Lõppeva kümnendi säravamad ideed: ühiskonnateadused ja kultuur ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Tallinn
Tallinn Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Aasta on peagi läbi. ERR Novaator palus sel puhul paarikümnel Eesti teadlasel meenutada, mida endaga lõppevast kümnendist kaasa võtta ja mis olid nende eriala läbivad märksõnad.

Aro Velmet ja Linda Kaljundi: minevikku vormivad unustatud kogukonnad ja rahvusülesus
Airi-Alina Allaste: ühiskonna uurimine muutus inimkesksemaks
Äli Leijen: haridus muudab intelligentsemaks ja parandab IQ-testi tulemusi
Bruno Mölder: filosoofia tüürib vaimu, keha ja maailma ühendamise suunas
Kadri Männasoo: uued meetodid aitavad hinnata riiklike sekkumiste majandusmõju
Renate Pajusalu: keeleteadlaste pädevust täiendavad suur- ja väikeandmed
Jüri Allik: psühholoogia näitab füüsikale eeskuju
Virve Sarapik: Eesti kunstiteadus pole olnud ilmselt kunagi sedavõrd viljakas
Erkki Karo ja Vasilis Kostakis: majandusteadlased on hakanud uskuma ühisomandi võimalikkust
Liina Lukas: Eesti kirjandusteaduses jätkus Jüri Talveti ajastu


Aro Velmet ja Linda Kaljundi: minevikku vormivad unustatud kogukonnad ja rahvusülesus
Lõuna-California ülikooli ajalooõppejõud ja Tallinna Ülikooli ajaloo, arheoloogia ja kunstiajaloo keskuse teadur

Üle maailma on ajaloolased pürginud selle poole, et ettekujutus minevikust oleks globaalsem ja hõlmaks valgete Euroopa meeste kõrval ka naiste, asumaade rahvaste ajalugu jne. Eestis on sedalaadi arutelud puudutanud ennekõike ajaloo rahvuslikkust – kas Eesti ajalugu tuleks kirjutada eestlaste vaatenurgast või rahvusüleselt? Nii võime uurida näiteks, kuidas rahvusliku ärkamisaja kirjanikud Lydia Koidula ja Carl Robert Jakobson suhestusid ülemaailmse orjandusevastase liikumisega, kui nad eestlaste orjaöö kujundi meie kultuuri tõid.

Unustatud kogukondade ajaloo kaasamine ei tähenda pelgalt silmaringi avardamist, vaid sel võib olla suur mõju ühiskonnale tervikuna. Marginaliseerimine taastoodab iseennast: lihtne on väita, et näiteks naised olid ajaloos marginaalsed, kui nende rolli pole kunagi uuritudki. Seevastu võimestab nende ajaloo uurimine naisi ka tänapäeval.

Samamoodi on näidanud queer'ide ajaloo mälestuste kogumine, et nõukogude ajal oli Eestis arvestatav queer'ide kogukond. See annab tõrjutud kogukonnale tagasi selle ajaloo, kuid paneb lisaks mõtlema vähemuste kaasamise peale nii ajaloos kui ka tänapäeva ühiskonnas.

Kolmas jõujoon ajaloo uurimisel on keskkonnakriis. Aina rohkem pööratakse tähelepanu mitteinimeste – loomade, taimede ja keskkonna – rollile ajaloolistes protsessides. Samuti uuritakse rohkem tehnoloogia, taristu ja teaduse ajalugu, pöörates samuti rõhku keskkonnaga seotud küsimustele, näiteks Eesti põlevkivitööstuse tekkimisele või autodele eelise andva transporditaristu arengule.

Ajalooteadmiste avardumisse panustavad teistegi valdkondade teadlased ja üha enam ka loome-uurimusega tegelevad kunstnikud. Eriti elav on eri uurijate dialoog olnud ajaloomälu uuringutes. Seega uuritakse mineviku enese kõrval järjest enam just seda, kuidas ja miks mäletavad eri kogukonnad minevikku erinevalt. Selle muudavad eriti vajalikuks ühiskonnas jätkuvalt lahvatavad konfliktid eri ajalootõlgenduste vahel: need puudutavad näiteks Pätsi või vapside, nõukogude aja või II maailmasõja mäletamist.

Pikemalt võib Eesti ajalooteadusest 21. sajandil lugeda ajakirja Acta Historica Tallinnensia erinumbrist.


Airi-Alina Allaste: ühiskonna uurimine muutus inimkesksemaks
Tallina Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi professor

Juba nullindatest saadik võib rääkida igapäevaelu tähtsustamisest ühiskonna uurimises. See tähendab, et laiemate ühiskondlike trendide kõrval on hakatud rohkem tähelepanu pöörama inimeste mõtetele, tunnetele ja argisuhtlusele. Viimast kümnendit iseloomustab suundumus kombineerida ühiskondlike nähtuste mõistmiseks mikro- ja makrosotsioloogilist perspektiivi ning erinevaid uurimismeetodeid.

Näiteks mõtestades noorte poliitilist osalust tuleb hinnata, kui palju ja kuidas erinevad noortegrupid ühiskonnas panustavad, mil viisil sotsiaalmajanduslikud tingimused seda mõjutavad ja millised institutsioonid seda toetavad. Olulisim on aga mõista, milliseid tähendusi noored ise oma tegevusele annavad ja teema paremaks mõtestamiseks neis keskkondades suhelda, kus nad nagunii aega veedavad.

Tähelepanuväärse mõjuga on ühiskonna uurimisel olnud digitaalsed muutused, millega on tohutult mitmekesistunud analüüsivõimalused. Interneti vahendusel tekib palju numbrilisi andmeid kvantitatiivseks trendide analüüsiks ning samal ajal ka rikkalikult lugusid, pilte ja kogukondlikku suhtlust, mis räägib inimeste eludest.

Eestis on erinevate meetodite ja perspektiivide kombineerimist ehk kõige rohkem kasutatud arvukate rahvusvaheliste projektide raames, kus Eesti sotsiaalteadlased osalevad. Olgu teemaks siis tehnoloogiliste muutuste mõju, sotsiaalne tõrjutus, kodanikuaktiivsuse kujundamine, ränne, integratsioon või midagi muud.


Riigieksami tulemus võis anda nii mõnelegi põhjuse rahuloluks. Autor/allikas: Siim Lõvi/ERR

Äli Leijen: haridus muudab intelligentsemaks ja parandab IQ-testi tulemusi
Tartu Ülikooli õpetajahariduse professor, ENTA asutajaliige

Üks näide viimase kümne aasta jooksul läbiviidud olulisest haridusega seonduvas uuringust on Stuart J. Ritchie ja Elliot M. Tucker-Drobi 2018. aastal ilmunud metaanalüüs selle kohta, milline on hariduse omandamise ja intelligentsuse seos ja kui palju esimene viimast mõjutab. Varasemad uuringud on juba ammu näidanud, et intelligentsus ja hariduse omandamine aastates on omavahelises seoses. Seni polnud aga selge, kas see on tingitud sellest, et haridus suurendab intelligentsust, või seetõttu, et kõrgema IQ-skooriga alustanud õppijad jäävad tõenäoliselt kauemaks kooli.

Metaanalüüs tugines kolme tüüpi uuringutel. Esiteks haarati analüüsi varasemad uuringud, mis sisaldasid inimestelt aja jooksul kogutud andmeid, sealhulgas intelligentsuse mõõtmisi, mis on saadud enne ja pärast seda, kui inimesed on hariduse omandanud.

Teiseks vaadati "loomulikke eksperimente", kus poliitiliste muudatuste tõttu on erinevad inimesed on koolis õppinud erinevat aega. Näiteks analüüsiti 1960. aastate andmeid, kui Norra kehtestas järk-järgult uue poliitika, mis suurendas põhihariduse nõuet kahe aasta võrra, kontrollides, kas IQ-skoor on kõrgem nende õpilaste hulgas, kes võrreldes teiste õppijatega kauem õppisid. Kolmandaks uuriti ühevanuste, kuid erineva õppimiskogemusega inimeste intelligentsust.

Teisene analüüs viidi läbi 42 andmestiku põhjal, mis haarasid enam kui 600 000 osalejat. Uurijad leidsid selged tõendid hariduse kasuliku mõju kohta kognitiivsetele võimetele. Iga täiendavalt õpitud aasta andis juurde 1–5 punkti intelligentsustestis. Täiendavad analüüsid näitasid, et mõjud püsisid kogu eluea jooksul ja avaldusid kõigis uuritud kognitiivsete võimete kategooriates.

Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudis on tegutsenud mitmeid intelligentsuse uurijaid. Oluline suund, millele Ritchie ja Tucker-Drobi töö osutab on just hariduse omandamise mõju mõistmine intelligentsusele, mitte niivõrd vastupidi.


Bruno Mölder: filosoofia tüürib vaimu, keha ja maailma ühendamise suunas
Tartu Ülikooli vaimufilosoofia professor

Filosoofia vallas on saavutustel ja suundumustel pikk peiteaeg. Võib kuluda mitu kümnendit, enne kui selgineb, milline praegune idee või mõte oli kõige suurema mõjuga. See, mis tundub märkimisväärne tänases tagasivaates, ei pruugi seda olla kümne aasta pärast. Siiski söandan tõsta esile kahte suundumust viimase kümnendi filosoofias.

Esiteks ulatuslik reaktsioon klassikalisele kognitivismile, mille järgi toimuvad tunnetusprotsessid inimese pea sees sisemiste esituste vahendusel. Seda arusaama vastustavad teooriad, mis peavad tunnetust hoopis ihuliseks, aktiivseks, kultuurilisse ja looduslikku keskkonda kätketuks ning afektiivseks. Nende sihiks on pakkuda välja alternatiivne käsitlus, kus vaim, keha ja maailm oleksid algusest peale lahutamatult seotud.

Selline lähenemine on inspireeritud fenomenoloogiast, mis pole just uus filosoofia. Just aga käesoleval sajandil ning iseäranis viimasel kümnendil võib täheldada suuremat puhangut ja läbimurret, kus neid ideid on jõudsalt edasi arendatud ning saavutatud kontakt teiste tunnetust uurivate teadustega.

Teine oluline suundumus, mis ka tulevikus arvatavasti üha enam kõneainet pakub, on kasvav tähelepanu tehisintellekti ja muude uute tehnoloogiatega seonduvatele probleemidele ning võimalike lahenduste mõtestamine.

Siia kuuluvad näiteks järgmised küsimused, mis pole pelgalt tehnilised, vaid neis peitub ka sügavam filosoofiline mõõde: kas tehisintellekt võib ühel päeval suuta mõtelda ning mõista, saada teadlikuks endast ning oma keskkonnast? Kas inimese vaimsete ja füüsiliste võimete täiustamisel on eetilisi piire ja millised need on? Kas ja kui suurel määral oleme valmis laskma tehisintellektil oma elu juhtida ning meie eest otsuseid langetama? Ning viimaks ehk kõige olulisim küsimus – kuidas tehisliku superintellekti arendamisel hoida ära oht inimkonna eksistentsile?


Kadri Männasoo: uued meetodid aitavad hinnata valitsuse sekkumiste majandusmõju
Tallinna Tehnikaülikooli majandusanalüüsi ja rahanduse instituudi direktor

Kaasaegses majandusteaduslikus käsitluses ei määra heaolu kujunemist üksnes edukus vabaturu konkurentsis, vaid olulisel määral mõjutavad majanduse toimimist ehk ettevõtete edukust ning üksikisikute heaolu, valitsuste sekkumine otsuste, investeeringute ja regulatsioonide näol. Iseäranis selgelt on valitsuste koordineeriv roll ning sellest tõukuvad majandusmõjud saanud ilmsiks koroonapandeemia ajal. Just viimastel kümnenditel on toimunud hüppeline areng ökonomeetrilistes meetodites, mis võimaldavad hinnata sekkumiste põhjuslikku mõju majandusnäitajatele.

Ühiskondlikesse protsessidesse sekkumisega kaasneva põhjuslikkuse välja selgitamine on keeruline, sest enamasti pole eksperimenteerimine sotsiaalses kontekstis võimalik. Uusim teaduspanus keskendub sekkumise põhjuslikkuse identifitseerimisele sünteetilise kontrollrühmagrupi meetoditega, uuringu disaini meetoditega, uuringu välise kehtivuse tagamise ja põhjuslikkuse tõlgenduste arendamisega.

Täiendavalt tegeleb antud teadussuund masinõppe meetodite rakendusvõimaluste välja selgitamisega põhjuslikkuse tuvastamiseks paljutunnuseliste uurimisobjektide korral, samuti uurimisobjektidele erineval viisil avalduvate sekkumismõjude uurimisega.

Eestis on kaasaegseid majandusmõõtmise meetodeid rakendatud Euroopa struktuurifondide toetusmeetmete majandusmõjude välja selgitamiseks. Viimane vastavasisuline uuring analüüsis Euroopa Ühtekuuluvusfondide toetuste 2014-2018 mõju hõivele ja tootlikkusele.

Uuringu kvantitatiivne analüüs, mida viis läbi Tallinna Tehnikaülikooli ökonomistide uurimisrühm, kasutas viimasel dekaadil avaldatud teaduskirjaduses soovitatud kahe-astmelist, nii parameetrilist kui ka mitte-parameetrilist hindamist hõlmavat, sekkumise mõju mõõtmise metoodikat, mis tõstab nii mõju hindamise usaldusväärsust kui ka mõjuhinnangute täpsust.


Kõige eestilikumateks pakutud sõnade ainetel. Autor/allikas: Meelis Arulepp

Renate Pajusalu: keeleteadlaste pädevust täiendavad suur- ja väikeandmed
Tartu Ülikooli üldkeeleteaduse professor

Keeleteadus on viimasel kümnendil olnud ehk eelkõige suurte andmete ja väikeste andmete teeristil. Suured andmed tulevad eelkõige tekstidest, mida tänapäeva andmetöötlus lubab suurtes kogustes digimeetoditega analüüsida. Ka suulist teksti on analüüsi tarbeks kõnetuvastuse abil palju lihtsam kirjalikku vormi saada.

Suured andmed lubavad näha seda, mida keeleteadlase keelepädevus ei suuda sellisel kujul näha: suuremaid ja väiksemaid korduvaid mustreid. Ka tänapäeva automaattõlge põhineb eelkõige nendel suurtel andmetel, millest närvivõrkude abil saadakse juba päris hea tõlketekst.

Suurte andmete hulka võiks lugeda ka suured andmebaasid, mis sisaldavad grammatilist materjali paljude keelte kohta nii, et neid on võimalik omavahel võrrelda. Sellised andmebaasid annavad uutmoodi võimaluse nii keeli omavahel võrrelda kui ka teha keeleajaloolisi üldistusi.

Teiselt poolt on üha rohkem saadud materjali ka väikestest andmetest, näiteks üksikute suhtlussündmuste täppisanalüüsist või keeleliste konstruktsioonide kognitiivsest taustast. Kui vestlusanalüüsi või kognitiivse lingvistika algaastatel eelmise sajandi viimastel kümnenditel tundus mõnikord, et iga uurija ajab oma asja ja kokku nad ei saa, siis nüüd näeb üha rohkem üldistusi, mis loodud just üksikute keelte detailsete uurimuste põhjal n-ö väikeste andmete pealt.


