"Mind ajendas osalt teemat uurima see, et mitte ainult ma ei täheldanud osade oma õpilaste puhul, vaid ka iseenda puhul, et sorav noodilugemisoskus võib tulla väga raskelt," ütleb EMTA magister ja Kiili Kunstide Kooli klaveriõpetaja Veeda Kala. Tema enda klaveriõpetaja närvid läksid üsna krussi, sest Kala õppis muusikapaladega koos pähe ka vead, millest hiljem oli keeruline vabaneda.

"Tajusin, et mõnikord tekivad õpilase ja õpetaja vahelised konfliktid puhtalt sellest, et õpetajale näiteks on väga loomulik mängida noodist, aga õpilasele mitte," selgitab ta. Nii uuriski Kala oma magistritöös klaverit õppivate laste erinevaid mängustiile. Koos tööd juhendanud emeriitprofessori ja akadeemiku Jaan Rossiga kirjutab ta töö tulemustest uues teadusartiklis.

"Ära mõtle, mängi"

"Mälu on erinevat tüüpi," osutab Jaan Ross mälu-uurija Endel Tulvingu kirjutistele. Esiteks saab Tulvingu teooria järgi rääkida semantilisest mälust. "See tähendab, et interpreet tunneb muusikateost umbes nii, nagu ta oskab peast mõnda luuletust," selgitab Ross. 

Samas võib inimese mälu olla ka protseduuriline või liigutuslik, mille hea näide on emeriitprofessori sõnul jalgrattasõit. "Kui olen õppinud jalgrattasõidu selgeks, siis eeldatavasti oskan seda teha elu lõpuni, kui just mind ei hakka kiusama tasakaaluhäired. Samas ma ei mõtle jalgrattaga sõites selle peale, mida ma täpselt teen," näitlikustab ta.

Rossil on omast kogemusest meeles olukord, kus mälu erinevad tüübid ilmsiks tulid. Tal tuli lapsepõlves klaveriõpilasena Tartu lastemuusikakooli kontserdil mängida üht Bachi teost, mis läks tal keset mängu meelest ära. "Ma muidugi sattusin suurde pabinasse ja püüdsin edasi minna, aga see ei õnnestunud," meenutab ta. Rossi meenutamisi istus saalis ka toonane muusikakooli õppealajuhataja Friida Krimm. "Ta ütles mulle ühe väga lühikese lause: "Ära mõtle, mängi"," jätkab ta.

Rossi sõnul lakkas tema semantiline mälu selles vahejuhtumis mingil põhjusel töötamast. "Friida Krimmi märkus tähendas  seda teaduslikumasse keelde tõlkides, et "Lülita ennast protseduurilise mälu peale, võib-olla see sind aitab,"," selgitab ta ja lisab, et aitaski. Pala sai mängitud.

Veeda Kala nõustub, et elukutseliseks pianistiks pürgija võiks arendada endas mõlemat laadi mänguoskust: semantilist päheõppimist ja protseduurilist noodilugemist. "Üldiselt on eeldus, et kui sa oled kontsertpianist või annad eriti just soolokontserti, on pigem hea toon mängida peast," selgitab ta. "Samas, kui sa oled kontsertmeister, siis on väga hinnatud, et sa suudaks mängida otse noodist puhtalt ära." 

Üks käsi peast ja teine noodist

Jaan Rossi näitega samalaadset lõhet semantilise ja protseduurilise mälu vahel märkas Veeda Kala ka iseenda ja oma õpilaste juures. Sestap kutsus ta uuringus enda käe all klaverit õppima seitsmeaastased varasema mängukogemuseta lapsed. Õppetundide vältel filmis Kala laste klaverimängu.

"Nende kujunemine toimus järk-järgult. Kusagil keskel enamasti ma ei osanud veel ennustada, mis sellest kõigest võib välja tulla," meenutab ta. Õppetundide keskpaigas mängis iga laps küll veidi omamoodi, ent nende peast- ja noodistmängimise eelistus polnud selge. "Samas oli näha, et kui järjepidevalt lugudega tööd teha, siis mida edasi, seda rohkem tekkis kalduvus ühele poole," ütleb Kala. Mõni laps eelistas lõpuks nooti nii selgelt, et mängis selle abil kõik lood paremini kui peast.

Laste kujunemist ühe või teise eelistusega mängijaks sai Kala uurimuse jaoks analüüsida just videosalvestuste põhjal. Magistri sõnul märkas ta mõndagi üllatavat. "Kui lasta mängida peast või nii, et pole nooti ees, siis lapsed, kes tunnevad noodiga end mugavamalt, vaatavad kuhugi kaugusse. Nad ei vaata oma kätele – see oli minu jaoks väga üllatav," kirjeldab ta. Samas hakkasid peastmängu eelistavad lapsed noodi puudumisel endale justkui iseenesest kaasa laulma ja vaatasid alati kätele.

"Kui noot on ees, siis see, kes eelistab mängida peast, tavaliselt hästi tihti vaatabki oma kätele. Ta ei vaata nii palju nooti," võrdleb Kala. Peastmängija eripära reetis neil hetkedel see, et ta tegi kohati vigu, mida tehakse just peast mängides – mis sest, et noodileht oli ees. Kala sõnul oleks huvitav edaspidi uurida, kuhu peast mängiva lapse pilk sellisel hetkel suunatud oli. 

"Ma kahtlustan, et sel hetkel ta vaatas küll nooti, aga äkki ainult paremat kätt, sest parem käsi läks õigesti. Samas vasaku käega ta tegi selliseid vigu, mida tagantjärgi veel parandas," oletab ta. Kala jaoks viitab see, et mõni laps mängibki ühte kätt peast ega vaata enne mängima asumist mõlema käe noote üle. "Kui ta oleks täiesti noodist mänginud, oleks ta kogu aeg vaadanud nooti ja kogu aeg kontrollinud mõlemat kätt: mida parem või vasak tegema peab," tõdeb magister.

Personaalne mitmekülgsus

Jaan Ross märgib, et vähemalt traditsioonilises pedagoogikas õpitakse pilli kindlat teekonda pidi. "Kõigepealt õpitakse lugu selgeks ja seejärel õpitakse lugu pähe. Klassikaline pedagoogika eeldab, et pillimängija oskab teha nii ühte kui ka teist," täpsustab ta. Sama tõestas tema enda lapsepõlvenäide. "Moraal või järeldus võiks olla, et asjad peaksid ikkagi ka peast läbi käima. Nad peaksid olema teadvustatud. Siis tagala on palju kindlam ja võimalus ebaõnnestumiseks palju väiksem," arutleb ta.

Veeda Kala püüab klaveriõpetajana enda sõnul arendada õpilastes mõlemat suunda. "Enamasti ma küll märkan, mis tuleb lihtsamalt, aga oluline on siiski mitmekülgsus: et õpilane saaks mis iganes olukorras alati võimalikult hästi hakkama," põhjendab ta. Veel pole uuritud, kas ja kuidas soodumus peast või noodist mängida mõjutab õpilase tulevast kitsamat klaveri-eriala. "Puhtalt isiklikust arvamusest kahtlustan, et ikkagi mõjutab," ütleb Kala. "Eriti kui on teada, et ühel või teisel moel need oskused on olulised."

Nii Kala kui ka Ross tõdevad, et inimesi ei saa lahterdada ühe vitsaga peast- või noodistmängijateks, vaid tegu on soodumus-kontiinumiga. Teisisõnu oskavad kõik õppurid loomu poolest mõlemat moodi mängida, lihtsalt üks moodus läheb mingil määral libedamalt. "Kui on teada, et ongi erinevad suunad, siis õpetajal on lihtsam suhestuda ja õppijat toetada," märgib Kala. "Öelda talle, et "See tuleb sul hästi välja! Ma tean küll, et see on raske, aga proovime seda ka natuke arendada"."

Mängustiili eripärade teadvustamine aitaks Kala sõnul ka õpilastel endil valutumalt toime tulla. "See pole küll hea, aga paratamatult kohati võrreldakse ennast teise õpilasega. Võib-olla teisel õpilasel tuleb peastmängimine suurepäraselt välja, miks mul ei tule?" selgitab ta. Samas võib võrreldud õpilane olla just tugevam noodistmängija ehk igaüks leiaks oma tugevuse. 

"Usun, et kõigil klaveriõpilastel ja just eelkõige õpetajatel oleks kasulik seda jaotumist teada," märgib Kala. Tema sõnul on Eesti pilliõpetuses arenguruumi kiire noodilugemise õpetamisel ja õpetajate ootused pigem peastmängimise poole kaldu. Ta loodab, et uuringu tulemused aitavad klaveriõpetuses liikuda isiklikuma lähenemise poole.

Veeda Kala ja Jaan Ross kirjutavad oma tööst ajakirjas Mäetagused.