"Heaolu koolis on suhetepõhine. Kõik taandub lõpuks sellele, milline on suhtekliima koolis," ütleb sotsiaalpoliitika nooremlektor Kadri Soo. Õppekava võib olla pingeline ja nõudmised suured, kuid kui laps tunneb koolis, et teda sinna tõesti oodatakse, tuleb ta toime. 

Samas paistab Eesti rahvusvahelises kooliõpilaste tervisekäitumise uuringus silma selle poolest, et Eesti laste koolimeeldivus on üks Euroopa madalamaid. Soo koondas selle uuringu kõrvale teisigi andmestikke, et Eesti põhikooliõpilaste koolirõõmust selgemat sotti saada. Hiljutises konverentsiettakandes tõi ta välja, et ehkki lapse koolirõõmu mõjutab mitu tegurit, loeb kodu ja õpetajate toetus kõige rohkem.

Pinge ja rõõmu kaalukauss

"Koolirõõmu saab hõlpsasti mõõta tunnusega "mulle meeldib koolis käia"," selgitab Kadri Soo. Kooliskäimist meeldivaks pidav laps tunneb end koolikeskkonnas turvaliselt, väärtustatuna ja hästi. Kaasa aitab seegi, kui laps saab koolielus aktiivselt kaasa lüüa.

Nagu öeldud, rahvusvahelisest uuringust nähtus, et Eesti laste koolimeeldivus on riikide võrdluses üks Euroopa madalamaid. Kui 2017/18 õppeaasta seisuga pidas 11-aastaselt kooliskäimist meeldivaks 16 protsenti Eesti tüdrukuid ja 12 protsenti poisse, siis 15-aastaste seas meeldis koolis käia vaid seitsmele protsendile tüdrukutele ja üheksale protsendile poistele.

Soo põhjendab niisugust pilti mitme asjaolu koosmõjuga. "Üks asi on kindlasti ühelt õppeastmelt teisele üleminek, millega kaasnevad mitmed muutused," osutab nooremlektor. Algklassides annab üks õpetaja pea kõiki tunde. Suhe õpilase ja õpetaja vahel on oluliselt lähedasem kui järgmises kooliastmes. Seal ootavad ees uus klassijuhataja, uued aineõpetajad, suurem õppetöökoormus ja kujundava hindamise asemel päris hinded.

Põhikoolis muutuvad ka õpetamise praktikad. "Õppetöös on rohkem võrdlemisele, võistlemisele ja edukusele suunatud tegevusi. Need soosivad igas mõttes hästi kohanevaid või tublisid lapsi," täpsustab Soo. Kehvemini kohanevad lapsed võivad tema sõnul tajuda niisugust muutust negatiivsena. 

Rahvusvahelised uuringud näitavad aga Soo sõnul, et kõige kehvemini kohanevad muutustega lapsed, kellel ühelt poolt pole kodune toetus ja sotsiaalmajanduslik olukord kiita. Teisalt ei leia need lapsed tuge ka eakaaslastelt ega õpetajatelt ehk nii-öelda olulistelt teistelt koolis.

"Kui suhted nii õpetajate kui kaasõpilastega on koolikeskkonnas probleemsed, siis on ka koolimeeldivus madal," ütleb nooremlektor. Kui suhted on kehvad vaid ühe osapoolega, saab läbisaamine õpetajatega määravamaks: "Kui on õpetajatega halvasti, siis see suurendab negatiivset hinnangut kooli suhtes rohkem kui kehvad suhted kaasõpilastega."

Teistpidi vaadates paistab siit lahendus: isegi kui õppetöö esitab suuri nõudmisi, aitab seotusetunne lapsel toime tulla. "Kuivõrd laps tunneb, et ta on koolikeskkonnaga seotud, sinna oodatud, talle pakutakse tuge või püütakse tema ärevust maandada ning tema edusamme märgatakse ja tunnustatakse – seda enam on ta valmis ise rohkem pingutama," ütleb Soo.

Sama näitavad tema sõnul ka Soomes ja Rootsis tehtud uuringud: kui suhted koolis on head, siis nii sel hetkel kui ka edaspidi on rahulolu kooliga tõenäoliselt suurem. "Kvaliteetsed suhted omakorda aitavad säilitada nii kooliga rahulolu kui ka seotust näiteks kahe aasta pärast," toob nooremlektor välja. Teisisõnu tähendavad head suhted kooliperega algklassides, et õpilase koolirõõm säilib järgmisteski kooliastmetes.

Eesti näide viitab Soo sõnul, et kui lapsel tekivad koolis probleemid, sõltub kõik sellest, kas tal on olemas mingi teine toetav inimene. "Olgu see siis vanem, spetsialist, kaasõpilane või mõni muu aine õpetaja – kui selline puhver on olemas, siis negatiivne mõju ei pruugi olla väga suur. Kui puhvrit pole, siis on kukkumine heaolus suur," tõdeb nooremlektor.

Surve edukusele põhjustab stressi

Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuringu andmetest nägi Kadri Soo sedagi, et viimase 20 aastaga on jõudsalt kasvanud just kooliskäimist ebameeldivaks pidavate tüdrukute hulk. "Algklassides on tüüpilisem, et tüdrukute koolirõõm on märgatavalt suurem kui poistel," arutleb nooremlektor. Vanusega kahaneb see rõõm mõlemast soost lastel. "Eesti paistab siin silma sellega, et tüdrukute koolirõõmu langus on märgatavalt suurem kui poistel," osutab Soo.

Nooremlektor oletab, et muutuse tagant paistavad suure õppekoormuse ja edukultuse kõrvad. Põhikooli viimases astmes kasvab õpilastele surve hästi eksameid sooritada, kooli pingereas kõrgel hoida ja heasse gümnaasiumisse pääseda. 

Soo hinnangul suhtuvad poisid kooliga seonduvasse vabamalt kui tüdrukud: "Nad ei võta nii väga südamesse sotsiaalset võrdlust. Kui tehakse õpitulemuste pingerida ja mina olen seal kusagil allpool, siis mis sellest? Öeldi ju varem, et kolm on koolipoisi hinne, aga viis on tüdruku hinne." 

Tüdrukud seevastu tunnetavad suuremat välist survet olla õppimises edukas ja võtavad selle endale ka sisemiseks standardiks. Nii planeerivad nad mõttes oma haridusteed pikemalt ette. "Haridus tagab sulle tuleviku. Ilma selleta on sul naisena raske läbi lüüa," sedastab Soo tüdrukute mõtteid. Ühiskonnas on tema sõnul kõrgharidusega naisi rohkem kui mehi: "Mehed saavad ühiskonnas hõlpsamalt hakkama ka siis, kui neil ei ole nii kõrget haridust kui naistel."

Edukultus hiilib õpilaste ellu PISA testidegi näol. Eesti on haridusvaldkonna arengukavas aastateks 2021–2035 seadnud sihiks suurendada järgmise 15 aasta jooksul PISA testis tippsooritajate osakaalu kaheksa protsendipunkti võrra. Samas arengukavas on kirjas soov kasvatada Eestis kooliga rahulolevate laste arvu. 

"Praeguste näitajate juures ma ei ole väga optimistlik, et need kaks asja oleksid korraga sellisel viisil saavutatavad," möönab Soo. Siiski kordab ta, et suuremat koolirõõmu tundev laps on iseenesest valmis rohkem pingutama, kuid ülemäärasena tajutud õppetöö koormus mõjub siiski rõõmule pärssivalt.

Koroonaaeg pani suhted proovile

Muude tegurite seas jättis oma jälje Eesti laste koolirõõmule koroonakriis. "Oleme kogunud selle kohta andmeid ja teinud analüüse. Näeme, et lapsed on hakkama saanud väga erinevalt," toob Kadri Soo välja. 

Kõige paremini tulid kriisiga toime lapsed, kellel suhted kõigi oluliste inimestega on head. "Ükskõik kas kool toimus kontaktõppe vormis või distantsõppel – see morjendas suuremat toetust kogevaid lapsi vähem," ütleb nooremlektor. Teine osa lapsi sai kodus õppides isegi paremini hakkama, sest koolikeskkond ei sobinud neile mingil põhjusel. Soo sõnul võis nende seas olla nii enesetõhusaid omaette nokitsejaid kui ka koolikiusatuid.

"Oli veel lapsi, kes vähemal või suuremal määral kogesid pandeemia negatiivset mõju. Üks osa on neist lapsed, kes väga vajasid õppimiseks enda ümber koolikollektiivi," jätkab ta. Kõige enam sai heaolu kannatada aga lastel, kellel kodune toetus on kehv. Nüüd kadus neil tugi ära ka koolist. "Seda tunnet ei tulnud kusagilt ja need lapsed kogesidki oluliselt enam negatiivseid emotsioone. Rohkem oli kurbust, masendust, üksindust, eemalejäetust ja muret tuleviku pärast," kirjeldab Soo.

Milline on olukord praegu, kus kriis on seljatatud, peab nooremlektori sõnul alles selguma uuematest uuringutest. Küll näeb ta Eesti hariduse ees mitut lahendust ootavat katsumust, kus vastutus lasub riigil ja poliitikakujundajatel.

Esiteks on küsimus Soo sõnul Eesti vananevas õpetajaskonnas: "Kaadri liikuvus koolis on väga suur, kvalifitseeritud õpetajaid tuleb järjest vähem peale ja eriti nooremapoolsed pedagoogid sageli ei tule selle pingega toime." Lisaks murele, kas koolil on võtta ühe või teise aine õpetajaid, võib eriti just väiksemates piirkondades olla küsimus selles, kas või kui kauaks seal üldse veel kool tegutseb.

"Kogu see ebakindlus, mis meil on haridusmaastikul, mõjutab nii õpetajaid kui ka selle kaudu lapsi," osutab Soo. Kuna pinge ja stress õpetajaskonnas avaldab mõju suhetele õpilaste ja õpetajate vahel, tuleks nooremlektori sõnul tõsisemalt mõelda lisaks õpetajate värbamisele ka nende toetamisele. "Vahet pole, kas see on mentorlus või mingi muu tugi, et õpetajad tunneksid end klassiruumis keeruliste olukordadega tegeledes toetatuna. Abi on oluline, et terveks jääks nii klassikollektiiv kui ka tema ise." arutleb ta.

Kui õpetajad soovivad tunda end oma ametis väärtustatuna, siis sama tunne on Soo sõnul tähtis ka õpilasele. "Laps tunneb end väärtustatuna, kui tema arvamust küsitakse rohkema kui õppeaines käsitletava kohta " selgitab ta. Õpilased soovivad tema sõnul arvamust avaldada koolielu kui sellise kohta: "Loeb, kas nende arvamust võetakse arvesse. Mitte lihtsalt, et arvamused kogutakse kokku, aga koolis läheb kõik vanamoodi edasi."

Kadri Soo pidas ettekande "Haridussüsteemi väljakutsed: kuhu kaob Eesti laste koolirõõm?" Tartu Ülikoolis toimunud teaduskonverentsil "Ühiskondlikest väljakutsetest teadlase pilguga" 5. oktoobril.