"Hiir pani püksid jalga, ülejäänud riietest õmbles raketi ja lendas maailma südamesse", nii kirjutab Aaro Toomela oma raamatus "Kultuur, kõne ja minu ise". Psühholoog toob välja, et selle lause juures kõige olulisem on see, et lugeja suudab seda irratsionaalset pilti endale ette kujutada, kirjutab Tallinna Ülikooli nooremteadur Mikk Granström.

Tõesti, inimese aju on niivõrd võimas, et me suudame tõesti hiirt raketis ette kujutada. Võime ainult küsida, et kui me suudame seda ette kujutada, siis kus on inimese aju piirid. Sellele küsimusele ei olegi vastust. On leitud, et ajus on neuronitevahelisi ühendusi isegi rohkem kui universumis tähti. See võrdlus annab inimajule kujutlematu mõõtme.

Meie aju teeb veel ainulaadseks see, et aju on plastiline. See tähendab, et aju on pidevalt muutumises: inimene on võimeline kas tahtlikult või tahtmatult õppima uusi asju. Kui me räägime õppimisest, siis oluline on rääkida sellestki, kuidas õppida. See "kuidas" on muutunud üha olulisemaks. Keskkond meie ümber muutub kiiresti ja vajadus pidevalt omandada uusi oskusi on väga oluline.

Selleks, et inimene midagi tõeliselt õpiks, peaks õppimise protsess oleme teadlikult suunatud ja ka juhendatud, seda just koolis. Õppimine toimub juhul, kui tavamõistetest arenevad teadusmõisted.

Siinkohal tuleb rõhutada, et teadusmõisted ei ole teaduslikud mõisted. Selleks, et mõiste areng saaks aset leida, pole tarvis õppematerjali mitte lihtsalt tuupida, vaid kasutada selleks sisukamaid meetodeid. Nende kasutamisel muutuvad õppija teadmised paindlikuks ehk uus õpitud materjal seostatakse juba varasemate teadmistega. Õppija oskab seeläbi kasutada õpitut hiljem ka uues kontekstis.

Õpistrateegiad

Efektiivseks õppimiseks on võimalik kasutada erinevaid õpistrateegiaid. Õpistrateegiaid võib jagada kaheks: pindmist ja sügavat õppimist toetavad õpistrateegiad. Pindmist õppimist toetavad õpistrateegiad on näiteks massõppimine ehk tuupimine, allajoonimine ja korduvlugemine. Sügavat õppimist toetavad õpistrateegiad on aga näiteks enesetestimine, visuaalsete materjalide kasutamine, hajutamine jne.

Uuringud on näidanud, et õpilaste seas populaarsed õpistrateegiad on pindmist õppimist toetavad õpistrateegiad. Need loovad õppijale illusiooni, et tõhus õppimine on justkui toimunud. Näiteks kui ta kasutab massõppimist päev enne kontrolltööd, saab õppija enda jaoks enamasti meeldiva tulemuse. Paraku selgub aga tihti hiljem, et pikaajaliselt õppijale kuigi palju meelde ei jää. Samas võtmes võib lugeda mitmeid kordi ühte ja sama peatükki õpikust, mille tulemusel muutub tekst lugejale aina tuttavamaks. Nii tekib tal kergesti arvamus, et materjal on justkui omandatud.

Sügavat õppimist toetavaid õpistrateegiaid on mõnevõrra keerulisem kasutada kui pindmist õppimist toetavaid õpistrateegiaid. Mõnikord vajab õpistrateegiate kasutamine samamoodi õppimist kui ainealaste teadmiste omandamine. Paljud uuringud on näidanud, et sügavat õppimist toetavad õpistrateegiad soodustavad pikaajalist õppimist. Õpilane ei hakka reeglina iseseisvalt sügavat õppimist toetavaid õpistrateegiaid kasutama, vaid nende kasutamisele tuleb õppijat suunata. Siinkohal ongi kooli kontekstis oluline roll õpetajal.

Õpetaja roll

Eestis läbiviidud uuringud näitavad, et õpetajate teadmised õpistrateegiatest on pigem head. Vaadates aga seda, kas Eesti õpetajad ka õpistrateegiate kasutamist tunnis õpetavad, on tulemused näidanud, et õpetajad teevad seda väga harva. Tegu on murettekitavate tulemustega, õpetajate head teadmised õpistrateegiatest ei rakendu klassiruumis.

Põhjusi selleks on mitmeid. Üks võimalik selgitus on, et õpetaja küll kasutab õpetamisel sügavat õppimist toetavat õpistrateegiat, näiteks kasutab õpetades visuaalseid materjale, kuid sealjuures võib ta arvata, et sellest piisab ja õppijad hakkavad neid ka iseseisvalt kasutama.

Tegelikkuses see paika ei pea. Selleks, et õpistrateegia alased teadmised õppijatel areneksid ja nad hakkasid neid iseseisvalt kasutama, tuleb õppijaid selgesõnaliselt juhendada, arutada, näidata ja õpetada erinevate õpistrateegiate eeliseid. Vastasel korral võivad õppijad iseseisvalt jääda kasutama vaid lihtsamaid õpistrateegiaid, mis reeglina toetavad pindmist õppimist.

Õppimine muutub nauditavaks, kui me teame, kuidas seda tõhusalt teha, hirm keeruliste õppeainete ees kaob ja õppija stressitase langeb. See kõlab lihtsalt. Üheltpoolt see ongi lihtne – teadus ja õpetajad teavad, kuidas õppematerjali paremini omandada. Veel on teha vaid üks pisike samm selles suunas, et seda teaksid ja teeksid ka õpilased.

Siinkohal tuleb julgustada kõiki õpetajaid õpetama ja suunama õpilasi katsetama erinevaid õpistrateegiaid. See teekond võib alguses olla konarlik, kuid kui see rakett koos pisikese hiirega on juba suure galaktika poole teele lennanud, ei heiduta enam mitte ükski keeruline ülesanne ega takistus.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille finaal toimub 2. veebruaril.

Mikk Granström on Pimedate Ööde Filmifestivali pikaajaline korraldaja ja juhatuse liige. Mikk on olnud juba 18 aastat PÖFFi korraldaja. Samuti on Mikk Tallinna Ülikooli nooremteadur, ta on töötanud 15 aastat õpetajana eri kooliastmetes ja õppejõuna ülikoolis. Mikk lõpetas 2019. aastal Tallinna Ülikooli haridusjuhtimise erialal (MA, cum laude). Praegu töötab Mikk doktoritöö kallal haridusteaduste valdkonnas, tema teemaks on uurida, kuidas õpetajad toetavad õpilaste õpistrateegiate alaste teadmiste arengut.