Vaimset pingutust nõudvad ülesanded nagu lõputöö või majandusaasta aruande kirjutamine võivad tegijale küll näida kannatusterohked, ent kehale need otseselt valu ei tee. Pikalt on oldud arvamusel, et looduse poolt kaasa antud alalhoiuinstinkt suunab meid tegema valikuid, mis seavad prioriteediks kehalise heaolu. Todd Vogeli juhitud uurimisrühma ajakirjas eLife avaldatud teadusartikkel väidab aga, et tegelikult on meie käitumismustrid keerulisemad.

Uuringu esimeses etapis testiti osalejate individuaalset valulävi. Selleks kasutati erilist seadet, mille temperatuuri sai kiiresti muuta. Masinaga kõrvetati inimeste nahka ja paluti neil valuaistingutele saja palli süsteemis hindeid panna. Nii kalibreeriti edasised valikud katseisiku individuaalsele tunnetusele vastavaks.

Inimesed läbisid laboris mitu raundi, kus tuli valida kümne kuni kaheksakümne pallise hinnangu saanud valuaistingu ja mälutööga seotud ülesande vahel. Ülesannete raames tuli ekraanile kuvatud tähtede hulgast ära tunda need, mida oli hiljuti juba ekraanil näidatud. Kui oli tarvis tunda ära täht, mida oli kaks tähte tagasi näidatud, polnud vaimne pingutus kuigi suur. Kui aga pidi ära tundma tähti, mis kas olid või ei olnud ekraanil viis tähte tagasi, pidid katseisikud tegelema juba tõsisema ajuderagistamisega.

Vogeli sõnul oli ootuspärane, et kui variantideks on lihtne ülesanne ja tugev valu, minnakse ülesande teed ja vastupidi. Põnevaks läks asi siis, kui valikud ei kätkenud skaala eri otsi, vaid olid üsna sarnasel tasemel.

Uuringust nähtus, et vaid üks osaleja 39-st valis iga kord vaimse ülesande, et valu vältida. Kõik teised eelistasid aeg-ajalt kõrvetadasaamist mõtlemisele. Uurijad mõõtsid ka seda, kui kiiresti katseisikud otsuseid langetasid. Ilmnes, et kui valik langes mõtlemisülesande kasuks, toimus eelistuse väljaütlemine palju kiiremini kui olukorras, mil inimene valis valu.

See võib olla seotud asjaoluga, et mõtlemisülesannet valides teab inimene, et päästab end valust ning seetõttu on seda psühholoogiliselt lihtsam välja öelda. Kui inimene on vaaginud kahe tema jaoks üsna võrdsena näiva kannatuse vahel ning otsustanud vältida vaimset pingutust valides füüsiline valu, ei olda nii kiired seda eelistust sõnades väljendama. Just siin saab näha jälgi eespool mainitud alalhoiuinstinktist, mis suunab meid oma keha ja tervist hoidma.

Ehkki kirjeldatud katse on üsna lihtsakoeline, avab see tee uuteks uuringuteks, mille fookuses vaimse tööga seotud pingutuse ja kannatuste loomus. Kõrvalseisjana uuringut LiveScience'ile kommenteerinud Browni Ülikooli professor Amitai Shenhavi sõnul võib siin rolli mängida inimeste hirm eksida. Edaspidi olekski tema sõnul tarvis hinnata katseisikute subjektiivseid tundeid neile esitatud vaimsete väljakutsete suhtes ning tuvastada, kas ja kui suurt rolli mängivad valikute tegemisel mure ja ärevus.

Todd Vogeli ja tema kolleegide teadusartikkel ilmus ajakirjas eLife, portaalis LiveScience saab tutvuda uuringu tulemuste kontekstiga.