Meie kõigi käitumisi ja otsuseid kujundavad evolutsiooni käigus kohandunud kaitsva iseloomuga programmid. Vastasel juhul kordaks iga uus inimene ohtlikke vigu ja areng seiskuks liigi väljasuremisega. Hoolimata nende väärtusest ei pane me kirjeldatud programmide olemust tähele, sest need on muutunud aja jooksul teadvust vähem koormavast automaatseteks tunneteks.

Kõigile on tuttav ootamatult tajutud söögiisu, mõnes uues kohas tajutakse seletamatut meelehead või hoopiski ebamugavust jne. Üks igapäevane tunnete tööriist on inimeste näoilmete lugemine. Peale karikatuurse naeratava või vihase suu on meil raskusi kirjeldamaks, mis kõik näos peab olema muutunud, et tajuda, kas ülespoole keeratud suunurkadega inimene on rõõmus, irooniline või koguni kurb.

Ometi tärkab meis vastav arusaamine. Teeme seda enamasti tunnete, mitte sõnade vormis. Teema, mis väärib eraldi käsitlust, kui võtta aluseks filosoof Ludwig Wittgensteini väide, et meie keele piirid on teadvuse piirid ehk kõigele, mida me teame, vastab mingi sõna. Jäägu antud vaidlus seekord arendamata pelga osutusega äsja toodud sõnadesse pandamatu äratundmise näitele.

Hirmutunne sünnib samuti nagu iseenesest ega allu hästi teadlikule kontrollile. Hirme on raske maha suruda. Jõuline kartuse tunne on aidanud esivanemaid elus hoida, kuni järgmise põlvkonna üleskasvatamiseni. Põlvest-põlve lihvituna on see tunne jõudnud tänasesse inimesse. Ilmselt oleme saanud miljonite aastatega looduse muutuvate olustike tajumiseks piisavalt hea kaitsva ande.

Kui hästi kaitsevad aga ürgsed kogemused meid seniolematute ja inimese enda sünteesitud uue vastu, nagu näiteks suhetes robotitega? Näota mehhaanilised moodustised, millel puudus sarnasus inimesega, on muutumas inimesele sarnasemaks. Huvitava uudse kogemusena võib juhtuda, et vabrikus valmistatud robotitest tehisinimesi toodetakse identsetena.

Inimesest eristumise ja sarnasuse teemat on juba päris palju uuritud. Muu hulgas tuntakse võõristus- või kummastusorgu, millega Jaapani robotiuurija Masahiro Mori kirjeldas inimese muutuvaid tundeid, kui mehhaanilise välimusega robotit muuta inimesele sarnasemaks, kuniks erisus on piisavalt suur, et uudistatakse roboti tehnilist teostust.

Muutes robotit välimust inimesele sarnaseks, kuid saavutamata piisavat kokkulangevust, tärkab meis ootamatult hirm ja vastikustunne. Märkame elutu masina näoilme detailides midagi sõnades seletamatut ja teadlikult raskesti juhitavat, mis tekitab eemaletõukavaid tundeid. Probleem on teada ja sellega tegeletakse.

Värskeim uurimussuund püüab mõista, kuidas mõjuvad meie tunnetele ühesuguse näoga ja muus osas identsed tegelased. Teineteisega äravahetamiseni sarnase kaksikupaariga kohtudes peale huvi muid erilisi tundeid ei teki. Kas midagi muutuks, kui sama näoga indiviide oleks kahe asemel neli või rohkem?

Kolmes Jaapani ülikoolis läbiviidud eksperimentide seeriast selgub, et loodus pole meid kloonidega kohtumiseks ettevalmistanud. Võimalik, et sobivama reaktsiooni puudumisel rakenduvad hirm ja ebamugavustunne. Probleem paistab tärkavat just inimnägudega, kuna eksperimendis kasutatud kloonitud koerte või jaapanlaste seas tuntud manga-koomiksite tegelaste puhul oli vastikusest ja hirmust koosnev segane reaktsioon pärsitud.

Seadused ei luba inimesi kloonida, küll aga eelistab tööstuslik tõhusus toota ühesuguseid roboteid. Juhul kui neid püütakse luua humanoididena, peamegi valmistuma ebatavaliseks kogemuseks.

Uue, kloonide põhjustatud "võõristuskuristiku" ilmingu puhul esines huvitav efekt, kui lisaks näopildi kloonimisele informeeriti vaatajat ka identiteedi kloonimisest. Näiteks kui ühesuguste kaksikute arv kasvas kahest neljani, kasvas vaatajates ebamugavustunne.

Teadlased nimetasid kloonide põhjustatud negatiivset emotsiooni klooni devaluatsiooni efektiks, osutades samana näiva inimese moodi indiviidide arvu suurenemisega kannatada saavale mehhanismile, mis on meis väljakujunenud teineteise identifitseerimiseks. Seetõttu võivad inimesed kloone suhtlusolukorras valesti ja tõenäoliselt halvasti hinnata ja sellest tulenevalt käituda ebaadekvaatselt.

Uuringust saadud kogemuse põhjal soovitavad teadlased tõsiselt kaaluda, kuidas peaks arvatavas lähitulevikus inimeste maailma loodavaid roboteid koostama. Inimestest tulenevate spontaansete negatiivsete tunnetega oleks mõistlik arvestada vähemalt seni, kuni inimesi on rohkem.

Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates "Portaal".