Jüri Allik: psühholoogia näitab füüsikale eeskuju
Tartu Ülikooli eksperimentaalpsühholoogia professor

Nagu biomeditsiinis ja teistes teaduse valdkondades on psühholoogias suurt tähelepanu pälvivad tööd, mis kõnelevad psühholoogia tulemuste vähesest korratavusest. Korratavuse kriis seisneb selles, et uurimuste kordamine veidi muudetud tingimustes ei anna samu tulemusi. Põhjuseks peetakse valimite väiksust ja tuginemist viieprotsendilise statistilise olulisuse kriteeriumile. Olukorra parandamiseks on paljud ajakirjad muutnud oma poliitikat, nõudes näiteks lisaks olulisusele ka statistilise võimsuse andmeid või oma uuringu eelnevat avalikku registreerimist.

Kuid psühholoogias on ka hästi korratavaid katseid. Kui analüüsisime koos kolleegidega 2008. aastal 55 riigist kogutud küsimustiku andmeid, mis olid kogutud 55 riigist, panime tähele, et ühiskonna majandusliku jõukuse, hariduse ja tervise paranemisega erinevused naiste ja meeste vahel ei muutu väiksemaks, vaid lähevad hoopis suuremaks.

Seega ühiskondades, kus puuduvad traditsioonilised soorollid ja naised on meestega võrdsemad, läheb lõhe naiste ja meeste isiksuse omaduste vahel suuremaks. Mehed on veelgi domineerivamad, kuid emotsionaalselt stabiilsemad, samas kui naised muutuvad meestest veelgi hoolivamateks ja sõbralikemaks.

Kui alguses puudus kindlus, kas märgatud seaduspärasus on korratav, siis järgnenud aastad on seda kinnitanud, et soolise lõhe paradoks on tõesti olemas. Lisaks iseloomule ilmutab see ennast veel mitmes valdkonnas. Näiteks neis maades, kus on suurem sooline võrdsus, kasvab sooline lõhe loodusteaduste ja matemaatika tulemustes.

Kogu psühholoogia ajaloo jooksul on kõneldud kadedusest suurema venna füüsika vastu. Viimased aastad on aga näidanud, et hoopis psühholoogia võib olla eeskujuks füüsikale. Kahe keha kvantolekud on omavahel põimunud, isegi siis kui need kehad on teineteisest väga kaugel. Põimumise kindlakstegemiseks oletatakse, et kaks vaatlejat, sageli Alice ja Bob, määravad kumbki erinevate kehade kvantolekuid. John Stewart Bell sõnastas 1964. aastal teoreemi, mis näitab, millised peaksid olema vaatlejate vastuste jaotused, et oleks võimalik kõnelda kehade põimumisest.

Kuna psühholoogia uurib sageli seda, kuidas kahe või enama vastuse jaotused on omavahel seotud, leidis psühholoog Ehtibar Dzhafarovil Purdue ülikoolist koos oma kolleegidega üldise lahenduse tingimustele, millisel korral võib kõnelda vaatlusandmete põimitusest. Kuna põimumine näitab, et kehasid ei saa välja kiskuda neid ühendavast kontekstist, on huvitav vaadata selle pilguga inimese käitumise andmetele

Kuigi humanitaarsemad valdkonnad kasutavad eriti meelsasti konteksti mõistet, siis täpne analüüs näitab, et käitumise ja sotsiaalsetes süsteemides põimumist ei toimu ehk nad on kontekstivabad.


Virve Sarapik: Eesti kunstiteadus pole olnud ilmselt kunagi sedavõrd viljakas
Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi juhataja

lmselt on raske siinsest ajaloost leida võrreldavat perioodi, mil Eesti kunstiteadus oleks olnud nii viljakas. Ilmub kolm perioodilist teadusväljaannet, lisaks mitmed laiemale lugejaskonnale suunatud kunsti ja arhitektuuriajakirjad.

Väga väärtuslik on olnud muuseumides tehtav näitustega seotud uurimistöö, oma panuse annab tehnilise kunstiajaloo ja teiste sidusdistsipliinide koostöö. See on tipnenud näiteks lõppeva aasta novembris Niguliste muuseumis avanenud Christian Ackermanni suurejoonelise ekspositsiooni ja monograafiaga. Kuid viimase 1,5 kuu jooksul on kaitstud ka kolm doktorikraadi, mis väikest distsipliini arvestades polegi nii vähe.

Kümnendi kunstiteaduse keskmesse kuulub kindlasti nelja "Eesti kunsti ajaloo" köite ilmumine. Erialast tugevust aga näitab ka uurimisteemade mitmekesisus. Ma usun, et Eesti kunstiteadus on kõvasti võitnud rahvusvahelise kunstiajaloo viimaste aastakümnete kriisidest ja teisenemistest. 1990. aastate alguse poliitiliste ja intellektuaalsete piiride avamisele said meie kunstiteadlased minna vastu puhta lehena, täis avastamisrõõmu ja uudishimu ning seetõttu üsna kiiresti haakuda värskete suundade ja kriitiliste lähenemistega.

Interdistsiplinaarsus, uute teemade ja vaatenurkade lisandumine, kriitiline hoiak ja avatus ongi küllap need märksõnad, mis praegust Eesti kunstiteadust kõige paremini iseloomustavad.


Suurele osale majandusteadlastest oleks tundunud võimatu, et kasumist mitte-motiveeritud entusiastide kogukond võiks luua tasuta ja avatud entsüklopeedia Wikipedia Autor/allikas: Luke Chesser/Unsplash

Erkki Karo ja Vasilis Kostakis: majandusteadlased on hakanud uskuma ühisomandi võimalikkust
Tallinna Tehnikaülikooli R. Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi teadus- ja tehnoloogiapoliitika kaasprofessor; Tallinna Tehnikaülikooli R. Nurkse innovatsiooni ja valitsemise instituudi sihtrahastusega professor 

Elinor Ostrom oli esimene naine, kes pälvis 2009. aastal Nobeli majanduspreemia. Ostrom uuris oma teadustöös jagatud ressursse nagu metsad, kuivendussüsteemid, kalandusalad ning näitas, et erinevalt levinud arusaamast, et inimesed ei suuda ühiste ressursside haldamiseks ise organiseerida ja tegelikult on inimesed võimelised ise oma elu üle kontrolli võtma ning jagatud loodusressursse ühiselt edukalt haldama. Selliseid ühiselt hallatud ressursse nimetas ta ühisomandiks ehk commons.

Sel ajal kui Ostromile anti Stockholmi kontserdimajas üle Nobeli preemia, kerkisid digimajandusest üha rohkem esile uued arengud, mis ülalmainitud levinud arusaamu veelgi kahtluse alla seadsid. Suurele osale majandusteadlastest oleks tundunud võimatu, et kasumist mitte-motiveeritud entusiastide kogukond võiks luua tasuta ja avatud entsüklopeedia Wikipedia, mis on võimeline asendama suurkorporatsioonide loodud tooteid nagu Encyclopedia Britannica and Microsoft Encarta. Vähesed majandusteadlased oleksid uskunud, et on võimalik tänane reaalsus, kus maailma top 500 superarvutit ning enamus veebilehti töötavad tarkvaral, mis on loodud samadel põhimõtetel.

Majandusteaduste keskseteks eeldustes on olnud pikka aega indiviidide omahuvi/omakasu, kasumi maksimeerimine, konkurents ja erahuvi kui progressi ja innovatsiooni alused. Elinor Ostromist inspireerituna on kasvav hulk teadlasi – majandusteadustest ja innovatsiooniuuringuteni avaliku halduseni – kellest mõned tulevad ka Tallinna Tehnikaülikoolist, hakanud uurima, kas ühisomandil ja ühiste ressursside koostööl põhinev haldamine võib aidata meil luua kestlikuma majanduse ka ühiskonna.


Liina Lukas: Eesti kirjandusteaduses jätkus Jüri Talveti ajastu
Tartu Ülikooli maailmakirjanduse dotsent

Kirjandusteaduse viimase 10 aasta suundumustest ülevaate andmine nõuaks ajamahukat uurimistööd. Seda tehakse mitmete ülikoolide mitmetes instituutides ja ka instituutide väliselt (nt Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses, Eesti Kirjandusmuuseumis). Kirjandusteadus ei tegutse mitte ainult akadeemilisel, vaid ka kultuuriväljal.

Ka kirjandusteaduslikke väljaandeid ja väljaannete tüüpe on palju: eriala spetsiifikale kõige sobivamaks meediumiks on monograafia. Teadlaste koostööd demonstreerivad aga hoopis artiklikogumikud, mida antakse välja nii Eestis kui ka rahvusvahelistes kirjastustes. Erinevalt paljudest teistest erialadest ei ole kirjandusteaduses olemas üldkehtivaid rahvusvahelisi ajakirju – see ei oleks eriala olemusest lähtuvalt võimalik. Kuna kirjandust on sadades keeltes, tehakse ka kirjandusteadus mitmetes keeltes. Kõrgetasemelisi kirjandusteaduslikke ajakirju antakse välja ka Eestis ja eesti keeles (Interlitteraria, Methis, Keel ja Kirjandus, aga ka Vikerkaar, Looming).

Kõigest sellest ülevaate andmine ei mahu käesoleva kirjatüki raamidesse, mistõttu võtan alljärgnevas ülevaates aluseks vaid rahvusvaheliselt või riiklikult rahastatavad teadusprojektid. Samas teadvustan, et see ei ole küllaldane alus Eesti kirjandusteaduse mõõtmiseks. Siiski annavad need pildi teemadest ja suundumustest, millele on loodetud saada teadusrahastust ja edu korral on need suunanud Eesti kirjandusteadust olulisel määral.

Paslik on alustada ülevaadet Eesti kirjandusteaduse grand old man'i Jüri Talvetiga, kes tähistas äsja oma 75. aastast juubelit. Viimast 30 aastat Eesti kirjandusteaduses võib õigusega pidada Talveti ajastuks. Talvet on taasiseseisvumisest alates TÜ maailmakirjanduse professorina suunanud ja sidunud kirjandusteaduslikku uurimist kogu Eestis, seda nii oma juhitavate teadusteemade kui ka maailmakirjanduse õppetooli juures loodud Eesti Võrdleva Kirjandusteaduse Assotsiatsiooni (EVKA) kaudu, mis koondab mis tahes rahvusfiloloogilise "koduga" kirjandusteadlasi Tartust, Tallinnast ja mujaltki, olles ühtlasi lõimunud rahvusvaheliste kirjandusuurimise keskustega.

Talveti peatoimetamisel ilmuv rahvusvaheline ajakiri Interlitteraria koondab ja vahendab Ida- ja Kesk-Euroopa kultuuri- ja kirjandusteaduslikku mõtet. Talveti kirjandusteaduslik programm näeb ette kahesuunalist (komparatiivset) tegevust – maailmakirjanduse kodustamist Eestis ja eesti keeles ning eesti kirjanduse paigutamist maailmakirjanduslikku konteksti ja viimist (tõlgete kaudu) rahvusvahelisele areenile.

