Hirm nutiekraanide sõltuvust tekitava mõju ees võib olla liialdatud
Kartuste kiuste viitab värske uuring, et lapsena ja noore täiskasvanuna ekraani ees veedetud aja vahel puudub selge seos ehk kuuldused infotehnoloogia sõltuvust tekitavast mõjust on ilmselt liialdatud, vahendab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Lapsevanemad on üldiselt heatahtlikud. See, et nad soovitavad ja teinekord nõuavad lastelt nutiseadme käest panemist või arvutimängu katkestamist, tuleneb vaid hoolivusest. Kuis nende lapsepõlves selliseid ajaveetmise vahendeid ei olnud, evivad nad võõra suhtes hirmu. Igaks juhuks ollakse ettevaatlikud ja kui nähtust ennast ei saa peatata, püütakse sellega koos viibimise aega vähendada, põhjendades muret laste tuleviku ära rikkuva ohuga. Muretsetakse laste täiskasvanuks olemise aja pärast, kui kätte jõuab nende kord oma laste kaitsel uut karta ja keelata.
Inimese enda poolt välja mõeldud uute asjadega on antud tsükkel kordunud mitu põlvkonda. Sestap pole põhjust arvata, et traditsioon katkeb. Eriti kui arvestada innovatsiooni tempo kasvu.
Samas ollakse lapsevanematena vaikides üllatunud, isegi hingatakse kergemalt tõdedes, et nende enda lapseks olemise ajal nende suhtes tehtud hoiatused elu rikkumisest koomiksite, raadiote, televisiooni, magnetoolade ja muu elektroonilisega ei realiseerunud. Võib-olla mõeldakse end eriliseks või isegi targemaks. Endale erandit mõeldes ollakse siiski veendunud, et nüüdse põlvkonna ekraanidega vidinad rikuvad nende laste tuleviku. Nähtust tuntakse moraalse paanikana.
Näiteks USA teismelised veedavad väljaspool kooliaega ekraanide eest umbes 33 tundi nädalas. Mahult annab see enam-vähem välja töise nädala. Paarikümne aasta kauguse ajaga võrreldes on see näitaja ainult kasvanud. Pandeemiast tingitud koduspüsimise tõttu pikenes aeg veelgi. Ekraanide ees veedetud ajas on kindlasti halba kasvõi liigse istumise ja intellektuaalse ühekülgsuse tõttu. Samas on vähem teada, kas teismelise vanuses kogetud tehnoloogia kasutus mõjutab, kuidas käitutakse täiskasvanueas.
USA Colorado Ülikool otsustas teemat uurida, võttes vaatluse alla noorema täiskasvanu ikka jõudnud ameeriklased vanuses 18–30 aastat. Antud vanuserühm valiti iseloomuliku ülemineku protsessi tõttu, kui noor muutub majanduslikult ja elukorralduslikult iseseisvaks. Selle perioodi jooksul omandatakse mitmeid täiskasvanuks olemise rolle alates töötajast, abikaasa ja lapsevanemani.
Kirjeldatud muutuseperiood peaks olema tundlik sellele eelnenud teismeliseks olemise aegsete mõjutuste suhtes. Valimit moodustav põlvkond noori täiskasvanuid oli varasemaga võrreldes ainulaadne, sest nende ajale sattus hüppeliselt arenenud mobiilne internet, sotsiaalmeedia ja teiste digitaalsete tehnoloogiate kasutuselevõtt.
Uuring viidi läbi 2018. aastal, enne pandeemia tingitud käitumismuutust ja peaks seega kirjeldama varasema nn normaalse elukorralduse tingimustes toimunut. Muu hulgas uuriti noorte täiskasvanute igapäevast tehnoloogia kasutamist ning seda, millises tehnoloogilises miljöös möödus nende lapsepõlv ja teismelise eluperiood. Küsiti ka seda, kuidas nende vanemad uude tehnoloogiasse suhtusid ning kas ja kuidas seda neile piirata püüdsid.
Ühe õpetliku järeldusena selgus, et käesolevasse valimisse sattunud noori ameeriklasi püüdsid vanemad tehnoloogia kasutamisel samuti takistada. Sellest polnud kuigi palju kasu. Vanemad lihtsalt ei teadnud, mis tegelikult aset leidis. Nad piirdusid keelamisega ja tegelesid vähem kontrollimisega. Ekraanide ees veedetud aeg oli pikk. Sellest sündinud peamiseks kartuseks oli sõltuvus ja siirdumine täiskasvanuikka.
Uuringuga kogutud tulemuste peale võivad lapsevanemad hingata kergendunult. Teismeeas nutiseadmete kasutamisele kulutatud aeg kajastus väga vähe noore täiskasvanu tehnoloogia kasutamises. Need, kes kasutasid infotehnoloogiat teismelisena vähem, kasutasid seda ka täiskasvanuks kujunemisel vähem. Vahe suurema kasutusajalooga noortega oli aga statistiliselt väike.
Selgus, et põhiline, mis noorte täiskasvanute tehnoloogia kasutust kujundab, on nende selle perioodi elu, mitte teismelisena veedetud aeg. Paarisuhteta noored täiskasvanud kasutavad seadmeid natukene rohkem kui pere loonud indiviidid. Need, kes olid veel üliõpilased, hindasid, et kasutavad tehnoloogiat rohkem kui kunagi varem, põhjendades seda nende hetke elukorralduse nõudmistega. Samas olid nad veendunud, et kontrollivad olukorda ja nägid tulevikku, milles vähendavad tehnoloogia kasutamist.
Uuringu autorid peavad tulemust julgustavaks ja vanemate mure vähendavaks. Kartuste kiuste pole märgata infotehnoloogia sõltuvuse kasvu ega täiskasvanuks saamisega kaasnevate kohustuste taandumist ekraani ees veedetud ajale. Nüüd jääb vaid oodata mida see põlvkond oma lastele lubab ja keelab.
