Keemianobelistid tõid ilmsiks elumolekulide asümmeetria põhjused
Nobeli keemiapreemia pälvisid sellel aastal prantslane Henri Kagan ja jaapanlane Kenso Soai mittelineaarsete efektide ja autokatalüüsi avastamise eest asümmeetrilises orgaanilises sünteesis. Lihtsalt öeldes avastasid nad, miks ning kuidas jääb looduses ja laborites kahest identsest peegelmolekulist domineerima vaid üks.
Ühtlasi pakuvad nende avastused loogilist mudelit, mis võib aidata selgitada elu algust, ning annab keemiatööstusele tööriistad ohutute ravimite sünteesiks.
Prantsuse keemik Henri B. Kagan ja Jaapani teadlane Kenso Soai uurisid aastakümneid molekulide käelisust ehk kiraalsust. Nende uuringud keskendusid peegelmolekulide omavahelistele suhetele ja võimalusele toota laboris ainult üht kindlat tüüpi aineid. Looduses loovad elusorganismid alati vaid ühe kindla käelisusega valke, kuid laboritingimustes sündisid varasemalt alati parema- ja vasakukäeliste molekulide võrdsed segud.
Inglise füüsik Charles Frank pakkus juba 1953. aastal välja matemaatilise mudeli, mis nõudis asümmeetria tekkeks kolme tingimust. Süsteem pidi iseennast võimendama, tootma vaid üht peegelpilti ning samal ajal alla suruma teise vormi teket. See teoreetiline raamistik püsis pikka aega keemikutele lahendamatu mõistatusena, sest keegi ei osanud leida sobivaid reaktsioone.
Kagan murdis 1986. aastal senise teadusliku dogma, mille kohaselt mõjutab katalüsaatori puhtus algainet sirgjoonelises proportsioonis. Ta pani kokku erineva käelisusega molekulid ning nägi, et need hakkavad üksteist reaktsiooni käigus hoopis takistama. Ebasobivad paarid aeglustasid protsessi sedavõrd palju, et ülekaalus olev molekulitüüp haaras ohjad ja tootis algsest eeldusest palju puhtama lõpptulemuse.
"Kagani avastus seisnes just homokiraalsuse ehk käelisuse võimendamises. Ta nägi, et ühe enantiomeeri ehk ühe peegelmolekuli ülekaal võib mittelineaarselt mõjutada teiste ühendite või produkti teket. See selgitab seda, kuidas ka meie elu koosneb siin ju eelistatult ühekäelistest aminohapetest ja suhkrutest," selgitas Tallinna Tehnikaülikooli supramolekulaarse keemia töörühma juht Riina Aav.
Kenso Soai astus 1990. aastatel sammu edasi ja ehitas esimese süsteemi, mis suutis Franki teooriat reaalsuses matkida. Ta viis kokku tsinkorgaanilise ühendi ja aldehüüdi ning märkas, et sünteesi tulemusena valminud alkohol hakkas iseenda tootmist koheselt kiirendama. Iga uus tsükkel suurendas ühe kindla peegelmolekuli osakaalu, kuni lõpuks saavutas lahus peaaegu täieliku asümmeetria. Jaapani keemiku eksperiment läks ajalukku kui Soai reaktsioon.
Soai mudeli võimekus tuli katseliselt selgelt välja. Uurija alustas ühes katses kõigest 0,00005-protsendilise peegelmolekuli ülekaaluga, kuid saavutas kolme järjestikuse ringi järel aine, mille puhtus ületas 99,5 protsenti. Matemaatiliselt märgib see lühike ahelreaktsioon algse asümmeetria 630 000-kordset kasvu. Varasemalt pidasid teadlased sellise süsteemi teket ilma bioloogilise abita fantaasiaks.
"Nende avastused panid aluse uute bioaktiivsete ühendite sünteesile: kuidas neid valmistada, kuidas samakäelised molekulid paljundavad üksteise olemasolu ja kuidas orgaanilise keemia reaktsioone ära kasutada ravimite tootmiseks. Tänu sellistele mittelineaarsetele efektidele saame toota suure käelise puhtusega ühendeid ja puhtaid ravimeid, millel on vähem kõrvalefekte," sõnas Aav.
Avastuse praktiline kaal ulatub bioloogilistest mudelitest palju kaugemale, tungides otse moodsa peenkeemia argipäeva. Apteegiletile jõudvad ravimid võiksid sisaldada muidu mõlemat peegelmolekuli, millest üks pakub patsiendile tervenemist, kuid teine põhjustab kehale kõrvalmõjusid. Praeguseks oskavad ravimifirmad Kagani töö tulemustega arvestada ja kavandada retsepte, mis väldivad ebasoovitud peegelpiltide sündi juba reaktoris.
"Sellest on kindlasti kasu peenkeemias. Ravimitööstus kasutab seda, aga mitte ainult – seda kasutame ka lõhnaühendite, agrokemikaalide ja pestitsiidide valmistamisel. Selle mõju on olnud kõige suurem just selles keemiatööstuse osas, mille eesmärk on saavutada interaktsioon mingi retseptoriga," lisas professor.
Aav kirjutas nobelistide avastused osaliselt kiraalsete ühendite analüüsimeetodite paranemise arvele ja ühtlasi arenes arusaam katalüüsist. "Uurijad hakkasid väga detailselt kaardistama tekkivaid vaheühendeid. See tähendas, et ühendite tekke analüüsil ei piirdutud enam ainult algseisu ja lõpp-produktiga, vaid hakati jälgima dünaamilist reaktsioonikulgu. See võimaldas kiiremaid ja täpsemaid analüüsimeetodeid ning just rikastuse ja homokiraalsete ühendite komplekside uurimise võimekust," selgitas professor.
Sellele kõigele aitas kaasa kogu orgaanilise sünteesi areng, sealhulgas uued sünteesi- ja kristallimismeetodid. Väga sarnaste keemiliste omadustega ühendite vahel on väga väikesed energiaerinevused, milleg alusel on võimalik enantiomeeride ehk nende stereoisomeeride käelisi molekule üleüldse eristada.
Ajas miljardeid aastaid tagasi vaadata üritades on Kagai ja Soai teadustööle siiski omad olulised piirangud. Jaapani keemiku ahelreaktsioon nõuab spetsiifilisi tsinkorgaanilisi aineid ja orgaanilisi lahusteid, mida noore Maa ürgookeanides polnud. Uurijad ei suuda seega praeguste faktide pealt lõplikult kinnitada, et bioloogiline kord tekkis neli miljardit aastat tagasi just seda radapidi. Autokatalüüs pakub lihtsalt töötava kontseptsiooni asümmeetria sünniks.
Nobeli preemiat keemia alal antakse välja alates 1901. aastast. Alates 2026. aastast on Nobeli preemia väärtus 12 miljonit Rootsi krooni (u 1,06 miljonit eurot). Lisaks rahalisele auhinnale saavad laureaadid Nobeli bareljeefiga kuldmedali ja diplomi.
Möödunud aastal pälvisid Nobeli keemiaauhinna jaapanlane Susumu Kitagawa, austraallane Richard Robson ja ameeriklane Omar Yaghi uut tüüpi molekulaararhitektuuri loomise eest. Erinevaid metallorgaanilisi võrestikke (MOF) saab valmistada sisuliselt lõputult, avades rea praktilisi rakendusi, alates keemiliste reaktsioonide kiirendamisest, lõpetades õhust vee ja süsihappegaasi püüdmisega.
Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa


















