X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Mart Saar tõi uuenduslikud noodid Eesti klaverimuusikasse

Fragment Mart Saart kujutavast Voldemar Kangro õlimaalist.
Fragment Mart Saart kujutavast Voldemar Kangro õlimaalist. Autor/allikas: Wikimedia Commons

Helilooja Mart Saar (1882–1963) lõi oma klaveriprelüüdidega 20. sajandi alguses Eesti muusikas pretsedendi. Prelüüde kirjutades võttis Saar eeskujuks ajastu suurimad meistrid, säilitades sealjuures isikupärase stiili. Saare muusika esitamine nõuab tänapäevalgi pianistilt allikakriitilisust ning paindlikku ja nüansseeritud klaverikäsitlust.

Eestis oli 19.–20. sajandi vahetuseks välja kujunemas professionaalne muusikakultuur, kus helitöödes valitses koorimuusika, mille kõrvale hakkasid kerkima ka instrumentaalteosed. Seda protsessi kujundasid eesti heliloojad ja interpreedid, peamiselt organistid, kes olid omandanud hariduse Peterburi konservatooriumis, kirjutab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant Sten Heinoja.

Teiste seas õppis seal ka Saar, tutvudes kosmopoliitses ja vilka kultuurieluga Peterburis Euroopa uusimate muusikasuundadega. Need andsid talle olulise impulsi instrumentaalmuusika loomiseks. Tema esimesed katsetused – radikaalselt modernistlikud teosed "Must lind" (1909) ja "Skizze" (1910) – avaldati Noor-Eesti kaaskandena.

Ekspressionistlik väljenduslaad Saart siiski ei rahuldanud ja ta hakkas otsima eeskuju oma kaasaegsete Sergei Rahmaninovi, Claude Debussy ja Aleksander Skrjabini loomingust. Nimetatud heliloojate loomingust innustudes asus Saar looma klaveriprelüüde – varasemalt puudus see žanr eesti muusikaloos sootuks.

Tema prelüüdides ilmneb spekter erinevatest impulssidest: teiste heliloojate muusikalise materjali ja struktuuri jäljendamine, miniatuurivormiga katsetamine ja kõlaotsingud. Saar tugines oma loomingus suurel määral teiste heliloojate teostele.

Teaduslikus kirjanduses on viidatud Saare suurepärasele imiteerimisoskusele, mille abil helilooja põimib originaalloomingu läbi laenutehnikatega. Saare laenulembust ilmestab sealjuures tõsiasi, et tema 29 prelüüdist kümne aluseks on võetud laenatud muusikaline materjal. Minu doktoritöö keskmes ongi laenatud materjalide, Saare originaalloomingu ja pianisti vahendatud interpretatsiooni kokkupuutepunktide uurimine.

Ilmekas näide selle kohta on Saare klaveriprelüüd nr 5 Es-duur, mille aluseks võttis ta Skrjabini klaveriprelüüdi op 74 nr 1. Prelüüdide vahel esineb silmaga kergesti leitavaid sarnasusi: identne taktide arv, taktimõõt, vorm, rütmikujundid ja sarnased esitusjuhised.

Küll aga erinevad teosed harmoonilise ülesehituse ja sellest tuleneva meeleolu poolest. Skrjabini prelüüdile on lisatud esituse karakterile viitavad douloureux, déchirant (pr. k valusalt, piinarikkalt). Saare prelüüdis esinevad seevastu precipitamente, fervore (it. k kiirustades, kirglikult), viidates Skrjabini prelüüdist mõnevõrra erinevale meeleolule.

Mart Saare prelüüd Es-duur.

Teoste esitamisel on kõige selgemalt kuulda erinevused harmoonilises plaanis. Skrjabini hilisele loomingule omaselt puudub teoses tonaalne struktuur. Mart Saare prelüüdis seevastu on väga selge tonaalne punkt. Teose lõpp jõuab tagasi sinna, kust algas – Es-duuri.

Erinevate Skrjabini ja Saare prelüüdide salvestiste analüüsil selgus, et mida rohkem ja õhuliselt kasutada esitamisel pedaali, seda paremini tõuseb esile karakter. Eriti ilmekalt esines see Saare prelüüdi keskmises osas, kus kõlavad paralleelselt mitu kontrapunktilist häält, mille seast peab pianist valima endale meelepärase, mida esile tuua.

Skrjabin Prelüüd op 74 nr 1.

Salvestiste analüüsil tuli ilmsiks ka fakt, et mitmed pianistid kasutavad Skrjabini prelüüdi esitamisel romantilises muusikas levinud võtet, mille puhul paremas ja vasakus käes olevat samaaegselt kõlavat materjali mängitakse ajaliselt väikese nihkega. Kandsin selle võtte üle Saare prelüüdi esitamisse, mis muutis mitmed muusikalised kujundid kunstiliselt väljendusrikkamaks ja tundlikumaks. Lisaks toetab sellist mänguviisi tõsiasi, et Saar on paljud akordid kirjutanud niivõrd laias seades, et seda materjali on võimatu kiires tempos esitada.

Saare oskus jäljendada teisi heliloojaid nii orelil kui ka klaveril pakkus talle võimaluse muusika loomiseks läbi laenumaterjalide. Pianistilt nõuab Saare prelüüdide mängimine aga tundlikku ja nüansirohket klaverikäsitlust, mille parim väljendusvahend on oskuslik pedaalikasutus. Lisaks muutub interpretatsioon väljendusrikkamaks kasutades tehnikaid, mis on levinud romantilise muusika esitamisel – sama laenatud võtet võttis Saar vähem või rohkem teadlikult oma prelüüde komponeerides eeskujuks.

Kõik eelnimetatud võtted täitsid Saare ühte eesmärki – pöörduda oma klaverimuusikas uue kunsti poole. Läbi selle kujunes Saarest üks esimesi omanäolisi Eesti heliloojaid, kelle loominguliste ideede olulisus on tõusnud eriti viimastel aastatel rohkem esile. Seda illustreerib tõsiasi, et Saare klaveriprelüüdidest ilmub peagi järjekorras juba neljas terviksalvestus – nii rohkearvuliselt ei ole varasemalt talletatud ühtki Eesti helilooja klaveritsüklit.


Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorant Sten Heinoja. Autor/allikas: Kaupo Kikkas

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille finaal toimub 2. veebruaril.

Sten Heinoja on üks Eesti säravamaid muusikuid, rahvusvaheliselt kõrgelt tunnustatud pianist, kes esineb regulaarselt kammer- ja sooloartistina kõikjal maailmas. Viimaste aastate jooksul on ta üles astunud Indias, Hiinas, Ameerika Ühendriikides, Iisraelis, Venemaal, Jaapanis ja paljudes Euroopa riikides. 2021. aastast omandab Heinoja doktorikraadi Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias. Heinoja on Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (2023) laureaat.

Toimetaja: Jaan-Juhan Oidermaa

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: