Eesti hariduspoliitikas tuleb viimasel ajal rohkem esile vajadus luua toetav õpikeskkond ennastjuhtiva õpilase tarvis. See omakorda loob vajaduse isikustatud ja paindlikku õppe järele. Teadlikult sobiva õpikeskkonna loomine eeldab paindlikkuse uurimist õppija vaatest. Samal ajal tuleb leida aga ka tööriistad õpetajale, et õpilastele saaks taolist paindlikkust üleüldse pakkuda, kirjutab Tallinna Ülikooli nooremteadur Annika Volt.

Paindliku õppe puhul antakse õpilasele tema eale ja võimetele vastavalt suurem vabadus rääkida kaasa õppimise viisis, tempos ja õppematerjalide valikus. Samas ei saa õpilasele pakkuda valikuid suvaliselt ja täiendava toeta. Vastasel korral koormame õpilased vaimselt üle. Sedasi võib õpilane aga õppimisest sootuks loobuda.

Ülekoormuse vähendamiseks ja õpikogemuse toetamiseks tuleb uurida, millisel viisil paindlik õpe tegelikkuses toimib. Selleks olen Tallinna Ülikooli meeskonnas loonud hulga digitaalseid õppematerjale üheksanda klassi matemaatika õpetamiseks ja viisi, kuidas õpilastele õppematerjale esitatakse. Minu töö edasine eesmärk on uurida paindlikku õppe lahendusi õppematerjalide esitamiseks ja tõendada nende lahenduste toimimist.

Loodud õppematerjalide esitamise viis võimaldab õpilasel endal või koostöös õpetajaga teha otsuseid teadlikumalt. Nii võib näiteks õpilane valida, kas ta soovib kasutada õppematerjalidesse poogitud vihjeid või abimaterjali, teha rohkem harjutusülesandeid või liikuda keerukama tegevuse juurde. Samal ajal näeb õpetaja tänu õpianalüütikale reaalajas, kuidas õpilasel teadmiste ja oskuste omandamine edeneb ning saab vajadusel kurssi suunata. Õppija teeb koostöös õpetajaga otsuse edasisteks sammudeks. Otsuste tegemisel lähtutakse muu hulgas senisest õpikogemusest ja teadmistest.

Õppimise jälgimiseks lõime ülikooli meeskonnaga teadmiste ja oskuste põhjuslikke seoseid esitavad võrgustikud, kuhu suunatakse andmed õpilase tegevustest. Tõenäosusteooriale ja sisendandmetele tuginedes teeb võrgustik ennustuse, kui edukas võiks õpilane olla järgnevates oskuste ja teadmiste etappides. Teisisõnu, me saame andmepõhiste otsustega toetada õppijat viisil, mis tagab tema õpiedukuse.

Võrgustikus on omavahel tihedalt seotud nii eelteadmised kui ka tulevased teadmised. Nõnda saab hinnata ka üsna kauges tulevikus omandatava oskuse taset. Samuti aitab võrgustik hinnata võimalust, et tulevikus omandatava oskuse taseme puhul võib määravaks saada näiteks mingi eelteadmise madal tase.

Võrgustiku arvutused uuenevad pidevalt andmete muutudes ja lisandudes. Õppimise juhtimiseks pakume õpilasele näha tema andmetest pärinevat ülevaadet hetkeseisust. Ülevaate esitame viisil, mis on nii õpilasele kui ka õpetajale silmaga kergesti haaratav.

Minu seniste kogemuste põhjal kardetakse tihtilugu, et õppetöösse tehnoloogia kaasamisega aheldatakse õpilased õppematerjalidega vaid ekraani taha. Selle vältimiseks tuleb õppematerjalide loojatel meeles pidada, et tehnoloogia kasutamine õppetöös ei saa olla eesmärk omaette ja selle kasutamine peab olema läbimõeldud.

Nõnda leiab juba Tallinna Ülikoolis loodud materjalidest tegevusi, mille puhul palutakse teha õpilastel koostööd nii uute seoste kui ka ülesannete loomiseks. Tehnoloogia kasutamine on õppimises õigustatud, kui see loob lisandväärtust. Näiteks võib õpilane tehnoloogia abil leida lahenduse takistusele, mis segab õpitegevuse jätkamist.

Eelnevalt kirjeldatu pole vaid püüdmatu unelm. Esialgsed tulemused eelkatsetusest loodud õppematerjalidega näitasid, et õpilased tajusid õpikogemust tõhusana. Ühtlasi tunnetasid nad oma rolli olulisust õppimise suunamisel. Taolised õpetamisviisid on aga alles arengujärgus ja nõuavad nii uusi tehnoloogilisi lahendusi kui ka täiendavat uurimistööd. Lahenduste leidmisega astume sammu edasi võimalusele pakkuda õpilasele isikustatud õpet ja toetada teda oma õppimise juhtimisel.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille finaal toimub 2. veebruaril.

Annika Volt on olnud kirglik matemaatikaõpetaja juba pea 20 aastat. Huvi õppevara loomise vastu ning soov haridusse panustada tõi ta esmalt Tallinna Ülikooli digitaalseid interaktiivseid õppevahendeid ja e-teste looma. Et tegutsemine oleks asjakohasem ning teadmispõhisem, astus Volt Tallinna Ülikooli digitehnoloogiate instituuti doktoriõppesse. Tema teadustöö eesmärk on luua toetav õpikeskkond ennastjuhtivale õpilasele, õpianalüütika kuva ja võrgustik õpiedukuse ennustamiseks.