"Autobiograafiline mälu on segu isiklike faktide ja kogetud sündmuste mäletamisest," ütleb Tartu Ülikooli isiksusepsühholoogia teadur Liisi Ausmees. Isiklikud faktid on tema sõnul seotud semantilise mäluga: inimene võib ainsagi mälupildita teada, mis aastal ta kooli lõpetas. Elusündmuste üksikasjade meenumine on aga seotud episoodilise mäluga ehk inimene võib täpselt mäletada, mis juhtus lõpuaktuse päeval.

Inimesed mäletavad oma elusündmusi väga erineval määral ja seda Ausmehe sõnul mitmel põhjusel. Haiguste ja õnnetuste kõrval võib mäletamine sõltuda suuresti sellest, kui palju inimene teadlikult oma mälestustega tegeleb, aga ka visuaalsest kujutlusvõimest või verbaalsest mälust. "Oma uuringus püüdsime aga paremini mõista, kas erinevused vaimse ajarände määras on seotud erinevustega isiksuseprofiilis," sõnab Ausmees.

Selleks palusid uuringu autorid Liisi Ausmees, Anu Realo ja Jüri Allik 422 inimesel vanuses 16–58 eluaastat meenutada esmalt üht isiklikult kogetud sündmust ja hinnata seda mälestust erinevate nurkade alt. "Näiteks palusime hinnata, mil määral nad tunnevad, et meenutades rändavad vaimselt ajas tagasi sellesse hetke või kui eredalt meenuvad selle sündmuse erinevad üksikasjad," kirjeldab Ausmees. Lisaks tuli osalejatel iseloomustada oma autobiograafiliste mälestuste kvaliteeti üldisemalt ja täita põhjalik Suure Viisiku isiksuseomaduste küsimustik.

Ekstravertsemad inimesed meenutavad värvikamalt

"Soovisime peamiselt teada saada, kuidas inimesed subjektiivselt oma mälestusi ja meenutamist tajuvad, millised tunded ja aistingud kaasnevad meenutamise ja mäletamisega ning kas teatud isiksuseomadustega inimesed võivad olla suuremad "ajarändurid" kui teised," ütleb Liisi Ausmees uuringu kohta. Teisisõnu polnud niivõrd oluline mälestuste täpsus või põhjalikkus, vaid see, kuidas inimesed ise oma mäletamisvõimet ja mälestuste eredust hindasid.

"Meie uuringu tulemused näitasid, et inimesed tõepoolest erinevad vaimse ajarände määra osas," toob teadur välja. Näiteks selgus, et naised hindasid oma mälestuste eredust ja detailirohkust meestest kõrgemalt – seda nii kindla sündmuse meenutamisel kui ka üldiselt oma autobiograafilist mälu hinnates.

Ausmehe sõnul polnud Suure Viisiku isiksuseomadused inimeste hinnanguga oma konkreetse mäluepisoodi meenutusele kuigivõrd seotud. Siiski leidus sel oluline seos ekstravertsuse iseloomujoone paari kitsama alajoonega. "Nimelt ilmnes, et kirkamaks, eredamaks ja detailirohkemaks hindasid oma mälestust pigem energilisemad ja sõbralikumad inimesed," osutab teadur.

Inimeste hinnang oma üldisele elusündmuste mäletamisele oli isiksuseomadustega tugevamalt seotud. "Üldiselt hindasid oma autobiograafilist mälu detailirohkemaks ja värvikamaks sõbralikumad ja rõõmsameelsemad inimesed," märgib Ausmees. Samuti pidasid oma mälu paremaks suurema kujutlusvõime ja intellektuaalsete huvidega, korralikumad ja kohusetundlikumad ning vähem ebakindlad inimesed.

Ajarändurid hoiavad suhteid

Uuringu tulemusi võis Liisi Ausmehe sõnul mõjutada asjaolu, et suur osa uuritavatest valis meenutamiseks ja kirjeldamiseks mingi positiivse mälestuse. "Eks on ka igati loomulik vältida väga negatiivsete kogemuste taasläbielamist," tõdeb ta. "Seetõttu ei saa me kindlalt väita, et ebameeldivate sündmuste meenutamine on isiksuseomadustega samal viisil seotud, nagu meie uuringu tulemused näitavad." 

Üksiku episoodi meenutamine sõltub Ausmehe sõnul väga erinevatest asjaoludest. "Muu hulgas oleneb see sündmuse olulisusest ning inimese emotsionaalsest enesetundest nii sündmuse toimumise hetkel kui uuringus osalemise päeval," loetleb ta. Samuti loeb, kui palju on inimene juhtumit meenutanud kas pilte vaadates või teistega vesteldes ning mis tema elus üldse veel vahepeal on juhtunud. Kuigi Ausmehe sõnul küsisid nad uuritavatelt paljude mõjurite kohta, ei saanud nimekiri tõenäoliselt ammendav.

