"Linnaplaneerimises on olnud noored ja lapsed kogu aeg hästi tähtsal kohal, aga vanemaealine elanikkond jääb sageli kõrvale," ütleb Tallinna Tehnikaülikooli järeldoktor-teadur ja maastikuarhitekt Sirle Salmistu. Eestis korraldab suurt osa vanemaealistega seonduvat kohalik omavalitsus, mis tähendab asulate pakutavates võimalustes suuri kääre. Samuti on Salmistu hinnangul arenguruumi Eesti füüsilises linnaruumis.

"Sellest on inspireeritud ka minu uurimissuund ja projekt," märgib ta. Nii ongi ta viimastel aastatel uurinud, millised tegurid mõjutavad Eestis eakatele sobiva keskkonna kujundamist. Samuti osales ta Tartu linna visioonidokumendi "Easõbralik Tartu 2030" koostamisel. Tema põhisõnumi järgi peaks inimene tulema nii oma kodus kui ka naabruskonnas iseseisvalt toime terve elukaare jooksul.

Tänav, pink ja käsipuu

"Linnaruum peaks olema kujundatud vajadustest lähtuvalt. Küsimus on lihtsalt selles, kas me teame ja arvestame sellega, mis on inimeste vajadused," sõnab Sirle Salmistu. Tartu easõbraliku linna dokumendi valmimiseks tehti tema sõnul mitmeid fookusrühma intervjuusid. Seal said vanemaealised inimesed ka ise öelda, mis neile muret valmistab ja milliseid muutusi nad sooviksid linnaruumis näha.

"Easõbraliku linna kaardistamisel tuli välja, et avalik ruum ei toeta alati teenuste ja sündmuste ligipääsetavust," osutab Salmistu. Teine murekoht on tema sõnul pinkide ja muude puhkepaikade ebaühtlane jaotus jalgsi läbitavas linnaruumis. Salmistu enda idee lisada linnapilti 50–100 uut pinki pälvis ka tänavu Tartu linna kaasava eelarve hääletusel võidu. "Mina usun, et üks pink võib muuta kellegi elukvaliteeti," selgitab järeldoktor. 

Kuna vähene liikuvus ja ülekaalulisus on vanemaealiste seas sage mure, peaks Salmistu sõnul alustama küsimusest, miks nad ei liigu. "Võib-olla on küsimus selles, kas neil on üldse, kuhu minna," arutleb ta. Jalutuskäik pingini võib tema sõnul olla põhjus, miks kodust väljuda, veidi liikuda, näha teisi inimesi ja viibida värskes õhus. "Selleks, et liikuda, peab olema võimalusi ka aeg-ajalt puhata," lisab ta. Vähetähtis pole ka seos füüsilise ruumi ja inimeste vaimse tervise vahel.

Viimastel aastatel näeb Salmistu trendi, et lastele mänguväljakut rajades lisatakse sinna välitegevusi ka täiskasvanutele ja vanemaealistele. "Sageli on need treeningvahendid, mida paljud ei oska kasutada ja mis paljusid ei kõneta," tõdeb ta. Osalt võiks siinkohal rohkem vanemate inimeste teadlikkust tõsta. Teisalt tasub Salmistu sõnul arvestada, et kõik eakad ei tahagi lärmakate laste seltsis aega veeta, vaid võib-olla hoopis üksi või kaksi rahus istuda.

Puhkepaigad pole aga ainus, mida vanemaealised linnas liikudes silmas peavad. "Inimeste hästi elementaarne baasvajadus on tualetid," osutab järeldoktor. Mõni inimene võibki jätta kodust välja minemata, sest kardab, et ei jõua tualetis käimata koju tagasi. Salmistu sõnul oleks siin lahendus koostöö näiteks kohalike kohvikutega ja teiste ettevõtetega, kes lubaksid vanemaealistel, aga ka teistel, kel vajadus, tasuta oma tualette külastada.

Nutiinfo kõigini ei jõua

Mõne vanema inimese jaoks võib pelgalt teekond kodust välja ja tagasi olla katsumus. "Tuhanded vanemaealised on oma kodudes vangistuses," tõdeb Sirle Salmistu. Seda näitab ilmekalt ka viimasel ajal ajakirjanduses kajastatu. Kui Eesti laiem mure on kolme- kuni viiekorruselised liftita kortermajad, siis kehvema tervisega inimesel võib ka esimesel korrusel elades olla keeruline üheksa trepiastet välisukseni astuda. Samas pole liftist abi, kui seda eraldab koduuksest üks trepikäik.

Oluline on järeldoktori sõnul seegi, et vanem inimene tunneks end oma kodus turvaliselt. Nende põhiline risk on kodus kukkuda. "Tartu ja minu teada teisedki omavalitsused pakuvad kodukohandamise teenuseid, et kukkumisi vältida," märgib ta. Nii lisatakse kodudesse kinnihoidmiskohti ja käsipuid ning vajadusel asendatakse kõrge äärega vannid dušinurkadega.

Ligipääsetavus ei tähenda aga ainult füüsilist võimalust kuhugi astuda või minna. Salmistu sõnul käib selle alla ka kasutatavus ehk ligipääsetavus teenustele ja infole. "Hästi tugevalt tuli esile, et eakad ei ole infoväljas," toob ta välja. Täpsemalt näeb ta erinevas vanuses inimeste vahel endiselt suurt digilõhet.

