Ilmajäämishirm tõstab nutiseadme kasutusaega arvatust vähem
Ilmajäämishirm ehk FOMO (fear of missing out) väljendub olukorrana, kus inimene kardab ilma jääda millestki, mida teised tema ümber kogevad. Hiljutises uuringus selgus, et ilmajäämishirm on tegeliku nutiseadme kasutusega seotud arvatust väiksem.
"Erinevad uuringud on näidanud, et suure ilmajäämishirmuga inimesed hindavad problemaatilist nutiseadmete kasutust kõrgemaks," sõnas uuringu juhtautor, Ulmi Ülikooli järeldoktor Dmitri Rozgonjuk.
Problemaatiliseks võib nutiseadme kasutamist Rozgonjuki sõnul lugeda siis, kui inimesel tekivad oma seadme(te) kasutamisest igapäevaelus probleemid: "See on näiteks siis, kui nutiseadme kasutamise tõttu jääb midagi olulist tegemata või kui tekivad konfliktid lähisuhetes sellest, kui üks osapool veedab liiga palju aega ekraani taga." Samuti annab problemaatilisest kasutusest märku pidev mõtlemine nutiseadme kasutamisest.
Uurijaid huvitas, kas inimeste enda hinnang on kooskõlas nende reaalse nutitelefoni kasutusega, näiteks sellega, kui tihti nad ekraani avavad ja teavitusi kontrollivad. Selguse saamiseks toetuti uuringu andmetele, milles kokku osales 169 Ameerika tudengit, kelle nutitelefonikasutust jälgiti nädala aja jooksul.
Teadlased küsisid katsealustelt, kui tugevaks nad hindavad oma problemaatilist kasutust ja kui palju kogevad ilmajäämishirmu. Lisaks mõõtsid nad spetsiaalse rakenduse abil, kui palju inimesed telefonis aega veedavad ja kui sageli oma ekraani kontrollivad.
Tulemused kinnitasid varasematest uuringutes näidatud seost selle vahel, et need inimesed, kes hindasid oma problemaatilist kasutust kõrgemalt, skoorisid kõrgemalt ka ilmajäämishirmu skaalal. "Mõnevõrra üllatuslikult selgus aga, et suuremat ilmajäämishirmu kogevate inimeste reaalne ekraaniaeg ei olnud kõrgem, nagu võis arvata problemaatilise kasutuse hinnangute puhul," rääkis Rozgonjuk.
Seega, ehkki ilmajäämishirm ennustab inimese enda poolt hinnatud problemaatilist nutiseadme kasutust, siis reaalset kasutust uurides selgus, et seos ilmajäämishirmu ja nutiseadme kasutuse puhul pole päris ühetimõistetav.
Rozgonjuk lisas, et uurimistöö tulemused näitavad, kuidas puhtalt ekraaniaega vaadates on raske öelda, kas telefonikasutus on problemaatiline või mitte: "Osa inimesed võivad telefoni kasutada väga kaua ilma selleta, et igapäevaelus tekiks probleeme. Teistel need probleemid aga tekivad. Lisaks tuleb arvestada, et näiteks informaatika valdkonnas töötavad inimesed on reeglina ekraani taga rohkem aega kui näiteks ehitusplatsil töötavad inimesed – seega ekraaniaeg ei pruugi tõesti olla kuigi hea problemaatilise käitumise näitaja."
Rozgonjuk märkis, et kui nutiseadme kasutamine häirib igapäevaelu, võiks kaaluda kasutuse vähendamist ja kontrolli alla saamist: "Paljude inimeste puhul on oluline nutiseadme kasutuse aega ja sagedust mõjutav tegur sotsiaalmeedia kasutamise võimalus. Seega, kui vähendada sotsiaalmeedia tarbimist, võiks see aidata piirata ka nutitelefonis veedetud aega."
Uurimus ilmus ajakirjas Digital Psychology.