"Rõõm õppimisest saab tulla ainult koos oskusega teadlikult õppida," ütleb Tallinna Ülikooli nooremteadur Mikk Granström. Ehkki Eesti õpilased on PISA-testis tulemustelt eesrinnas, jätab Eesti laste koolirõõm varasemate uuringute põhjal soovida. Oma peagi kaitsmisele minevas doktoritöös osutab Granström ühele võimalikule Eesti laste klass-klassilt kahaneva koolirõõmu põhjusele: õpilased ei oska teadlikult õpistrateegiaid valida ehk iseseisvalt õppematerjali omandamine tuleb läbi raskuste.

Teadlik õpistrateegiate valik aitab õpilastel enda õppetööd paremini planeerida ja õppida ning õpetajatel on nende oskuste arendamisel suur roll. "Kui sul tuleb näiteks kolme nädala pärast kontrolltöö ja kui sa oskaksid õpitavat materjali teadlikult osadeks jagada, oleks sul ka palju vähem pinget ja suure tõenäosusega saab ka tulemus parem," piltlikustab nooremteadur.

Laiemalt huvitaski Granströmi, kui hästi Eesti õpetajad ja ka õpilased erinevaid õpistrateegiaid teavad. Samuti vaatles ta Eesti koolides tunde, kuidas õpetajad õpilastele erinevaid strateegiaid õpetavad. "Nägime, et õpetajad kasutavad häid strateegiaid. Aga i-le jääb täpp panemata sellega, et õpilastele ei selgitata, mida ja miks nad teevad, õpistrateegiate üle ei arutleta" toob ta välja.

Mida õpetaja sulle ei räägi

Õpistrateegia on konkreetne tegevus, mida inimene õppimise jaoks teeb. "Näiteks ma loen, teen jooniseid, vaatan pilte, lahendan näiteülesandeid või testin ennast jne," loetleb Mikk Granström.

Õpistrateegiad jagunevad omakorda sügavamat ja pindmist õppimist toetavaks või siis tõhusaks ja vähemtõhusaks. Kui sügava õppimise korral haakub uus materjal varasemate teadmistega, siis pindmisel õppimisel jääb õpitu meelde vaid kontrolltöö sooritamiseni. "Raskemad õpistrateegiad ongi näiteks jooniste ja mõistekaartide tegemine, enesetestimine. Lihtsamad on näiteks ülelugemine ja allajoonimine," toob Granström näiteid.

Tema uuringud näitasid, et Eesti õpetajad hindavad tõhusaid õpistrateegiaid kõrgemalt kui õpilased. Vaatlusandmed kinnitasid, et õpetajad ka kasutavad tunnis erinevaid õpistrateegiad. "Ometi ainult väga väike hulk õpetajatest selgitas juurde, miks ühte või teist õpistrateegiat võiks kasutada, näiteks miks varasemalt õpitut korrati või miks võiks õpilane kodus matemaatikaülesannet just niimoodi lahendada. Selliseid õpetajaid oli väga vähe ja see ongi probleem," osutab nooremteadur.

Tema peamine soovitus pedagoogidele on võtta tunnis õppesisu arvelt veidi aega, et õpilastele erinevate õpistrateegiate kasutamist õpetada. "Siis on suurem tõenäosus, et õpilane omandab õpioskused teadlikult," põhjendab ta.

Õpetajate endi peamine kriitika on siin, et strateegiate seletamiseks pole tunnis aega. Granström aga ei nõustu ja soovitab õpistrateegiate õpetamist vaadata kui investeeringut tulevikku: "Algul anname materjalist järele, aga hiljem läheb kogu õppimine kiiremaks. Panustame dividendidesse, mida me tulevikus võtame väga kõrge intressiga välja."

Strateegiaid võiks tema sõnul õpetada juba esimesest klassist peale. "Nooremas klassis õpilased peavadki alguses kasutama lihtsamaid strateegiaid, et hiljem liikuda raskematega edasi," sõnab ta. Kui alustada allajoonimisest ja kordamisest, oleks ideaaljuhul õpilastel gümnaasiumiastmeks kõik keerulisemadki strateegiad selged ja uus materjal omanduks juba lihtsamalt. "Loomulikult õpilased on erinevad ja võtavad infot erinevalt vastu. Omandagu siis kas või kaks-kolm strateegiat, aga väga hästi," möönab Granström.