"Kui me edastame infot ainult kodulehtedel ja digimaailmas, siis alati jääb päris suur hulk inimesi infoväljast välja," jätkab ta. Nii juhtub sageli, et vanemad inimesed ei pruugi kõigi võimaluste, teenuste ja ürituste kohta teadagi. Salmistu sõnul tasub siinkohal elus hoida klassikalisi infolevitamise viise, nagu kohalikku trükimeediat või prinditud lendlehti, kuigi seda peetakse vanamoeliseks ja see on ressursimahukas. "Tartus kleebiti info eakate kõnniringide kohta bussipeatuste seintele, kus eeldatavasti suurem osa vanemaealisi käib," toob ta veel ühe näite.

Ehkki Salmistu sõnul leidub vanemate inimeste seas ka väga oskuslikke nutitelefoni- ja arvutikasutajaid, on pilt selles osas ebaühtlane. Vanuseline digilõhe vaatab tema sõnul kaudselt vastu ka erinevatest küsitlustest ja uuringutest. "Paljud uuringud, mis Eestis tehakse, lõpevad vanusega 65 või heal juhul 74 ära. Peale seda enam ei uurita, kuidas inimestel läheb," osutab ta.

Vanaduseks valmis

Kõrgesse korrusmajja vangistatud vanemaealiste murele ongi raske lahendusi pakkuda, nendib Sirle Salmistu. "Lahendus ühest küljest võiks olla, et me kohandame oma maju nii palju kui võimalik ja ehitame barjäärivabu uusi maju," pakub ta. Trepikodadesse saaks paigaldada panduseid ja trepitõstukeid, mis aga kõik võtavad niigi kitsast trepikojast ruumi ära ning võivad minna vastuollu ohutusnõuetega.

"Olulisemgi on, et eakad suudaksid õigel ajal otsustada kolida kuhugi, kus neil on võimalik nii kaua kui võimalik iseseisvalt toimetada ja väljas käia," märgib järeldoktor. Ta möönab, et paljudel vanemaealistel jääb oskusteabest ja julgusest kinnisvaratehingute tegemiseks vajaka. Sellegipoolest julgustab ta inimesi tulevikku vaatama: "Kui sa lähened oma elus sellele etapile, siis tasub teadlikult läbi mõelda, kas see koht, kus sa praegu elad, sobib sulle ka kümne aasta pärast."

Linnaruumis näeb ta aga vajadust vanemaealistele mõeldud tõmbekeskuste ja kooskäimiskohtade järele. "Noored käivad näiteks kaubanduskeskuses aega veetmas, aga kus võiks vanemad inimesed käia?" arutleb ta. Osaliselt täidavad seda otstarvet eakate päevakeskused, mille võimalused on Salmistu hinnangul pisut ühekülgsed. "Ennekõike käivad seal naisterahvad tantsimas, laulmas ja käsitööd tegemas, aga paljusid see jällegi ei huvita," sõnab ta.

Lisaks leidub Salmistu sõnul Eestis palju seenioride organisatsioone, sealhulgas Tartus, mis pakuvad erinevaid huvitegevusi. "Tõmbekeskusena saab suuremat rolli kanda ka näiteks kohalik raamatukogu," osutab ta. Paljud vanemaealised ongi tema sõnul aktiivsed ja nendega muret polegi, aga vanemaealiste kaasamisega kogukonna ellu saab veel palju ära teha.

Kui osa päevakeskuseid on ellu kutsunud kohalikud omavalitsused ülaltpoolt, siis eakate tõmbekeskused võiks järeldoktori sõnul tekkida sihtrühma enda initsiatiivil. Ta loodab, et ajapikku muutuvadki Eesti vanemaealised üha hakkajamaks. "Ma arvan, et me oleme täna juba üleminekufaasis, kus vanemaks hakkavad saama endised teotahet täis aktivistid. Tahaksin uskuda, et nende aktiivsus ei kao vanemas eas kuhugi," märgib ta. Teisisõnu on tuleviku-eakatel elule hoopis teistsugused ootused kui praegustel.

Osaliselt on vanemaealiste eluolu Eestis üleüldiselt Salmistu hinnangul suhtumise küsimus. "Meie ühiskond on teatud mõttes soodustanud seda, et kui sa oled pensionär, oled sa pigem ühiskonnale koormaks," sedastab ta.

Koorma asemel tasuks tema sõnul vanematest inimestest mõelda aga hoopis kui kasutamata ressursist. "Neil on väga suur kogemuste pagas, mida nad saaksid ühiskonnaga jagada," ütleb ta. Veelgi enam, on tehtud arvutusi, mis näitab kui suurt majanduslikku kasu hõlmab endas vanemaealiste, töötavate või mittetöötavate, inimeste rühm. Samuti julgustab ta kõiki vanemaealisi oma elukeskkonda puutuvates küsimustes kaasa rääkima.

"Teenuste osutajad, ametnikud, linnaplaneerijad ja teised, kes linnas aktiivselt toimetavad – me ju ei mõtle sageli, et me saame ka kunagi vanaks," oletab Salmistu seniste tegematajätmiste tagamaid. Inimene langetab otsuseid seniste kogemuste põhjal ja vana olemise kogemus on paljudel puudu. Alles vajadus mõnd lähedast hooldada võib panna inimese neil teemadel mõtlema. "Peaksimegi tegelema kogu inimese eluringiga. Jah, minul on täna kõik hästi, aga võib-olla ülehomme enam ei ole," ütleb ta. Oskus ja soov olla empaatiline on siin tema sõnul võtmetähtsusega.