Uurimisrühm praeguse Warwicki Ülikooli professor akadeemik Anu Realo juhtimisel uuris üksikasjalikult inimeste isiksuseprofiile ja seda, kas riskide võtmine põnevuse eesmärgil on geenidega kuidagi seotud. Uuringul oli kaks peamist eesmärki: leida isiksuse seadumuste kogum, mis on kõige tugevamalt seotud riskantse käitumisega, ning selgitada välja, kas geenid määravad seda, kuivõrd inimene otsib oma ellu põnevust.

Uuringu valimisse kuulusid inimesed, kes olid teinud vähemalt ühe iseseisva langevarjuhüppe. Tartu Ülikooli isiksusepsühholoogia teadur Liisi Ausmees sõnas, et langevarjurite uurimine on hea võimalus õppida tundma seiklusjanu ning riskantse käitumise põhjuseid ja seoseid.

Valimis oli 298 Eesti langevarjuhüppajat vanuses 16–69 aastat, neist kolmandiku moodustasid naised. Langevarjurite geeni- ja isiksuseandmeid kõrvutati kontrollrühma kuuluva 298 inimese andmetega, mis sobisid vanuse, soo ja hariduse poolest. Need andmed saadi Eesti geenivaramust.

Mõne haiguse või äärmuslikult väljendunud omadusega inimeste rühma kõrvutamine kontrollrühmaga, kellel sama haigust või omadust pole, on geeniuuringutes tavapärane, sest see võimaldab võrrelda geneetiliste variantide esinemissagedust.

Selles uuringus otsisid teadlased langevarjurite DNA-analüüsidest geenikombinatsioone, mis selgitaksid himu lennukist välja hüpata. Ühtlasi võimaldas kontrollrühma kaasamine täpsemalt tuvastada langevarjurite isiksuseomaduste eripärasid, sest nii langevarjurid kui ka kontrollrühm olid täitnud põhjaliku isiksuseküsimustiku.

Selgelt eristuv profiil

Langevarjurite ja kontrollrühma võrdluses selgus, et esimestel oli selgelt eristuv isiksuseomaduste profiil – lisaks suuremale seiklusjanule olid langevarjurid aktiivsemad, liberaalsemad ja valmis proovima erinevaid tegevusi. Samuti olid nad emotsionaalselt stabiilsemad, st vähem ärevad ja haavatavad kui kontrollrühma liikmed.

Ausmees tõi huvitava leiuna esile, et kuigi langevarjurid ei olnud kontrollrühmaga võrreldes impulsiivsemad, kippusid nad siiski mõnevõrra rohkem tegema asju ilma põhjalikult kaalumata. "See asjaolu viitab, et langevarjurid on küll spontaansed, kuid enesevalitsusega neil probleeme pole," lausus ta.

Siiski ei lähe langevarjuga hüppama iga inimene, kes on emotsionaalselt stabiilne, avatud, aktiivne ja naudib põnevust. Selleks, et jõuda tõesti sügavate põhjusteni, miks inimesed langevarjuhüppeid teevad, analüüsisid teadlased mõlema rühma liikmete isiksuseprofiilide erinevusi kõige üksikasjalikumal tasemel ehk isiksuseküsimustiku 240 väite lõikes.

Vastuseid võrreldes tegid teadlased kindlaks spetsiifilised väited või isiksuseomaduste nüansid, mis langevarjureid kõige suuremal määral kontrollrühmast eristasid. Need kaheksa kõige olulisemat omadust nimetati langevarjuhüpetega seotud isiksusemarkeriteks ja koondati ühte isiksuseskoori.

Selles skooris on parimateks langevarjuhüppevalmidust ennustavateks näitajateks riskantsete ja põnevate olukordade nautimine, suutlikkus taltsutada oma himusid, kalduvus unistada, olla moraaliküsimustes liberaalne ja mitte tunda end abituna.

Sedasama skoori kasutasid teadlased hiljem uuringu teises osas, kus nad analüüsisid isiksuse- ja geeniandmeid üle 3000 geenidoonoril, kes teadaolevalt polnud langevarjuga hüpanud. Nad leidsid, et kõrgema langevarjurite isiksuseskooriga inimesed olid kehaliselt aktiivsemad ja teatud määral ka psüühiliselt tervemad kui madalama skooriga inimesed. "Samas oli kõrgema isiksuseskooriga inimestel ka suurem füüsiliste traumade tõenäosus, mis võib kaudselt viidata seikluslikule ja aktiivsele elustiilile," sõnas Liisi Ausmees.

