"Inimesed ei muutu kõik ühtemoodi, igaüks on oma unikaalse arengutrajektooriga, kuid üldiste suundumustena on täheldatud, et näiteks neurootilisus, ekstravertsus ja avatus uutele kogemustele kipuvad vanuse kasvades vähenema, samas kui teistega arvestamine, kohusetundlikkus ja meelekindlus kasvavad," selgitas uuringu juhtautor, Tartu Ülikooli isiksusepsühholoogia teadur Liisi Ausmees.

Ta lisas, et kuna need muutused on üldiselt positiivses suunas, võimaldades paremat sotsiaalset ja psühholoogilist toimetulekut, siis on neid trende nähtud üleüldise küpsemise ilminguna.

Vananemisega kaasnev üleüldine rahunemine ei tähenda siiski, et inimesed vähem muretseks või ärevust tunneks, sest viimased pigem ei ole vanusega seotud. "Kes oli nooruses muretseja, see on seda tõenäoliselt ka elu teises pooles. Rahunemine tähendab eelkõige, et väheneb impulsiivsus ja põnevate kogemuste otsimine," märkis Ausmees.

Moonutav enesehinnang

Seda kõike on varasemad uuringud kindlaks teinud peaasjalikult inimeste enesekirjelduse põhjal, kuid sellisel lähenemisel on teaduri sõnul selged piirangud: "On üsna loomulik, et ennast tahetakse pisut paremas valguses näidata. Vahel ei moonuta inimesed tahtlikult, vaid arvavadki endast tegelikkusega võrreldes natuke paremini."

Näiteks neurootilisus on üsna tugevalt laetud ja hinnanguline isiksusejoon, mida üldiselt ei peeta eriti soovitavaks omaduseks. Sotsiaalselt soovitavaks peetakse tavaliselt neurootilisuse vastandit, milleks on emotsionaalne stabiilsus. Seetõttu võib inimene olla motiveeritud end kirjeldama pisut emotsionaalselt stabiilsemana, kui ta tegelikult on.

Varasemad uuringud on vihjanud, et vanemad inimesed annavad küsitlusuuringutes mõnevõrra rohkem sotsiaalselt soovitavaid vastuseid kui nooremad.

Liisi Ausmehe ja tema kolleegide uuringu peamine eesmärk oligi uurida, kas ja mil määral need vananemisega seoses täheldatud isiksusemuutused suurema küpsuse suunas võivad olla seletatavad sellega, et paljud teemakohased uuringud on toetunud inimeste enesekirjeldustele, mis võivad olla kallutatud.

Kõrvalseisja pilk

Selle jaoks kasutasid nad Eesti geenivaramu andmestikku enam kui 3000 geenidoonori kohta, kes olid enda kohta täitnud isiksuseomaduste testi. Lisaks täitis sama testi inimese lähedane, mille põhjal sai võrrelda inimese enda ja kõrvalseisja hinnangute kokkulangevust. Uuringus kasutati saadud tulemuste üldistatavuse hindamiseks lisaks Saksamaalt ja Tšehhist pärit andmestikke. Seejuures ei olnud tegemist pikaajalise uuringuga, mis tähendaks samade inimeste järjepidevat jälgimist, vaid uuringus võrreldi eri vanuses inimeste omadusi.

"Kuigi ka lähedaste kirjeldustel on omad puudused, sest kõik omadused ei paista teistele inimestele ühtviisi hästi välja või endale kallist inimest nähakse mõnikord justkui läbi roosade prillide, on näidatud, et lähedased näevad teatud omadusi veidi selgemalt ja objektiivsemalt," rääkis Ausmees.

Tulemustest selgus, et inimeste endi antud isiksusekirjeldustes on ealised muutused suuremad, kui nende lähedaste antud kirjeldustes. Eelkõige väljendub see lõhe just nende isiksuseomaduste suhtes, mida peetakse sotsiaalselt soovitavaks, näiteks abivalmidus ja kohusetundlikkus.

"Inimesed muutuvad vanuse edenedes tõepoolest koostööaltimaks, aga mitte nii palju, kui nad ise arvavad. Inimeste enda poolt antud hinnangutes on vanusetrend positiivsete omaduste suurenemise ja negatiivsete omaduste vähenemise osas tugevam kui lähedaste hinnangutes. Osaliselt on selle põhjuseks see, et vanemad inimesed kipuvad isiksuseküsimustikule vastates andma sotsiaalselt soovitavamaid vastuseid," selgitas Ausmees.

Uurija täpsustas, et kõikumine enesele antud hinnangute ka kõrvaltvaataja pilgu vahel puudutab just neid omadusi, mis on väärtuseliselt laetud ehk mida peetakse heaks või halvaks. "Neutraalsemate omaduste puhul saab inimese enda kirjeldust väga edukalt usaldada," rääkis Ausmees.

Uuring ilmus ajakirjas Journal of Research in Personality.