaalias, kus katseid tehti, ka kuigi heaks tooniks.

Teadusuudised on Vikerraadios eetris esmaspäevast reedeni ca kell 8.35 ja laupäeval ca kell 8.25