Uues töös uurisid autorid kokku 7109 inimest vanuses 18–90 eluaastat. Uuritavatest üle poole olid keskealised, veidi üle seitsmendiku noored ja umbes neljandik vanemaealised. Ilmnes, et kõige enam muutus pandeemia ajal just noorte täiskasvanute isiksus. Vanematel inimestel statistiliselt olulisi muutusi ei ilmnenud, vahendab ScienceAlert.

Varasematest uuringutest on teada, et näiteks looduskatastroofid ei muuda inimeste isisksuseomadustes suurt midagi. Kuigi see võib mõjutada laiemat inimhulka ja ollastressirohke, jääb see kohaliku tähtsusega sündmuseks. Nüüd ilmunud teadustöö osutab, et üleilmne keskkonnasurve võib aga inimesi tõepoolest muuta.

Autorite sõnul ei täheldanud nad pandeemia alguses inimeste isiksuses suurt muutust. Samas olid alates 2021. aastast muutused silmnähtavad. Kõige tähelepanuväärsemalt jättis pandeemia uurijate sõnul jälje just noorte täiskasvanute isiksusele. Noored olid pandeemia järel neurootilisemad ning vähem koostöövalmis ja meelekindlad.

Uurijate sõnul muutusid noored täiskasvanud teisisõnu tujukamaks. Nad langesid kergemini stressi küüsi, huvitusid vähem koostööst ning nende enesevalitsus ja vastutustundlikkus vähenes.

Kui kokku ei saada, ei tahagi?

Autorid hindasid oma uuritavaid Suure Viisiku isiksusejoonte mudeliga, mis käsitleb inimese neurootilisust, ekstravertsust, avatust, koostöövalmidust ja meelekindlust. Nad täheldasid, et näiteks inimeste ekstravertsus langes pandeemia ajal üleüldiselt.

Samas panid paljud maailma riigid end lukku ning inimeste võimalused omavahel kohtuda ja silmast-silma suhelda olid piiratud. Selle valguses pole uurijate sõnul kuigi üllatav, et inimesed muutusid vähem avatumaks: ekstravertsus ongi seotud teistega suhtlemisest saadava rõõmuga.

Teiseks näib pandeemia järel olevat tagaplaanile nihkunud inimeste avatus uutele kogemustele. Tüüpiliselt väheneb see vanusega. Teadlaste sõnul kuluks võrreldavalt ulatuslike isiksusemuutuste tekkeks tavatingimustel umbes kümme aastat.

Huvitaval kombel vähenesid autorite sõnul inimeste ekstravertsus, avatus, koostöövalmidus ja meelekindlus 2021. ja 2022. aastal, aga mitte kuigi märkimisväärselt 2020. aastal. See viitab, et pandeemia vältel inimeste stressiallikad muutusid või siis reageerisid inimesed neile viivitusega.

Kui osalt erinesid isiksusemuutused erinevas vanuses inimestel, paistsid uuritavate seas silma ka hispaania ja latiino taustaga inimrühmad. Neil ilmnesid isiksusenihked varem ning ekstravertsuse, avatuse ja meelekindluse langus oli neil suurem.

Uurijate sõnul viitab see, et pandeemiast tingitud stressiallikad ei puudutanud kõiki võrdselt. Samuti nähtub, et pandeemia majanduslik mõju oli mõnede ühiskonnaliikmete jaoks väiksem kui teistele. Pandeemiast tingitud riskid osutusid aga tegelikult hõlpsasti välditavaks.

Omaette küsimus on see, kui kauaks need muutused inimeste isiksuses püsima jäävad. Teadlaste sõnul pole veel selge, kas tegu on püsivate nihetega või saavad inimeste isiksused jälle endiseks. Kaudselt mõjutab isiksusemuutus aga ka inimeste vaimset ja füüsilist tervist. Neurootilisus ja meelekindlus ennustavad mõndagi inimese tervise, suhete ja tööelu kohta – muutused neis joontes võivad niisiis inimese elukvaliteeti halvendada.

Uuring ilmus ajakirjas PLOS One.