Pikka aega on kirjandusteaduse huvikeskmes olnud kultuurimälu uuringud. Kui Kirjandusmuuseumi mälestuste kogumise aktsioonid jõudsid esinduslike publikatsioonideni ja teoreetilise läbivalgustamiseni juba eelmisel kümnendil või selle algul, siis eelmisel aastal tõi sel teemal koju ERC grandi Eneken Laanes (TLÜ), asudes oma töörühmaga uurima Ida-Euroopa kogemust II maailmasõjast ja sellele järgnenud sovjetlikust perioodist ning selle kogemuse kirjandusliku vahendamise edukust pärast raudse eesriide langemist.

Juba mitu kümnendit on päevakorral olnud Eesti pagulaskirjandus ja selle suhted kodumaaga (teemajuht Marin Laak, EKM). Hilisnõukogude aja argielu, kultuuripraktikad ja kohandumine on keskmes Epp Annuse (EKM) uurimistöös. Tema on lansseerinud mõiste "sotskolonialism" ja viinud selle oma monograafia ja artiklikogumike kaudu ka rahvusvahelise avalikkuseni.

Eesti lähimineviku, siirdekultuuri (1986–1998) arengumustreid analüüsib ja mõtestab intermediaalselt ja interdistsiplinaarselt Virve Sarapiku (Eesti Kunstiakadeemia) juhitav uurimisrühm, kuhu kuulub ka kirjandusteadlasi.

Mälu-uuringutega tihedalt seotud elulookirjutuse, omaeluloolisuse valdkond jätkab tööd Leena Kurvet-Käosaare (EKM, TÜ) juhtimisel, kes on käsitlenud muuhulgas ka soolist vaatepunkti omaeluloolises kirjutuspraktikas. Soo-uuringud on olnud üha arenev ja laienev uurimissuund mitte ainult kirjandusteaduses. Vastavaid teemasid on vedanud Eve Annuk (EKM) ja Raili Marling (TÜ).

Samuti juba etableerunud, kuid endiselt huvipakkuvaks suunaks on (interdistsiplinaarsed) narratiiviuuringud, mida kõrge teoreetilise refleksiivsuse ja rahvusvahelise väljapaistvusega on juhtinud Marina Grišakova (TÜ).

Populaarsust on kogumas tänapäevase kultuuri uuringud, sh kirjandus, eriti nähtused nagu küberkirjandus, teaduslik fantastika (Jaak Tomberg, TÜ).

Temaatiliste ja interdistsiplinaarsete lähenemiste kõrval torkavad silma Mihhail ja Maria-Kristiina Lotmani (TÜ) Eesti värsikultuuri uuringud, mis suunavad tähelepanu kirjanduse spetsiifilistele, vormilistele ja poetoloogilistele aspektidele ja on päädinud esindusliku monograafiaga, samuti Arne Merilai (TÜ) poeetika ja kriitika-uuringud.

Eesti kirjanduse varaseim ajalugu on leidnud uut mõtestamist Balti mitmekeelse kirjaruumi kontekstis, ühe maa põimunud kirjanduste ja nende suhete käsiteluna – suund, mis on edendanud koostööd eesti (Jaan Undusk, UTKK Liina Lukas, TÜ), saksa (Aigi Heero TLÜ), vene (Irina Belobrovtseva, TLÜ, Ljubov Kisseljova, TÜ) ja klassikaliste filoloogide (Kristi Viiding, UTKK, Janika Päll, Maria-Kristiina Lotman, TÜ) vahel.

Nimetada tuleks ka moodsaid interdistsiplinaarseid suundi, nagu keskkonna ja ökokriitika uuringuid, milles osaleb ka kirjandusteadlasi, kuigi teemajuhid võivad olla muudelt erialadelt.

Kümnendile on iseloomulik kirjanduse ja kirjandusteaduse digitaliseerumine, andmebaaside ja tekstikorpuste loomine (Eesti vanema kirjanduse tekstikogu EEVA, Estonian Writers Online Dictionary EWOD, Kreutzwaldi sajand. Eesti kultuurilooline veeb jt).

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: