Õppimine on tõhus siis, kui see nõuab pingutust ({{commentsTotal}})

Faktide ja uute teadmiste õppimine koolis on omaette vajalik selleks, et oskuslikult ja tõhusalt kasutada ka internetti teadmiste ammutamisel.
Faktide ja uute teadmiste õppimine koolis on omaette vajalik selleks, et oskuslikult ja tõhusalt kasutada ka internetti teadmiste ammutamisel. Autor/allikas: Pixabay

"Väga paljud lapsed läbivad oma koolitee nii, et nad tegelikult ei teadvusta, mida nad seal koolis tegemas käivad," nendib Tallinna Ülikooli hariduspsühholoog Kati Aus. Õppimise juures on väga oluline õppida ka õppima. ERR Novaator uuris näpunäiteid, kuidas seda teha.

ERR Novaatori ja Vikerraadio ühises "Huvitaja" saates rääkisid hariduspsühholoogid Kati Aus ja Grete Arro erinevatest lähenemistest õppimisele ning järgnevalt toome teieni soovitused, kuidas tõhusamalt õppida.  

Kasuta erinevaid meetodeid: kõlapõhine kordamine koos skeemi joonistamisega

Õppimise tõhususe toetamiseks on erinevaid viise. Üks võimalusi selleks on õppimisviiside või strateegiate vahetamine, võimalikult erinevate viiside otsimine, kuidas midagi mõista, meelde jätta, teiste teadmistega seostada. Ükskõik, kas tegu on esimese klassi õpilasega või täiskasvanud õppijaga, oluline on otsida ja kasutada erinevaid õppimismeetodeid. Uut infot võib püüda meelde jätta sõna-sõnalt, n-ö lugulauluna, kuid selleks, et meeldejätmisprotsess oleks võimalikult tõhus ja võimalikult erinevaid sisulisi meenutamisvihjeid võimaldav, võiks proovida joonistada sellest skeemi, seostada seda teiste teadmistega.

"Mida rohkem erinevaid meetodeid sa kasutada ükskõik mille õppimiseks, seda tõhusam see on," ütleb Aus. Korrutustabeli päheõppimist tasub vaheldada oma teadmiste kontrollimisega või seoste loomisega – näiteks fakti, et 7X8=56 on ühtlasi seostatav Lasnamäe bussi numbriga. Igal inimesel on need seosed loomulikult sügavalt isiklikud.

Seo teadmised omavahel kokku: uus teadmine kinnistub vanaga sidumisel

Nagu eespool vihjatud, pole õppimise juures oluline mõtelda ainult uute faktide ja teadmiste meeldejätmisele, vaid ka sellele, mida üldse tähendab teadmiste mälust ammutamine või meenutamine. "Hea on, kui sa õppimise juures mõtled, kuidas ma neid asju meelde jätan. Sellest sõltub ka see, kui lihtne või keeruline on mul neid asju meenutada ja ka kasutada," soovitab Aus. Grete Arro, samuti Tallinna Ülikooli hariduspsühholoog, lisab, et õppida tuleb ka teadmiste vahel seoste loomist.

Selleks, et mingit teadmist paremini meelde jätta ja ka hiljem kätte saada ehk kasutada, on teda mõistlik seostada kuhugi olemasolevate teadmiste võrgustikku. Kui infokild jääb teadmiste süsteemi sidumata, siis võiks isegi öelda, et tal ei ole kasutaja jaoks tähendust on ilmselt üsna raske kasutada teadmist, mis mitte millegagi ei seostu, ning ära tunda olukordi, kus just seda teadmist võiks vaja olla. Võiks öelda, et õppimine on pinnapealne siis, kui õppides püsivaid seoseid teiste teadmiste, valdkondade või kogemustega ei looda. Sügava infotöötluse puhul aga reaktiveeritakse ehk kasutatakse erinevaid varasemaid infotükke ja seostatakse neid uue teadmisega.

Grete Arro viitab hiljutisele mäluuuringule, milles mäluga seonduvad uuemad teadmised osutavad taaskord vanale teadmisele, et hariduses, sh õppekavade ülesehitamisel tuleks teadmisi süvendada ja laiendada samm-sammult, tulles pidevalt tagasi eelnevalt õpitu juurde, et seda uue teadmisega siduda. Selleks kõigeks on aga vaja aega ning seda aega ei tohiks kasutada seosteta faktide pähetuupimisele.

Pinnapealne vs sügav õppimine: motivatsioon õppijast või õpetajast

Haridusteadlased on erinevaid õppimisviise uurides toonud välja, et on olemas sügav ja pinnapealne lähenemine ehk strateegia õppimisele. Sügav õppimine tähendab, et õppija saab õpitust paremini aru ning on võimeline õpitut ka taasesitama. Pinnapealsel õppimisel on aga oluline erinevus: selle motivatsioon tuleb väljastpoolt. Pinnapealse õppimise puhul soovib õppija tulemuse saavutada võimalikult väikese pingutusega.

Tegelikus elus võib see tähendada, et õppida tahab täpselt teada, mida eksamil küsitakse ja õpib ära vaid selle materjali.

Sügava ja pinnapealse õppimise vahe on selles, et sügava õppimise puhul seostatakse uued teadmised varasematega ning neid osatakse paremini mõtestada kontekstis ja need püsivad pikemalt meeles. Pinnapealse õppimise puhul aga ununeb õpitu kiiresti, sel pole seoseid ülejäänud teadmistega.

Kui sügavat õppimist kannustab õppija uudishimu, siis pinnapealset õppijat pigem vastamine õpetaja ootustele või eksamil küsitule. Pinnapealne õppija tahab täpselt teada, mida eksamil küsitakse ja õppimise ajal ei ole ta väga huvitatud rühmatööde või muude selliste õppemeetodite kaasa tegemisest.

Pinguta ennast õppimisel: mis kergelt tuleb, see kergelt läheb

"Üllataval kombel näitavad ka õppimise-alased aju-uuringud, et efektiivsem õppimine toimub pigem siis, kui see nõuab pingutust. Lihtsate asjade tegemine annab edenemise mõttes meile vähe juurde, ehkki paljud õppijad ise justkui tahaks teha asju, mis kergelt välja tulevad. Samas, asju, mis kergelt-kiirelt välja tulevad, ei saagi justkui õppida – kui tuleb välja, siis võib see olla midagi, mida me juba oskame," kirjeldab Arro.

Meie tunnetuslik arusaam enda õppimisest on eksitav. Kui millegi õppimine on raske, võib see tekitada arvamuse, et äkki ei olegi see minu teema või valdkond. "Tegelikult on see ekslik järeldust – õppimisest on kohasem mõelda nii, et kui ma näen vaeva ja pingutan, siis on see hädavajalik eeldus sügavate teadmiste tekkeks," sedastab Arro.

Pigem tuleks õppimisel enda jaoks ümber mõtestada raskus või keerukus ja näha seda kui momenti, mis eeldab pikemat pusimist või teravamat tähelepanu.

Õpilastele esmapilgul raskena tunduvaid ülesandeid või tegevusi võiks raamistada kui väljakutseid, mis on põnevad. Lihtsatest ülesannetest võiks aga mõelda kui mõttetutest.

Kati Aus lisab, et just noorematel koolilastel jäävad teadmised liiga lihtsalt pähe, mis aga paraku tähendab ka seda, et need ei seostu teiste teadmistega ega jää pikaks ajaks meelde.

"Petlik lihtsus tähendab, et süvatöötlust tegelikult ei toimu," nendib Aus.

Kontrolli, mida tead: kas meelde jäi kiri tahvlil või kirjutatu sisu?

Inimestele jäävad meelde tugevad tunded, näiteks ebameeldivad kogemused, tunded, mis sellega kaasnesid. Mõnikord võib olla näiteks meeles, et õpetaja kirjutas tahvlile fakti, kuid mis oli selle sisu, meelde ei jäänud.

"Võib jääda mulje, et mingid asjad jäävad väga lihtsalt meelde. Jah, tajupõhiselt nad jäävad, silme ees on nii-öelda mälupilt. Aga selleks, et nad oleks su pikaajalisest mälust hiljem asjakohases situatsioonis kättesaadavad ja teiste teadmistega seostatavad, selleks on vaja sügavamat tegelemist," selgitab Aus.

Selleks, et kontrollida, kas meelde jäi vaid see, et toimunud on õppimisakt või ka õpitava sisu, tasub näiteks püüda kirja panna kõike seda, mida just lugesite või justkui ära õppisite.

Näiteks korrutustabelit õppides või konspekti lugedes tasub vahepeal panna materjalid kõrvale ning püüda panna kirja seda, mida lugesid ja kordasid.

Ära usalda "välist aju": Google's olev info ei ole sinu ajus

Sügav õppimine eeldab seoste loomist juba olemasoleva ja uue teadmise vahel. Aga mis siis, kui eeldame, et teadmised on ju ühe hiirekliki kaugusel internetis, näiteks Google'i otsimootoris? Küllalt sageli öeldakse ju, et milleks koolides fakte õppida, kui internetis on info kogu aeg kättesaadav.

Mõnikord mõeldakse, nagu oleks internet või Google meie  "välismälu" ehk meie ajust ja mälust väljaspool asuv mälu. "Mõnikord tundub inimestel olevat arusaam, et "välismälust" tõesti piisabki ja ise suurt midagi teada pole vaja. Aga kui mõelda, kuidas õppimine toimub – seostades uusi teadmisi seniste teadmiste süsteemi või vajadusel senist ümber kohandades – siis kuidagi ei saa minu aju luua neuronaalset võrgustikku Google'iga või Google'isse. Kui teadmised ei ole meie peas, siis uute, sügavamate või laiemate teadmiste järkjärgulist lisandumist on raske ette kujutada. Teadmistest, mida me ei oma ja mis on Google'i otsimootoriga leitavad, meie individuaalsel teadmiste arengul kasu ei ole ja sageli me isegi ei tea, milliseid teadmisi seal on," selgitab Grete Arro.

"Ilma teadmisteta on suhteliselt raske isegi otsisõna peale tulla, rääkimata sellest, et saaks tekkida uus sisuline arusaam mitme teadmistekillu ühendamisest."

Seega on faktide ja uute teadmiste õppimine koolis on omaette vajalik selleks, et oskuslikult ja tõhusalt kasutada ka internetti teadmiste ammutamisel.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: