"Arusaam, et majandus areneb loomulikul viisil põllumajanduslikust tööstuslikuks ja seejärel teenustepõhiseks, on liiga lihtsustatud," nentis Minshall. Majanduse fookus võib küll eri etappides muutuda, kuid riik peab oma kaugematele huvidele mõeldes säilitama alati teatud tasakaalu. Paraku käib see otseselt vastu ettevõtete lühiajalisele kasumile suunatud äriloogikale.

Hukatuslik nõiaring

Professor meenutas siinkohal Taiwani arvutitootja Acer asutaja Stan Shihi nn kõvera naeratuse mudelit. Ettevõtja visandas kontseptsiooni algselt selleks, et illustreerida ühe konkreetse firma arenguetappe. Mudel jagas toote eluea laias laastus kolmeks osaks: uute lahenduste disain, füüsiline tehasefaas ning müük koos klienditoega.

Teooria joonistas väärtusahela välja U-kujulise kaarena, mis meenutab inimese naeratust. Kõvera vasakus ja paremas ülaotsas asuvad teadustöö ja müük, mis loovad ettevõttele suurimat rahalist väärtust. Ahela madalaimas punktis ehk naeratuse põhjas sipleb aga tootmissektor, sest tehaste liinidel jäävad kasumivõimalused ahtraks. Seetõttu soovitab mudel panustada raha arendustöösse ja headesse kliendisuhetesse.

Kuigi Shih nentis ise, et säärane käsitlus on liialt pealiskaudne, võtsid poliitikud ja majandusteadlased idee sellegipoolest omaks. Lääneriikides juurdus arusaam, et nutikas juht tegeleb ainult disainiga ja jätab musta tehasetöö kuskile piiri taha. Minshall näeb aga õige tihti, kuidas selline pettekujutelm riikide majandused lõpuks kummuli keerab. Füüsiline inseneritöö on arendustööks hädavajalik.

"Tootmise käest andes katkeb ühtlasi seos arendustegevuse, disaini ja asjade reaalse valmistamise vahel. Sellega kaob ära vajalik iteratsiooniprotsess, kus saab öelda: me disainisime küll uue toote, aga nüüd peame mõtlema, kuidas see füüsiliselt valmis teha," selgitas Minshall. Vaatamata kaasaegsetele kommunikatsioonivahenditele tähendab see, et kui tehas asub disainerist tuhandete kilomeetrite kaugusel, võib päädida see tagasisideahela katkemisega.

Ühtlasi viib kohaliku baasi kadu riigist tema hinnangul ka oskusteabe. "Kui kohapeal ei ole inimesi, kes oskaksid asju toota, mis eeldab nii reatöötajate oskusi kui ka allhankijate võimekust, kaotavad viimased peagi oma koha, sest kogu tootmine asub kaugel ning sektor hakkab vaikselt hääbuma. Lõpuks ei õpetata ka enam sellega seotud erialasid ning meil pole varsti tehnikuid ega doktorikraadiga spetsialiste. Levima hakkab mõtteviis, et kuna me tootmisega nagunii ei tegele, võime piirduda lihtsalt uurimistööga," kirjeldas teadlane nõiaringi.

Samal ajal kipuvad aga ülikoolid kinni hoidma vanadest mudelitest, mis ei julgusta teadlasi tööstuse muresid lahendama. "Kogu teadlaste koolitamise süsteem loodi teise ajastu jaoks. Toona peeti loogiliseks arenguteed bakalaureuseõppest magistrantuuri, sealt doktorantuuri ja edasi järeldoktorantuuri, mis päädis lõpuks akadeemilise ametikoha ja eluaegse tööga ülikoolis," nentis professor.

Tänapäeval ei suuda teadusasutused aga enamikele doktoritele enam püsivat töökohta pakkuda. Moodne majandus januneb samas üha enam teadlaste järele, kes oskavad ja tahavad oma kitsast laborilauast kaugemale vaadata. Noor spetsialist võiks seetõttu eos aduda, kuidas tehased tema ideid päriselt suurtes mahtudes rakendavad, selmet lahendada pelgalt üht kitsast muret. Professor tõi eeskujuks uued doktoriõppe programmid, kus doktorandid hindavad paralleelselt teadustööga ka oma avastuste turuvõimalusi.

Praktikas nõuab see teadlaselt oskust mõelda alati paar sammu ette. Kui doktorant otsib näiteks viise, kuidas tsemenditehastes süsinikuheidet kahandada, peab ta kohe küsima, milline on selle uue tehnoloogia teekond turule. "Teadlane ei pea ilmtingimata oma idufirmat asutama, kuid ta peab hoolega läbi mõtlema, kuidas tehased loodud lahendust päriselt rakendavad," selgitas Minshall.

Külm dušš

Professor märkis, et valitsenud mõtteviis on hakanud viimastel aastatel üha jõulisemalt murenema, paraku sunniviisiliselt. Illusioon odavast maailmast purunes esimest korda koroonaajal, kui üleilmsed tarneahelad ootamatult katkesid. Suurbritannia avastas end olukorrast, kus riik eeldas võimet kõike sisse osta, kuid oodatud kaubalaevad seisid tühjana sadamates. "Praegu mitmel pool maailmas toimuv on samamoodi tõsine eksistentsiaalne kriis. See sunnib mõistma, et ei saa lihtsalt oodata olukorra eskaleerumist ja alles siis tegutsema hakata," hoiatas Minshall.

Kui palju ka poliitikud seda ei tahaks, pole võimalik taastada tugevat kohalikku tööstusbaasi üleöö. "Tööstuskogukonnad ja -piirkonnad on üldjuhul tugevamad, sest need kujunevad välja palju aeglasemalt ning nende juured on sügavamal. Loodetavasti õpime seekord, et kord ülesehitatut on targem säilitada, kui lasta sel hääbuda lootuses, et protsessi saab hiljem lihtsalt uuesti käivitada. See on kümneaastane tsükkel," tõdes professor.

Pandeemia näitas samas tema hinnangul ilmekalt, et tungiva vajaduse tekkides suudab avalik sektor, teadusasutused ja eraettevõtted üksteist edukalt mõista. 2020. aasta kevadel seisid Suurbritannia haiglad olukorras, kus arstid vajasid hädasti uusi hingamisaparaate. Valitsuse kutsel panid seljad kokku üle 50 erineva ettevõtte lennundusest autotööstuseni ja moodustasid ühise töörühma.

Minshall tõi näitena välja Vormel 1 inseneride panuse. Meditsiinifirma Smiths Medical vajas vanade aparaatide kontrolliks erilisi testkaste, mida tehased enam ammu ei tootnud. McLareni meeskond uuris vanad seadmed läbi ja ehitas need sisuliselt uuesti üles. Autospordi insenerid leidsid ka kurnatud tarneahelast üles õiged varuosad ja tagasid sujuva materjalivoo.

Ühise töö tulemusel valmis paari kuuga üle 13 000 aparaadi. "Sellistel hetkedel astuvadki ülikoolid ja ettevõtted esile ning kinnitavad, et oskavad muret lahendada," märkis Minshall. Päästev koostöö kandis teadlase sõnul vilja aga vaid seetõttu, et riigis töötas veel piisav arv haritud insenere. Spetsialistid suutsid oma teadmised ja masinapargi kiirelt uutele eesmärkidele kohandada.

Samamoodi leiti kiiresti võimalus toota piisavat kaitset pakkuvaid mitmekordselt kasutatavaid maske. Kriisi vaibudes sundis eelarvekärbe haiglaid aga uuesti ostma odavat ühekordset varustust Aasiast.