Las õpilane teeb

Õpilaste uuringutulemustest tuli Mikk Granströmi sõnul välja töö kõige üllatavam leid: õpilased hindavad just enesetestimist õpistrateegiana kõrgemalt kui õpetajad ise. "Õpetajad kasutavad enesetestimist tihti hindamismeetodina, aga tegelikult on see väga tõhus õppimise meetod. Selle on aga õpilased lahti hammustanud," arutleb ta.

Lisaks hindavad õpilased kõrgemalt just vähemtõhusaid strateegiaid. Väga levinud on massõppimine ehk rahvakeeli tuupimine. "See on nii levinud, sest kui sa õhtul kõvasti tuubid ja lähed hommikul testi tegema, siis on tulemus tihti hea," põhjendab ta. Kuu-kahe pärast võib aga kogu õpitu olla meelest läinud ja eksami lähenedes tuleb üle korrata juba mitme klassi tagune materjal. "Püsivad mälusisud tekivad siis, kui sa korduvalt tuletad õpistrateegiate abil varasemalt õpitut meelde," võrdleb Granström.

Massõppimise kõrval eelistasid õpilased veel teksti allajoonimist ja korduvat ülelugemist. "See kõik annab illusiooni, et on õpitud. Mida rohkem ma teksti loen, seda tuttavamaks see läheb," tõdeb nooremteadur.

Muidugi tuleb tema sõnul arvestada, et õpistrateegia valik sõltub õppeainest, õpilaste vanusest aga ka õppimise eesmärgist. "Matemaatikas on kogu aeg vaja juba õpitud materjali meenutada ja siduda ülesandeid eelmistega. Lõpuks teatud valemid ja oskused jäävad külge, teadmised kinnistuvad," ütleb Granström. Võõrkeele sõnu õppides võiksid õpilased aga tähendusi ise otsida. Loodusainetes saab seevastu lasta õpilastel otsida teemakohaseid videoid, pilte ja nende üle arutleda.

Peamine on nooremteaduri sõnul, et õpilane oleks tunnis see, kes kõige rohkem tegutseb. "Las õpilane teeb joonist, las tema otsib infot ja koostab slaide. Õpilane peab olema õppeprotsessi aktiivne pool, siis on ka suurem tõenäosus, et õpitu jääb paremini meelde," seletab ta. Granströmi sõnul on õpetaja protsessi juhtiv mentor, kes saab õpilasi juhendada ja nendega ka koos avastada.

Järgmine samm pärast doktoritöö kaitsmist saab tema sõnul olema uuringutulemuste levitamine: planeeritakse alustada koolides õpetajate koolitustega ja teha erinevaid jätkutegevusi. "Tahame seda teha hästi praktiliselt. Teoreetilised teadmised on õpetajatel pigem head. Nüüd on vaja vaid praktilised oskused järele aidata: kuidas õpistrateegiad õppetööga siduda ja neid õpetada," osutab ta.

Peamiselt soovitab Granström uuringu põhjal Eesti õpilasele, et kui õpetaja midagi teeb – näitab pilti või laseb lahendada ülesandeid – ,võiks ta küsida õpetajalt: miks. "Eesti õpetajatele soovitaksin aga: tunnis rohkem teadlikult õpetada erinevaid õpistrateegiaid ja anda selgesõnalisi juhiseid nende kasutamiseks, aga ka arutleda erinevate õpistrateegiate eeliste üle" soovitab ta.

Tallinna Ülikooli haridusteaduste instituudi doktorant Mikk Granström kaitseb doktoritööd "Õpetajate ja õpilaste teadmised õpistrateegiatest ja nende õpetamine klassiruumis" 17. septembril. Tööd juhendasid Tallinna Ülikooli professorid Eve Kikas ja Eve Eisenschmidt. Oponeerivad Tartu Ülikooli kaasprofessor Pirko Tõugu ja Helsingi Ülikooli professor Markku Hannula.