''Me õpime elus peaaegu kõike katse ja eksituse meetodil, olgu selleks jalgrattasõit, keeled või kahel jalal käimine. Kuigi see on inimestele midagi sedavõrd iseloomulikku, jääb see kooliukse taha. Otseloomulikult, kui sul on vaja inimesi, kes teavad peast definitsioone, on laste vaikselt laua ja õpiku taha istuma panemine mõistlik mõte. Kuid kui tahad inimesi, kes reaalselt midagi korda saadaksid, pead andma neile võimaluse juba koolis asjadele käed külge panna,'' märkis Sobey.

Mees tõi välja, et näiteks Ameerika Ühendriikides küündib keskkoolist väljalangevus viimastel aastatel 40 protsendini. ''Kui sunnid inimesi niimoodi õppima, kukubki märkimisväärne osa õpilastest lihtsalt läbi. Mitte ükski ühiskond ei saa endale lubada, et sedavõrd suur osa järgmisest põlvkonnast jääb produktiivsest majandusest kõrvale, kuna neil pole sobivat haridust. Praegusel süsteemil on selged puudused, kuid selle muutmise asemel teeme lihtsalt rohkem teste ja anname ette rohkem materjali,'' laiendas Sobey

''Enamik tänapäeva õpetajaid on käinud läbi süsteemist, kus nad kuulsid ülikoolis professoritelt, kuidas nad peavad rõhuma õppekavale ja õpilaste arvamus pole seejuures oluline. See on retsept katastroofiks''.

Ühe võimaliku lahendusena näeb mees loomingulist ja projektipõhist õpet. ''Anname õpilastele materjalid ette, ei ütle neile esimesed viis minutit, mida nad tegema peavad, vaid laseme neil ise välja nuputada, mida sellest ehitada. See õpetab neile iseseisvalt toimetulemist ja lihvib nende oskusi. Niimoodi mõtleb ja areneb pärismaailm. Seal ei ütle inimestele keegi, kuidas täpselt nad midagi tegema peavad,'' märkis Sobey. Vaatamata sellele, et loomingulise õppimise idee iseeneses näib olevat meeltmööda paljudele, ennustab ta, et laiemalt hakatakse seda rakendama alles aastate pärast.

Avatud õppe võlud
Kuigi tavatarkuse järgi võib katse ja eksituse meetodil ning avatud õppe toel teadmiste omandamine tunduda liiga ajamahukana, et seda õppekava läbitöötamiseks rakendada saaks, märkis Sobey, et tegelikult omandavad õpilased selle käigus materjali kiiremini.

Näiteks algklassides kulub 20—30 protsenti ajast korra ja struktuuri hoidmisele. ''Meil on see nullilähedane. Seega oleme algusest peale pühendunud õppimisele 50—60 protsendi võrra rohkem. Veelgi enam, õppevormi rakendades üritab hinnanguliselt 40 protsenti õpilastest kodus järgi proovida, mida tunnis tehti. Kui neid teema huvitab, tahavad nad õppimisega iseseisvalt jätkata. Selle asemel, et kell 14.30 kõik kooliga seonduv unustada. See on avatud õppe võlu,'' laiendas Sobey.

Ühe näitena toob ta välja hiljutise projekti, mille käigus palutakse õpilastel ja õpetajatel ehitada metsast kogutud oksakestest linnupesa. ''Kõik on neid näinud, mõni isegi käes hoidnud, kuid oskad nende keerukust hinnata allest siis, kui ise midagi sellist luua püüad. Võin kihla vedada, et iga kolmas osalenu võttis õhtul koju minnes Google'i vmt lahti ja otsis nende kohta lisamaterjali. Lastel lihtsalt linnupesa peale mõelda paludes seda ei juhtuks,'' selgitas mees. Teisisõnu, hoolikalt valitud algülesandega on võimalik anda lastele motivatsioon õppida iseseisvalt tunduvalt kauem, kui teeksid nad seda traditsioonilise õppeformaadi puhul.

''Nad õpivad avatud süsteemiga seda, mis neile kohane tundub, mitte seda, mida arvas mõni neist sadade kilomeetrite kaugusel asuv ekspert, et neil võiks vaja minna. Ma pole väitega, et traditsiooniline klassiruum on teadmiste omandamiseks parem, kohe üldse nõus''.

Sarnast süsteemi saab tema sõnul rakendada ka kõrgemates kooliastmetes, tuues näitena aastaid Harvardi ülikoolis füüsika aluseid õpetanud Eric Mazuri uuringu ja kogemused. ''Ta vahetas tüüpilise loenguformaadi õppevormi vastu, kus tudengid arutlevad omavahel teemade üle, mida ta neile ette annab. Ise vähem loenguid pidades ja tööd tehes kasvatas ta nende arusaamist umbes 30 protsendi võrra. Võib oletada, et kui ta rääkimise täielikult lõpetaks, oleks tulemused veel paremad,'' muigas Sobey.

''Arvamus, et ma tean kõike ja annan selle kõik teile edasi, on fundamentaalselt vale. See ei tööta ja inimesed ei õpi selle käigus midagi. Ma ei tea, miks me sellele aega kulutame,'' lisas mees ja märkis, et kuigi teemade tutvustamisel on oma koht, on sealt edasi teadmiste omandamiseks märksa tõhusamaid võimalusi.

Sobey nentis, et teatud õppeainetes on loova õppe rakendamine raskendatud, kuid mitte võimatu. ''Matemaatikas, programmeerimises ja ka keeltes võib näiteks öelda, et reeglid on nüüd sellised. Nüüd muuda aga midagi loovalt ja vaata, mis juhtub. Inimesed teevad selle käigus palju vigu, kuid näevad selle käigus suurepäraselt, mida üks või teine samm teeb ja kuidas see järgnevaga suhestub,'' sõnas mees.

Sarnaselt pole võimalik ehitada klassiruumis õiges mõõdus aatomeid või galaktikaid, kuid mida rohkem neile isegi kaudselt käe külge panna saab, seda suurem huvi nende vastu tekib.

Julge teha vigu
Paratamatult tekib aga küsimus, kuidas tekib inimestel harjumus olla täpne, mis on eriti reaalainetes teinekord hädavajalik. Füüsika taustaga Sobeyle tõi see meelde maksiimi, et eksperdi muudab eksperdiks mitte pidevalt punktuaalne olemine, vaid teadmine, millal võib võtta vabamalt ja millal eksida ei tohi. Seda mitte ainult füüsikas ja keemias, vaid kasvõi kokanduses või muusikas.

''Sa pead teadma, kus see õhuke piir jookseb ja selle leidmiseks on ainult üks võimalus. Sa pead eksima – palju ja palju. Vigade tegemine ja nendest õppust võtmine võimaldab edasi liikuda väga kiiresti. Praegune haridussüsteem vaatab aga vigadele viltu,'' leidis haridusekspert. Sobey rõhutas, et õpetajad saavad seejuures olla vaid teenäitajaks, tuues analoogi kiiruspiirangutega. Inimesed peavad 90-alas ise välja nuputama, millal on õige sõita piirkiirusel ning millal valida mõõdukam tempo.

''Maailma kõige loovamatel ja leidlikumatel inimestel, hoolimata nende erialast oli enesekindlus, mis tulenes võimalusest oma vigadest õppida. Paraku õpetame, et kõik peab olema ideaalne ja edu tagab see, kui oskad korrata täpselt seda, mida sulle ette öeldakse.''

USA riikliku leiutajate kuulsuste galerii kaasasutajast Sobey meenutas kohtumisi nimekate teadlastega, kelle käe all valmisid näiteks laser, funktsionaalne-magnetresonantstomograaf ja elektronmikroskoop. ''Avastasin neid intervjueerides, et neil kõigil oli võimalus teha vigu. Neil oli võimalus oma laboratooriumis vabalt mässata, vigu teha ja nendest taastuda, ilma et see oleks nende karjääri ohtu seadnud,'' tõi loova õppimise ekspert näite.

Haridussüsteem soosib aga perfektsionismi. Heade tulemuste saamiseks piisab sellest, kui õpilased suudavad demonstreerida, et on õpetatu meelde jätnud. ''See ei aita aga sünnitada järgmist andekat inseneri, muusikut või teadlast. Tulemuseks on inimene, kes oskab asju lihtsalt korrata, millest pole ühiskonnale mingit praktilist kasu,'' lisas Sobey.

Kaks maailma hävitavat jõudu
Jutt veereb Ameerika Ühendriikide eripärale. Ühelt poolt on riik täppisteaduste, tehnoloogia, inseneriteaduste ja matemaatika erialadel maailma tipus. Teisalt usub eelmisel aastal läbiviidud küsitluse kohaselt vaid näiteks 35 protsenti inimestest, et evolutsiooni näol on tegu loodusliku protsessiga. Suhtumine teadusesse on ükskõikne või kohati lausa vaenulik.

Sobey näeb peapõhjustena kahte tegurit. ''Meie haridussüsteem on põhinenud viimastel kümnenditel lihtsal loogikal – räägi ja testi, räägi ja testi. See on olnud läbikukkumine. Alates ajast, mil NSVL Sputniku üles saatis, on meil valitsenud arusaam, et peame tehtavat teadust parandama. Kuid teaduse kvaliteet on sellest peale järjest kannatanud. Mida intensiivsemalt edu saavutamiseks klassikalisi õppemeetodeid rakendada püüame, seda hullemaks reaalainete õpetamine muutub,'' nentis mees. Kui III klassis meeldib teadus kõigile, siis VIII klassiks vaid viiendikule.

''Kui maailma ei tapa religiooni sallimatus, teeb seda võimetus kriitiliselt ja loovalt mõelda.''

Mööda ei saa vaadata ka suurest vaid piiblitõdedest lähtuvatest parempoolsete vaadetega kristlaste kogukonnast. ''Nad ei ela küll pimedas keskajas, kuid sellest palju puudu ei jää. Neile õpetatakse, et ära mõtle, vaid loe piiblit. Kultuur millessegi uskuda, selmet ise probleeme ja sündmusi kriitiliselt lahata, hoiab tagasi terve riigi arengut. Nad on veendunud oma vaadete õigsuses ja selles, et kõik teised eksivad,'' sõnas Sobey. Viimane peegeldub nii poliitikas kui ka ühiskonnas laiemalt. Siinkohal teeb mees kummarduse USA lähenevate presidendivalimiste suunas.

Paraku saab piibli õpetamise ja teaduslike teadmiste klassikaliselt viisil edasi andmise vahel tuua teatavaid paralleele. ''Neid õpetatakse samamoodi, öeldes, et see on ainus viis, kuidas maailma vaadata ja pead tegema üht või teist. Lihtsa õpiku lugemise asemel tuleb anda neile aga võimalus maailmaga tutvust teha ja selles seaduspärasid leida. Me fänname küll lugemist, kuid nagu ütles juba Aeges: ''Õpi elu, mitte raamatuid'','' mõtiskles Sobey.

Ed Sobey kolm soovitust õpetajatele:
1) Iga õpetaja tuleb klassiruumi oma isikliku kogemustepagasi ja ekspertiisiga. Kui sa neid kogemusi ja sellega seonduvat entusiasmi klassiruumis ei kasuta, saavad su õpilased tüssata ja sa ei anna endast parimat. Iga õpetaja peaks töötama iseseisvalt ja säilitama oma isikupära.

2) Õpetajad peaksid suhtlema õpilastega läbi loominguliste protsesside. Lapsed peavad saama asju teha. See peab toimuma iga päev iga uue teemaga algust tehes, misjärel saab teemat põhjalikumalt avada.

3) Sageli küsitakse loomingulisse õppe puhul, kuidas seda kõike hinnata. Väga lihtsalt, laske õpilastel testitulemuste kogumise asemel koostada oma portfoolio. Nii tekib igaühel semestri või aasta lõpuks dokument, mis näitab, mida ta selle aja jooksul saavutas ja tegi. Inimesed saavad selle üle siis siiralt imestada. Selle asemel, et mõistatada, mida oskus a-d b-st lahutada ikkagi näitab.

Ed Sobeyl on doktorikraad füüsikas ja okeanograafias. Sobey on olnud õppejõud Virginia ülikoolis, juhatanud viit muuseumi, viinud läbi ametialase arengu ja loomingulise õppimise töötube kahekümne viies riigis ning avaldanud 27 raamatut.

Neljapäeval ja reedel korraldas Sobey töötube õpilastele ja õpetajatele töötube energia avastuskeskuses.