Rahuaja probleemid

Rahuajal pärsib uute ideede rakendamist tihti hirm ning usalduse nappus suurte ja väikeste tegijate vahel. Minshall nentis, et usalduskriis taandub sageli üsna praktilisele probleemile, mida ta ise kutsub elevandi ja hiire dilemmaks. "Suurettevõte ehk n-ö elevant võib hiirele kogemata peale istuda isegi siis, kui tal on siiras soov koostööd teha," ilmestas professor turu karmi reaalsust.

"Teine sarnane metafoor on hai ja väikekala,"Väike idufirma tunneb hiiglase lähenedes alati kõhedust, mis muudab uued suhted kiirelt hapraks. Algaja ettevõtja näeb suure korporatsiooni toes küll suurt võimalust, ent tajub kõnelustel samas oma kaitsetust ja nõrka positsiooni. Nii mureneb usaldus teadlase sõnul kergesti mõlemalt poolt ja väärtuslik avastus jääb pahatihti lihtsalt laboririiulile seisma.

Korporatsioonid püüdsid aastakümneid ületada seda usalduslõhet ületada puhtalt rahaga. Suured ravimitehased nägid sisemise innovatsiooni puudusele lahendust selles, et ostsid noori idufirmasid lihtsalt massiliselt kokku. See plaan kukkus aga tihti läbi, sest uusi lahendusi loonud ettevõtjad hindasid oma vabadust ning keeldusid jäigas süsteemis töötamast.

Nüüdseks on targemad turuliidrid oma taktikat muutnud. Professor tõi eduka näitena Cambridge'i tehnoloogiapargi, kus ravimihiiud AstraZeneca ja GSK sulandusid kohaliku ökosüsteemi loomulikuks osaks."Nutikamad suurettevõtted on mõistnud, et agressiivne ülevõtt pole õige tee. Uus norm on olla osa elujõulisest ökosüsteemist: rahastada tudengiprojekte, toetada ettevõtlust ja korraldada üritusi tulevikuvõimaluste arutamiseks," märkis Minshall.

Maailma mainekamates tehnoloogiaklastrites sündivaid moevoole tasub professori sõnul pingsalt jälgida, ent uute tehnoloogiate ees tuleb alati säilitada kaine meel. Enne kui uus lahendus tehaseliinile jõuab, läbib see paratamatult pika ja tüüpilise tsükli. Minshall tõi siinkohal hea näitena 3D-printerite tormilise elukäigu. "Uurimistöö algusaegadel liikus tehnoloogia mööda järsku kõverat üles nn ülepakutud ootuste tipu suunas," kirjeldas professor esialgset eufooriat: "Tollaegse üldise vaimustuse järel saabus aga ootuspärane ja järsk langus, kuid nüüdseks on olukord paranenud."

Turg raputas end lahti lapsikutest ulmeunistustest, justkui töötaks uus masin "Star Trekist" tuntud universaalse replikaatorina. Ettevõtted leidsid seadmetele hoopis kindla koha meditsiinis ja rasketööstuses. Tänapäeval prindivad suurettevõtted, näiteks Rolls-Royce ja General Electric, printerite abil gaasiturbiinide komponente, mida insenerid vanade meetoditega meisterdada ei saanud.

Innovatsiooniprofessor rõhutas, et kuigi uued masinad ja targem tootmine võivad arvardada teatud tehaste võimalusi, ei paranda tehnoloogia üksi lääneriikide struktuurseid nõrkusi. "Peamine proovikivi on muuta mõtteviisi ja leppida teadmisega, et mingil hetkel puhkeb paratamatult uus kriis," märkis Tim Minshall: "Selleks tuleb valmis olla, mitte oodata ja alles tagantjärele reageerida." Edukas teadus ja majandus vajab paratamatult paberile pandud plaanide kõrvale tugevat füüsilist vundamenti.

Cambridge'i Ülikooli professor Tim Minshall juhib Cambridge'i tööstus- ja tootmisinstituuti ning uurib oma teadustöös tööstuse ja innovatsiooni seoseid. Professor külastas Eestit oktoobri alguses Oxfordi ja Cambridge'i Selts Eestis koostöös.