Mikk Granström on elupõline tallinlane ja tegelenud aktiivselt spordiga juba varajasest nooruspõlvest peale. Ta kirjeldas, kuidas kooli ajal meeldis talle jalgpalli mängida ja saavutas häid tulemusi ka pikamaajooksus. Küll aga ei viinud sport teda ülikooli, vaid sinna kandis Granströmi hoopis soov saada füüsikuks. 

Füüsika õpingute ajal läks ta tööle ka PÖFF-i. Filmimaailm tundus palju põnevam, kui vaadata tikutopsi maha kukkumas ja arvutada välja, kui kiiresti see maad puudutab. "Seda sai paar aastat tehtud ja tegelikult oli see päris piinarikas," rääkis Granström. Kuna filmikunstis oli Granström juba kooliajal kibekäsi, jäi füüsika sinnapaika. Sellele lisandus õpetajatöö Mustamäe 32. keskkoolis.

Ülikooli radadel

Granström meenutas, et sai filminduses käe valgeks juba põhikoolis. Sealt edasi korraldas ta juba ise koolinoortele filmifestivale, mis päädis viimaks Pimedate Ööde Filmifestivalile õla alla panemisega. Granströmi põhitöö on PÖFF-iga endiselt seotud, kuid tänu haridusvaldkonna õpingutele on tema kogemuste ja oskuste pagas sellele tööle lisandväärtust andnud.

Lisaks filmifestivalide korraldamisele andis Granström juba toona koolis tunde filmikunsti vallas. See oli üks põhjustest, miks ta 2014. aastal Tartu Ülikooli kutseõpetaja erialale õppima asus. "Mõtlesin, et miks mitte. Kutse ei pea olema tingimata klassikaline kutse, mida kutsekoolis omandatakse, vaid ka film võib olla kutse," rääkis Granström. Peale bakalaureusekraadi omandamist sai ta enda jaoks kinnitust, et õpetamiseks on vaja oskusi ja tööriistu ning just see on tema jaoks õige valik, millega edasi minna.

Loomulik jätk oli magistrikraad. Tallinna Ülikoolis õpetatav haridusjuhtimine tundus talle nii PÖFF-i korraldamist kui ka õpetamist ühendava loogilise seosena, kuna kultuuriorganisatsioon on sama keeruline kui haridusorganisatsioon. "Ka see oli õige valik, mul läks seal väga hästi. Suutsin seda siduda nii õppetööga koolis kui ka PÖFF-i tööga," sõnas Granström.

Õpingute lõpus ässitas õpetajahariduse teadur Kati Aus Granströmit end proovile panema ka doktorantuuris. Granström meenutas, et tol hetkel tundus ennast teades mõte doktorantuuri astumisest talle naljakana, kuid juba aasta hiljem ta siiski asus sellele teekonnale.

Inimvõimetel pole piire

Mikk Granström rõhutas, et ilma PÖFF-i kogemuseta poleks tal ilmselt praegu ka doktorikraadi. Nii nagu filmifestivalidki algavad kindlal kuupäeval, olid ka artiklitel tähtajad ees ja neist tuli kinni pidada. Seal polnud edasi lükkamine isegi valik. Ta rõhutas, et on alati viinud oma eesmärgid lõpuni ning pole olnud kunagi küsimustki, kas saaks ka kuidagi teisiti.

Granström läbis doktorantuuri nelja aastaga. "See oli räige ja metsik töö. Kes teeb seda kümme või seitse aastat, aga nelja aastaga, ei tea. Ühelt poolt hullus, aga teisalt ränk hind, et ära lõpetada, kuid ma olen väga rahul," sõnas ta. Nii nagu Granström ise ennast kirjeldas, siis ekstreemsused on talle alati meeldinud, aga sellise tempoga teaduse tegemiseks on vajalik karm distsipliin. 

Doktorikraadi saamiseks peab olema avaldatud vähemalt kolm teadusartiklit, kuid Granström suutis kolme ja poole aastaga kirjutada neid neli. Doktoritöö tarbeks täiendava analüütilise ülevaate kirjutamiseks jäi pool aastat. "Sul ei ole põhimõtteliselt mitte ühtegi vaba päeva sõna otseses mõttes," nentis Granström. Kui pere magama läks, asus tema lugema ja kirjutama. Doktoritööle tuli pühendada iga päev tunnike või kaks, mis üldjuhul venisid palju pikemaks.

Terves kehas terve vaim

Doktorikraadi omandamine käis Mikk Granströmil käsikäes triatloniga, mis koosneb jooksust, jalgrattasõidust ja ujumisest. Nüüdseks on ta läbinud neli triatlonit ja jõud ei paista raugevat. Ta rääkis, et sellisel kujul kõikide asjade kõrvalt veel ühe projektiga alustamine oli teadlik otsus. Granström usub, et kõnekäänd terves kehas terve vaim, peab paika. "Väidan, et ei saa tõsta vaimset koormust, ilma et tõstaksid füüsilist koormust," sõnas ta. Stressi saab ennetada ja maandada, kui selleks on algusest peale kindel plaan. 

Granström meenutas, et pidi tegema oma tollases elurütmis palju muudatusi , et klapitada elumuudatust pereelu, töö ja teadusega, kuid kõik oli tehtav. Nii nagu aju harjub õppimisega, harjub keha ka füüsilise koormusega. Tema sõnul peitus edu võti distsipliinis ja kindlas ajagraafikus. "Kõrvalt see võibki tunduda kosmosena, aga kinnitan, et see ei ole nii," lausus ta.

Granström mõistab inimeste hirmu suure koormuse ees, kuid tema arvates on doktoritööd kirjutades inimesel vaja midagi, mis teda maha laeks. Tema jaoks oli selleks tõsist pingutust nõudev sport. Kõige enam meeldib Granströmile triatloni aladest ujumine, kuna seal aju puhkab. "Ujudes ei saa sa mõelda millelegi muule. Sa ei saa ennast ära unustada. Sul peab olema fookus. Sa ei saa eksida, sest vesi ei andesta," toonitas ta.

Omad kangelased

Tihti inspireerivad inimesi nende kaaslaste teod, saavutused või hoopis nende ellusuhtumine. Ka Mikk Granströmi jaoks olid doktorantuuris ja väljaspool seda omad kangelased. "Tihti tahetakse leida eeskujusid kaugelt, kuid tegelikult on nad siinsamas Eestis, meie lähedal," rääkis Granström. "Mul on 20 aastat õnnestunud näha väga lähedalt, kuidas Tiina Lokk on PÖFF-i viinud maailma tippu, millise kire ja töökusega – ta on väga suur eeskuju mulle," lausus ta.

Teaduse tegemise mõttes on olnud Granströmile eeskujuks tema juhendajad professorid Eve Kikas ja Eve Eisenschmidt. "Kui põhjalikud, kui hästi argumenteerivad ja omas valdkonnas respekteeritud autorid nad on – maailma tipud," selgitas Granström. Ta lisas, et nende inimestega kõrvuti töötada on suur privileeg ja õppida on sealt väga palju.