Üldisem hinnang meenutamisele paistab aga suuremal määral inimeste isiksuseomadustel põhinevat. Teaduri sõnul ei ole nad veel leidnud head seletust sellele, miks korralikel ja kohusetundlikel inimestel võiks olla üksikasjalikum mäletamisviis. "Samas sõbralikkus on isiksuseomadus, mis kerkis esile nii üksiku episoodi meenutamisel kui ka mälestuste üldisemal hindamisel," sõnab ta.

Sõbralikud inimesed üldiselt naudivad teistega suhtlemist ja neil on seeläbi rohkem võimalusi oma kogemustest rääkimiseks. Autobiograafiliste mälestuste jagamine aitab omakorda säilitada ja tugevdada sotsiaalseid suhteid. "Mõistetavalt on suur väljakutse hoida lähedasi suhteid inimesega, kellele enam ei meenu olulised asjad, mida koos on kogetud," arutleb teadur.

Uurijad kaalusid ka seda, kuivõrd võis tulemusi mõjutada vastuste kallutatus. Kuna inimesed hindasid ise nii oma isiksust kui ka oma mälestusi, võis see Ausmehe sõnul tulemusi veidi moonutada. Näiteks võisid ennast väga meeldivana kirjeldavad inimesed oma vastamisstiilist tulenevalt ka oma mäluomadusi paremateks hinnata.

"Enda meeldivaid omadusi ja kogemusi võidakse võimendada ka täiesti tahtmatult, näiteks oma enesehinnangu tõstmiseks," sõnab ta. Samas leiab teadur, et positiivsuse kalle on oma elu meenutamisel pigem üsna tänuväärne nähtus. "Kui mäletame endast ja toimunust pigem head ja laseme unustusse vajuda asjadel, mille üle eriti uhked ei ole, saamegi enda ning oma eluga rohkem rahul olla," selgitab ta.

Vaimse ajarände uurimise Eesti juured

"Meie uuring on inspireeritud maailmas väga hinnatud ja austatud mäluteadlase Endel Tulvingu teedrajavast teadustööst episoodilise mälu vallas," märgib Liisi Ausmees veel. Eestist pärit tänaseks 94-aastane Toronto Ülikooli emeriitprofessor Endel Tulving on nimelt episoodilise mälu avastaja ning sellele uurimissuunale alusepanija.

Tulvingu töödele viitab Ausmees inimeste erinevat mäletamisvõimet selgitades. "Kui meile tundub, et oleme midagi unustanud, näiteks klassikaaslase nime, siis ei pruugi see tähendada, et meil see mälujälg on täiesti kustunud," selgitab ta. Nagu Tulving oma katsetega näitas, on info mällu salvestamine ja selle sealt ammutamine kaks erinevat protsessi. Niisiis, kui näiteks klassikaaslase nime mälujälg pole kohe kättesaadav, võib meenutamise hetkel lihtsalt nappida meenutamiseks sobivaid ajendeid.

Mäletamist võib aga mõjutada teaduri sõnul seegi, kui palju keegi oma mälestustega tegeleb. "Harjutamine teeb teatavasti meistriks," viitab ta inimestele, kes loevad näiteks sageli oma vanu päevikuid või vaatavad fotoalbumeid. Teisalt võivad ebameeldivad elusündmused inimesele meenuda tahtmatult. "Depressioonis inimesed kipuvad sageli just negatiivseid mälestusi üha uuesti ja uuesti läbi kordama, samas kui positiivsed asjad meenuvad neile väga tuhmilt või üldse mitte," võrdleb Ausmees. 

Sage fotode vaatamine võib inimest panna lisaks arvama, et ta mäletab sündmusi, mis ilma foto toeta tegelikult ei meenuks ehk tegu võib olla valemälestusega. Kuna uuringus huvitas autoreid inimeste hinnang oma mälestustele, mitte niivõrd mälestuste täpsus, ei saa Ausmehe sõnul välistada, et osalejatele võisid sündmused kohati meenuda ekslikult. "Mäluvigade tekkimine on väga lihtne, sest mälestus pole midagi, mis istub meil peas muutumatul kujul, vaid tegelikult iga kord, kui me midagi meenutame, ehitame selle justkui uuesti üles," selgitab ta.

Samas märgib teadur, et kuigi uuringus osalenud inimesed võisid kirjeldada oma mäletamist positiivsemalt või mäletada elusündmusi moonutatult, peavad teadlased oma uuringus osalejaid siiski usaldama. "Mis puudutab mälestuste subjektiivset tajumist ja kogemist, siis seda ei saagi keegi teine meile öelda. Ainult inimene ise saab kirjeldada, kuidas ta midagi sisimas tunneb," tõdeb ta.

Liisi Ausmees, Anu Realo ja Jüri Allik kirjutavad oma tööst ajakirjas Journal of Individual Differences.