Langevarjuritel ja kontrollrühma liikmetel võrreldi olulisemaid "kandidaatgeene" ehk varasemates uuringutes seiklusjanule viidanud geneetilisi polümorfisme. Kuigi geneetilisi erinevusi võis teatud määral tuvastada, polnud seosed siiski nii tugevad, et saaks kindlalt viidata mingi konkreetse geeni põhjuslikule mõjule. Isiksuse seadumuste puhul, mis on oma olemuselt mitmetahulised omadused, ongi geneetiline taust suure tõenäosusega väga kompleksne. Ka seiklusjanus mängib arvatavasti rolli palju geene ja nende omavaheline koosmõju.

Anu Realo ütles, et langevarjuhüpped on siiski vaid üks võimalik elamusjanu rahuldamise viis. Uuringu tulemused näitavad, et lennukist hüppavad langevarjuga alla pigem inimesed, kes on emotsionaalselt stabiilsemad, vähem impulsiivsed ja rohkem avatud uuele kogemusele.

Isiklikud kogemused

Uurimistöö kasvas välja Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi magistritööst, mille autor on Maie Talts. Ta on ise kogenud langevarjur, kes tegi esimese hüppe juba 21 aastat tagasi. Tagantjärele ei oska ta enam täpselt öelda, mis oli see päris esimene ajend, et hüppama minna.

Idee kirjutada magistritöö langevarjuritest tuligi isiklikust kogemusest ja soovist teada saada, kas mingit tüüpi inimesed on sellisest tegevusest rohkem huvitatud kui teised. "Kas see on puhtalt käitumuslik või on mõned isiksuse omapärad, mis tõmbavad sellist tüüpi tegevuste juurde?" arutles Talts.

Ta pöördus ettepanekuga Anu Realo poole, kellele uuringu idee väga meeldis. Esialgset uurimisküsimust arendati edasi ja nii tuli vaatluse alla ka see, kui suurt rolli võivad seiklusjanus mängida geenid. Realo sõnul sai uuring teoks paljuski tänu Taltsi entusiasmile ja visadusele, sest langevarjurite kokkusaamistel kogus isiksuseandmeid ja geeniproove järjekindlalt just tema.

Nii Taltsi ema kui ka vend on teinud ühe langevarjuhüppe. "Seega on võimalik, et geenid võivad minu seiklusjanu mingil määral mõjutada," tõdes ta. Samas tegid ema ja vend langevarjuhüppe alles pärast seda, kui Maie oli hüpetega juba alustanud. Nii on võimalik ka see, et nad läksid hüppama peamiselt Maie mõjutusel või eeskujul.

Keskkond mõjutab

Tartu Ülikooli inimesegenoomika professor Tõnu Esko kinnitas, et päris nii lihtne see tõesti ei ole, et kui vanemad on seiklushimulised, siis pärib ka laps ilmtingimata sama isikuomaduse. Lisaks geenidele mängib suurt rolli kasvukeskkond. "Seda, kui palju mõjutab geneetika ja kui palju keskkond, on aga raske öelda," sõnas Esko.

"Lapsena oleme ikkagi oma vanemate moodi mitmel põhjusel: ühtpidi saame vanemate geenid, aga kodust võtame kaasa ellusuhtumise. Kui vanemad proovivad pidevalt uusi asju, kasvõi langevarjuhüpet, siis lastena võtame samad harjumused kodust kaasa," selgitas professor See kehtib aga vaid siis, kui sellega ei ole seotud mõnda sügavat traumat, mistõttu inimene teadlikult väldib teatud tegevust.

Esko tõi näite, et ka intelligentsi peetakse päritavaks, aga ilma koolihariduseta ei jõua keegi ülikooli ega saa professoriks. Nii on igal juhul suureks mõjutajaks keskkond, mis toetab õppimist.

Kokkuvõttes on selle uurimistöö üldine sõnum Esko sõnul see, et inimesed ongi erinevad – nii selle poolest, kus ja kuidas keegi on üles kasvanud, kui ka geenikombinatsiooni tõttu. "Kui teie elukaaslane on ikka elamusjanune, siis ei ole eriti võimalik, et ta end muudab, vaid sellega tuleks leppida," sõnas ta.

Artikkel ilmus ajakirjas European Journal of Personality.