"Kui mõõta nii tavalise küsimustikuga kui ka IAT-iga inimeste isiksust, siis on näha, et tõepoolest tulemused osaliselt kattuvad," ütleb TÜ eksperimentaalpsühholoogia nooremteadur Martin Kolnes. Koos afektiivse psühholoogia kaasprofessor Andero Uusbegi ning isiksuse- ja tervisepsühholoogia kaasprofessor Kenn Konstabeliga võrdles Kolnes kahe erineva isiksusetesti tulemusi kahe isiksuseomaduse ehk ekstravertsuse ja neurootilisuse puhul.

Kolmik kõrvutas omavahel isiksuseomadusi mõõtvaid küsimustikke ja varjatud mõõdikut implitsiitsete assotsiatsioonide testi ehk IAT-d. Viimane on Kolnese sõnul levinud vahend hoiakute ja isiksuse uurimiseks. "Sisuliselt on tegemist kategoriseerimise ülesandega, kus vastamisaegade alusel arvutatakse inimese testiskoor," märgib ta.

Ekstravertsust mõõtva IAT käigus näidatakse inimesele erinevaid introvertsuse ja ekstravertsusega seotud sõnu. "Kui sellises katses on kiiremad vastamisajad ekstravertsust ja ennast tähistavate sõnade puhul, siis saab järeldada, et vastaja on selle testi alusel pigem ekstravert kui introvert," selgitab uurija.

"Täpsemalt, meid huvitas küsimus, kas seos nende mõõdikute vahel tähendab seda, et nad mõõdavad uuritava isiksuseomaduse sama tahku või kajastavad omaduse erinevaid tahke," selgitab Kolnes. Teisisõnu, kui näiteks mõlemad testid ütlevad, et inimene on ekstravertne ja neurootiline, siis kas ei või olla, et küsimustiku tulemus  peegeldab inimese kujutluspilti iseendast, ent IAT toob lagedale ka inimese teadvustamata omadused.

Samm edasi küsimustiku soovmõtlemisest

"Meie uuring näitas, et vastajad, kes küsimustiku põhjal olid ekstraverdid, said tõenäolisemalt ka IAT-is tulemuse, mis näitas tugevamat seost ekstravertsusega," võrdleb Martin Kolnes kahe testitüübi tulemusi. Sama kehtis neurootilisuse puhul. Küsimustiku põhjal neurootilisemaks osutunud vastajad sai tõenäolisemalt ka IAT-s skoori, mis viitas nende neurootilisusele.

Kolnese sõnul leidis uurijakolmik küll kahe testitüübi vahel seose, kuid seadis eesmärgi astuda sammuke veel kaugemale. "Tahtsime vaadata täpsemalt, mida see osaline seos siin tähendab," ütleb ta. 

Siin tuligi mängu küsimus sama isiksuseomaduse erinevatest tahkudest ja testide vastuste aususest. Nimelt, ehkki küsimustikud on Kolnese sõnul isiksusepsühholoogias läbi ajaloo üks peamisi töövahendeid, on neil omad kitsaskohad. "Näiteks küsimustike puhul võivad inimesed lähtuda sotsiaalselt soovitavast vastamisest ehk anda vastamisel endast nii-öelda parem mulje," märgib ta.

Vastukaaluks küsimustike kallutatusele ongi välja pakutud isiksuseomaduste mõõtmiseks varjatud mõõdikud nagu IAT. Vastamisaegade alusel isiksuseomadusi näitavad mõõdikud ei anna inimesele vastamiseks palju aega. Niisiis ei jõua vastaja kiirelt reageerides ennast kuidagi paremas valguses näidata. "Seega tekibki küsimus, kui mõõta nende erinevate mõõdikutega samu omadusi, kuivõrd need tulemused kokku langevad," arutleb Kolnes.

Nii selguski kahe testitüübi võrdluses, et kuigi testide tulemused kattuvad vastajatel osaliselt, mõõdavad mõlemad testid huvipakkuva isiksuseomaduse erinevaid tahke. Kolnese sõnul saab siit järeldada, et küsimustik mõõdab inimese teadvustatud minapilti ehk seda, kuidas inimene ise ennast näeb. IAT mõõdab seevastu  testi ja uuritava isiksuseomaduste vahel automaatselt tekkivaid seoseid ehk vaatab, kui palju on inimesel testitava isiksuseomadusega teadvustamatult ühist.

"See tulemus on iseenesest väga põnev, sest siit hargneb välja mitu huvitavat uurimisküsimust edaspidiseks," tõdeb Kolnes. "Näiteks on võimalik, et IAT-iga mõõdetud isiksuseomaduse skoor võrreldes küsimustiku skooriga seostub paremini spontaanse käitumisega."

Varjatud mõõtmised massidesse

Martin Kolnese sõnul pakub tema, Andero Uusbergi ja Kenn Konstabeli uuring mõtteainet nii teadlastele kui ka tavainimesele. Ühest küljest käsitles töö psühholoogide tööalast küsimust: mida ikkagi erinevat tüüpi isiksuseomaduse mõõdikud mõõdavad. "Meie uuring seda küsimust otseselt ei lahendanud, vaid illustreeris seda, et nende mõõdikute vaheline seos ei ole nii lihtne, kui esmapilgul võiks arvata," selgitab Kolnes. 

Uuringu järgi tuleks nii küsimustikke kui ka IAT-sid käsitleda eraldi. Samuti tasub Kolnese sõnul edaspidi uurida, kuidas IAT-ga mõõdetud isiksuseomadused täiendavad tavalise küsimustikuga mõõdetud omadusi.

Teisest küljest saab uurija sõnul välja tuua mitu ideed, mis võiks kõnetada laiemat ringi. "Esiteks, sellist tüüpi uuringud näitavad, et varjatud mõõtevahendid ei ole nii kaugel, et neid saaks kasutada tavapraktikas kiirete vastuste saamiseks," ütleb ta. Teiseks leiutati IAT algselt rassihoiakute mõõtmiseks, mille kasulikkus on Kolnese sõnul väga vaieldav. Pigem sobib IAT tema sõnul isiksuseomaduste hindamiseks. "Kolmandaks, huvitav on mõelda, et selline "automaatne" ehk vastamisaegade võrdlusest tuletatud seos on teatud määral kooskõlas sellega, mida inimene ise oskab enda kohta öelda," ütleb ta.

Uuring käsitles kaht isiksuseomadust: ekstravertsust ja neurootilisust. Ekstravertne inimene erineb introvertsest selle poolest, et on jutukas, seltskondlik ja eelistab rahvarohkeid kogemusi. Neurootiline inimene erineb emotsionaalselt stabiilsest inimesest, sest kipub rohkem muretsema ja kadub kogema rohkem negatiivseid emotsioone. "Need omadused on olulised inimese vaimse tervise seisukohalt. Näiteks, kõrgem ekstravertsus ja madalam neurootilisus seostub kõrgema subjektiivse heaoluga," põhjendab Kolnes kahe iseloomujoone valikut. 

Ekstravertsus ja neurootilisus kuuluvad ühes avatuse, sotsiaalsuse ja meelekindlusega Suurde Viisikusse. Kolnese sõnul pole Suur Viisik küll ainus isiksusemudel, kuid see on uurimisajaloo vältel mitu korda ära tõestatud. "Lisaks on näidatud, et peale isiksuse kirjeldamise saab nende omaduste alusel teha ennustusi inimeste käitumise ja elukäigu kohta," kirjeldab ta. Uuringutes on leitud Suure Viisiku omadustel seoseid näiteks inimeste tervise, suhete kvaliteedi ja karjääri edukusega. 

Martin Kolnes, Andero Uusberg ja Kenn Konstabel kirjutavad isiksusetestidest ajakirjas Journal of Research in Personality.