Eesti PISA edule panevad aluse tugevad lasteaia- ja klassiõpetajad ({{contentCtrl.commentsTotal}})

PISA testi headele tulemustele laovad aluse tugevad lasteaia- ja klassiõpetajad.
PISA testi headele tulemustele laovad aluse tugevad lasteaia- ja klassiõpetajad. Autor/allikas: ERR

Eesti õpilaste PISA-testi edu tugineb oskustel, mitte ainult teadmistel. Oskuse õppida ja õpitut mõtestada annavad õpilastele lasteaia- ja klassiõpetajad, selgitavad Tallinna Ülikooli haridusteadlased.

PISA test ei mõõda mitte ainult 15-aastaste teadmiste taset, vaid ka oskuste taset, sedastab Tallinna Ülikooli alushariduse ja algõpetuse didaktika dotsent Inge Timoštšuk. Teadmised võivad olla näiteks faktiteadmised, kuidas mingi asi on, oskus aga tähendab võimekust teadmisi kasutada. "Ja oskused ei kujune kiiresti, vaid aastate vältel," märgib Timoštšuk. 

Helene Uppin on töötanud koolis ka aineõpetajana. "Me oleme harjunud ja eeldame aineõpetajatena, et lapsed oskavad funktsionaalselt lugeda, saavad tekstist aru, mida mingisugune joonis teksti kõrval tähendab, oskavad omavahel paaris või grupis arutada, oskavad küsida küsimusi. Nende õpiharjumused ja -oskused on nii head, et need võimaldavad aineõpetajatel teha head tööd põhikooli kolmandas astmes," kirjeldab Uppin, kes ühtlasi on Tallinna Ülikooli nooremteadur. 

Timoštšuki ja Uppini hinnangul laovad PISA testi headele tulemustele aluse tugevad lasteaia- ja klassiõpetajad.

Lasteaias ja kooli alguses saadud õpioskused on baas sellele, et õpilased oskavad teadmisi kasutada, sh ka PISA testis. Sellele osutasid ka USA haridusuurijad, kes käisid jaanuaris Eesti koolides uuringuid tegemas.

Põhjus, miks klassiõpetajad saavad oma tööd hästi teha, on Uppini hinnangul selles, et Eestis tulevad 1. klassi üldjuhul lapsed, kes on üsna ühtlase tasemega. 

Teine põhjus on selles, et Eestis, sarnaselt Soomele, õpivad klassiõpetajad ülikoolis viis aastat. See pole sugugi nii kõigis riikides – on riike, kus klassiõpetajal on kutseharidus või kolledži väljaõpe. 

Samas võiks ju küsida, mis selles nii erilist on – lasteaias ja esimestes klassides tegeletakse väga palju enesekohaste oskuste ja suhtlemisoskuste arendamise ja n-ö rebi-kleebi-lõika mänguliste tegevustega.

"See rebimine-kleepimine pole sugugi ju mingi halb asi, seda saab väga hästi siduda loodusalaste teadmistega. Me rebime ja kleebime näiteks veeringe ja paneme selle õigesti kokku. See paistab lihtne, aga selle taga paistab õpetaja mõtestatud tegevus, kus ta paneb kokku need lihtsad teadmised, millele saab ehitada järgmise, tuumakama teadmise," selgitab Timoštšuk. 

"Mida haritum õpetaja on, seda rohkem sa lased tal tegutseda," lisab Uppin. "Mida haritum ta on, seda paremaid valikuid ta oskab teha ja seda rohkem saab ta teha õppekava sees iseseisvaid valikuid." 

Palju tulist arutelu on olnud alushariduse ehk lasteaedu puudutava õppekava ümber – selles on vahest liigagi detailselt püütud ette kirjutada meetodeid, milliste tegevuste kaudu peaksid lasteaiaõpetajad lastele teadmisi ja oskusi edasi andma. 

Põhikooli õppekava kohta ütleb Uppin, et see jätab õpetajale väga palju valikuvabadust. "Kui me võtame õpikud ette, siis tundub, et kõik on justkui ette määratud. Aga õpik on vaid üks võimalik määratlus. Tegelikult õpetaja ei pea kasutama kindlat õpikut või üldse kasutama õpikut."

Kui võrrelda selles Eestit teiste riikidega, siis neis riikides, kus õpetajaõpe ongi suunatud täpsemalt vaid teadmiste edasiandmisele, on õppekavad rangemalt struktureeritud ega jäta õpetajale vabadust. 

Lasteaed ühtlustab Eesti õpilased

Eestis käib suurem osa lapsi lasteaias. See pole aga sugugi tavaline paljudes riikides. Näiteks USAs puudub ühtne lähenemine alusharidusele nii õppekavade mõttes kui ka selles, et lasteaias käimine oleks üldse tavapärane või taskukohane. 

Helene Uppini sõnul on USAs tehtud uuringud näidanud, et need lapsed, kes on saanud käia eralasteaias, kus tegeletakse ka õppimisega, saavutavad hiljem koolis paremaid tulemusi. Eestis ei omista me sellele erilist tähtsust, kuna soovi korral saavad kõik lapsed käia lasteaias, kus saavad aluse teadmiste omandamiseks ning lähevad kooli küpsemana. 

Samas on Eestis ka eelkoolid, kus käib üha rohkem lapsi – äkki on neil oma roll laste edus? Eelkoolide kohta nendib Uppin, et pigem on see kasulik neile lastele, kes ei käi lasteaias või kes käivad lasteaias liitrühmas, kus nad on näiteks ainsad koolieelikud. "Muul juhul on eelkool koolidele mugav sissetulekuallikas ja lapsevanematele südamerahu ja ärevuse lahustamiseks." 

Eelkoolil on ka veel teine pool. Sageli võetakse laps lasteaiast paaril korral nädalas keset päeva ära, et viia eelkooli. "Samal ajal oleks neil võib-olla lasteaias matemaatika või kirjutamise tund õpetajaga, kes neid tunneb ja teab, mida neil oleks vaja harjutada. Lapsed viiakse sinna eelkooli tundi, kus nad teevad neid samu asju, mida nad teeksid ka lasteaias, ainult et see õpetaja ei tea, mida sellel lapsel vaja on. Lisaks on koos palju võõraid lapsi, mis on uus sotsiaalne situatsioon ja tekitab lapses ärevust ning ta tõenäoliselt keskendub õppimisele vähem kui lasteaias," arutleb Uppin. 

Nii loomulikuna võetava lasteaiateenuse puhul ei mõtle vanemad tihti sellele, et paljudes riikides ei olegi riiklikke või munitsipaal-lasteaedu – koolieelne lastehoid ja õppimine on vanemate valik. Samas näiteks Ühendkuningriigis lähevad lapsed kooli nelja-aastaselt. Uppin leiab, et kasvatusteaduse seisukohalt pole see otseselt vajalik. "Olles mitmes Ühendkuningriigi algkoolis, sh nelja-aastaste juures käinud, siis reaalsus on see, et nad toimetavad üsna sama moodi nagu meie lasteaialapsed. Päev on ainult palju lühem ja enam struktureeritud ning lapsed on ühesuguses riietuses ehk koolivormis. Sund tõesti ei sobi, aga kui õpetatakse eakohasel moel, siis pole see iseenesest halb," kirjeldab Inge Timoštšuk.
"Selles vanuses on palju, palju olulisem ning arendavam mängimine," lisab Uppin vastukaaluks. Tema sõnul on lasteaiavanuses lapse jaoks esmatähtis õppida mängides ja teha seda võimalikult palju õues liikudes. Just see loob aluse edukaks vaimseks tööks, milles on olulised keskendumine, loovus, uudishimu, sotsiaalsed oskused, hea tervis, enesekindlus ja enesekontroll.  

Erivajadustega õpilaste mõju PISA tulemustele

Riikides, kus õpilaste hulgas on väga palju erineva kultuuritaustaga õpilasi, on ka PISA tulemused kesisemad. USA haridusuurijate hinnangul on põhjus kultuurilises taustas, sest viimasest sõltub, milline on õpilaste ja nende perede suhtumine haridusse.

Võimalik, et ka Soome PISA-edu kahanemise taga on just suurem surve tulla toime väga erineva taustaga õpilastega. Sisuliselt on iga riigikeelest ja -kultuurist erineva taustaga õpilane natuke nagu erivajadusega – siin ei tähenda sõna erivajadus kindlasti füüsilist või vaimset puudust, vaid tähendab erinevat vajadust. Vajadust, et õpetaja ja tugiisik pööraksid õpilase vajadustele teistmoodi tähelepanu.

Mida rohkem erinevate vajadustega õpilasi on klassis, seda rohkem nõuab see õpetajalt tööd. Mida rohkem pühendab õpetaja aega erivajadustega õpilastele, seda vähem jääb tal seda kõigi teiste õpilaste jaoks. Põhjamaades püütakse olukorda lahendada viisil, et tavapärasest erinevate vajadustega õpilastele on tugiisikud, kes aitavad õpilasel tulla õppetööga toime. Nii jaguneb erivajadusest tulenev koormus tugiisikute ja õpetaja vahel, mitte ei jää vaid õpetaja õlgadele.

Mida mitmekesisema taustaga õpilased jõuavad Eesti koolidesse, seda reaalsemaks muutub selline olukord ka Eesti koolide ning kaudselt PISA testidele. Kuidas seda lahendada?

Helene Uppini hinnangul tuleks kõiki neid erivajadusi, olgu need käitumuslikud, hariduslikud või kultuurilised, märgata juba varakult ning nendega tegeleda, pakkuda õpilasele tugiisikut või õpiabitundi. Paraku märgatakse ja reageeritakse erivajadusele alles siis, kui õpilane on õpitulemustelt teistest tõsiselt maha jäänud ning tekkinud on muudki probleemid.

Suur osa sellest algab Uppini sõnul koolikultuurist. "Mõnes koolis märgatakse neid õpilasi varakult ja otsitakse tugiisikud, luuakse tõhusad väikeklassid või suunatakse õpiabitundi. Mõnes koolis seda aga ei tehta."

Inge Timoštšuk aga lisab, et see sõltub palju ka kooli suurusest. "Suures koolis on võimalik rahalisi vahendeid ümber mängida, aga väikeses koolis seda nii kergesti teha ei saa. Ja see ei ole ka vaid küsimus, kas õpetaja märkab või ei märka, vaid küsimus on koolikultuuris laiemalt," arutleb Timoštšuk. Uppin lisab, et koolikultuur tähendab siinkohal, kui palju kooli juhtkond märkab ja tegeleb probleemidega, mis jäävad väljapoole koolitundi.

Õpetaja põhjendab, mitte ei esita

USA haridusuurijad tõid Eesti puhul välja, et meie õpetajad mitte ei anna edasi puhtalt ainealaseid faktiteadmisi, vaid oskavad neid ka põhjendada. Vaevalt, et siin on Eesti haridus- ja kasvatusteadlastel väga ainulaadseid nippe võrreldes teiste riikidega – mida Eestis siis teistmoodi tehakse?

"Meie õpetamiskursused ehk didaktikakursused on üles ehitatud selliselt, et me ei õpeta ainult nippe ja trikke ehk teadmise edastamise  meetodeid, vaid õpetame õpetajaid põhjendama, miks nad mingis olukorras mingit meetodit kasutavad," räägib Timoštšuk. 

"Meie mõtestamise kultuur ei ole õhust võetud. Eestis on õppija-kesksest õpetamisest räägitud 1920. aastatest," lisab Uppin. Sellega viitab ta pedagoogi ja haridusuuendaja Johannes Käisi õpetusele, millest omal ajal võttis eeskuju ka Soome ning vaikimisi anti neid teadmisi edasi ülikooliõppes ka nõukogude ajal, kus Käisi õpetus oli ametlikult keelatud. 

Seega toetab Eesti õppimise ja õpetamise käsitluses põhjendamist ja mõtestamist juba 100-aastane traditsioon. 

Nähtamatu algklasside mõju põhikoolis

Põhikooli kolmandas astmes, mil ka 15-aastased õpilased PISA-testi teevad, ei saa enam rääkida ainult klassiõpetaja mõjust, sest matemaatika, keemia, kirjanduse, ühiskonnaõpetuse ja paljude teiste ainete teadmisi annavad aineõpetajad. 

Helene Uppin on aineõpetajana andnud keemiat. "Suhteliselt raske on õpetada näiteks kompleksülesandeid lahustega, kui õpilane ei ole harjunud tekstist andmeid üles otsima, ei ole harjunud metoodiliselt lahendama tekstiülesandeid juba algklassides, selgitama ja küsima. Aineõpetaja kohtub õpilastega kaks korda nädalas 45 minutit. Selle ajaga sa ei korva puuduvaid õpioskusi. Sa saad seda üritada korvata, aga sellisel juhul on see ainesisu arvelt," kirjeldab Uppin. 

Siingi muutub aktuaalseks teadmine, et kordamine on tarkuse ema. Mingis mõttes tuleb kogu aeg minna tagasi ja korrata üle seda, mida on teinud klassiõpetaja, nendib Uppin. "Sealt tuleb ka see vingumine põhikoolis, et "mida need lasteaiaõpetajad teevad – need ainult voldivad jäneseid", ja gümnaasiumiõpetajad kurdavad, "kuidas õpilased 10. klassis nii rumalad on", ja ülikoolis õppejõud kurdavad, kuidas "keskkoolis ei tehta mitte midagi". Inimesed unustavad ära selle, et kordamine ongi tarkuse ema. Aga me võtame liiga enesestmõistetavana neid oskusi, mis juba on olemas. Kui inimene juba ühekordsel kordamisel hakkab tegutsema, siis järelikult tal oli see asi enne päris hästi selge."

Uppini sõnul tuleks leida oluliselt rohkem lahkust selle vastu, mida on juba varem õpetatud. 

Aineõpetajate põud

Kindlasti ei ole kellelegi uudis, et aineõpetajatest on koolides suur ja kasvav puudus. USA haridusuurijate intervjuud ja vaatlused kinnitasid, et Eestis on aineõpetajate osas olukord siiski paranemas, sest üha rohkem on neid spetsialiste, kes oma eriala kõrvalt või selle asemel tulevad kooli õpetajaks.

Sellele on kindlasti kaasa aidanud ka Noored Kooli programm, mis annab vajalikud pedagoogilised teadmised koolis õpetajana töötamiseks. Samas nõuab see programm päris palju enesedistsipliini ning suure töökoormusega toimetulekut, sest õpetajana töötamise kõrvalt tuleb paralleelselt üsna intensiivset koolitusprogrammi läbida.

Ka Helene Uppin on selle programmi läbi teinud.

Neile, kes tahaksid õpetajaametit proovida, kuid pole päris kindlad, kas sellesse ametisse jääda, soovitab Uppin proovida hoopis abiõpetaja rolli. See võimaldab vaadelda, kuidas õpetajaamet käib, ning enda jaoks selgeks mõelda, kas õpetajaamet on see õige valik.

Uppini hinnangul on siiski mõistlik, et on programme, mis aitavad erialaspetsialistidel teha karjääripööret ning tulla kooli õpetajaks.

Küsimus on aga selles, kuidas taolised programmid nagu Noored Kooli suhestuvad ülikoolides õpetajate ettevalmistamisega. Kas äkki peaksid hoopis ülikoolid pakkuma karjääripöörajatele täiendõppeprogramme?

Uppin leiab, et pigem on erialaspetsialistist õpetajaks tulijal, kel pole võimalik aastaid ülikoolis ümber õppida enne klassi ette astumist, vaja tugi- ja supervisioonigruppe. Ilma sellise toeta pole mõtet ka inimesi ülikooli vastu võtta. Tegelikult vajavad ju kõik alustavad õpetajad esimestel tööaastatel professionaalset tuge, et aine- ja pedagoogilisi teadmisi töös rakendades ka töökoormusega toime tulla. Kutseaasta enam kohustuslik pole, kuid samuti on Noored Kooli vilistlaste ellu kutsutud võrgustik "Alustavat õpetajat toetav kool" astunud jõulise sammu, et alustavatele õpetajatele kindlam jalgealune luua. 

Tulles tagasi PISA-testi edu juurde nendivad Uppin ja Timoštšuk, et tegelikult peaksid kõik Eesti inimesed tundma end PISA-testi tulemustest tunnustatuna. "Küla kasvatab last," märgib Uppin. "Need on laiemad ühiskondlikud trendid. Miks Eesti on hariduses nii edukas? Eestis on näiteks kõige rohkem muuseume per capita. Eestlastel on kodus kõige rohkem raamatuid."

Seega on Eesti õpilaste PISA-testi edu taga natuke kogu ühiskonna kultuurilist ja haridusse suhtumise panust.

Toimetaja: Airika Harrik

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: