Üks kõige sagedamini esinevaid nahakasvaja alavorme on sünnimärkidest lähtunud kasvaja ehk melanoom. Melanoomi diagnostika põhineb erinevate markerite leidmisel kasvajakoest ja nende ruumilise leviku hindamisel ümbritsevasse nahka. Selline meetod võtab aga aega, sest hõlmab endas erinevaid tegevusi alates kasvaja üles leidmisest erinevate markerite määramiseni. Mis oleks, kui kogu seda protsessi saaks teha hoopis vereproovist, küsib Tartu Ülikooli tehnoloogia nooremteadur Kristiina Kurg.

Tänapäevane melanoomi diagnostika algab arsti juurde minekuga, kui inimene on märganud oma kehal imelikku sünnimärki. Imeliku sünnimärgina defineerime sünnimärki, mis on ebasümmeetriline, sakilise piirjoonega, mitmevärviline, üle kuue millimeetrise läbimõõduga ja suureneb pidevalt. Kui arst on väikese mikroskoobiga ehk dermatoskoobiga sünnimärgi üle vaadanud, siis vajadusel suunatakse patsient selle eemaldamiseks edasi kirurgi juurde. 

Eemaldamine ise ei tähenda siiski, et kasvaja saadi tervikuna kätte. See võib hoopis viidata sellele, et tegemist on raskema juhtumiga, mis võib vajada lisaks operatsioonile keemia- või radioteraapiat. Selle selgitab välja patoloog, kes vaatab eemaldatud kasvajakude mikroskoobi all ja hindab erinevate valkude olemasolu.

Põhimõte on lihtne – kui valgud esinevad melanoomi väljalõikamise piiril ja sellest kaugemal, on vaja tervenemise tagamiseks ulatuslikumat ravi. Kui kõik valgulised markerid on aga väljalõigatud kasvajas, siis järelikult on patsient juba tehtud operatsiooniga terveks ravitud.

Kogu kirjeldatud protsess tundub patsiendi jaoks ebamugav, pikk ja kohmakas. Mis oleks, kui saaksime melanoomi diagnoosida vereproovist? Vereproovidega on meil väga palju kogemust, sest võtame ja analüüsime neid igapäevaselt. Sellise vereproovidest lähtunud diagnostika väljatöötamisega me teaduslaboris Kurglab töötamegi. Tutvustan lähemalt kahte varianti, mida oleme uurinud. 

Ent esmalt tuleb mõista, mis on kasvaja. Tegelikult on kasvaja meie oma muutunud rakud, mille pinnale hakkavad tekkima uued valgud. Kõik kasvajates esinevad valgud pole aga täiesti uued. Näiteks on olemas rühm valke (KTA – kasvaja-testis antigeenid), mis on olemas varajastes arengustaadiumites. Keha arenedes need kaovad ja terves inimeses neid ei näe.

Kasvaja arenemisel tekib rakus muutus ja antud valgud taasilmuvad. Kuna keha pole neid varem näinud, hakkab see neid valke ründama. Selleks toodab keha nende vastu autoantikehi, mida on võimalik laboris määrata. Seda tekkinud vastust me laboris vaatasimegi. Leidsime ühe võimaliku markeri, MAGEA10, vastase autoantikehalise vastuse, mida saaks kasutada melanoomi diagnostikaks. 

Teine meie uuritud võimalus on kasvajate diagnostikat vaadates rakuväliseid osakesi. Neid toodavad kõik keha rakud, kaasa arvatud kasvajad. Tegemist on ekstratsellulaarsete vesiikulitega ehk rakuväliste nanoosakestega, mis sisaldavad endas täpselt sama infot, kui neid tootnud rakk. Eraldades neid osakesi vereproovist, on meil olemas võimalus leida üles kogu info kasvaja kohta, ilma et me peaksime patsiendi sünnimärke isegi vaatama. 

Kas see ongi tulevik, et melanoomi diagnoositakse nüüd vereproovist ja arsti juurde minnes saab riided selga jätta? Võib-olla see tulevikus tõesti juhtub, kuid veel mitte. Mõlemad leitud markerid on praegu veel potentsiaalsed võimalused.

Enne kliinilisse kasutamisse jõudmist on veel paljudel teadlastel vaja veel palju tööd teha. Peame tegema laiapõhjalisi pikaajalisi patsientide jälgimise uuringuid ja mahukaid populatsioonide läbivaatusi, et näidata antud materjalide kliinilise olulisuse tähtsust ning kasutuskõlblikkust. Lisaks sellele on vaja välja mõelda, kas need markerid on kasutatavad üksikuna või saame neid lisada juba olemasolevatesse diagnostika keemidesse.

Ideed on aga olemas ja uks on avatud. Võib-olla varsti saamegi melanoomi diagnoosida sünnimärke isegi vaatamata.

Artikkel ilmus Eesti Teaduste Akadeemia korraldatava konkursi "Teadus 3 minutiga" raames, mille finaal toimub 2. veebruaril.

Kristiina Kurg on laborimeditsiini arst, kes teeb praegu Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudis biomeditsiini tehnoloogia doktorantuuri. Ta reklaamib aktiivselt laborimeditsiini ja biomeditsiini tehnoloogiat, kirjutades artikleid sellistele ajakirjadele nagu Pereõde ja Perearst, aga tehes ka tööd teaduslaboris. Vabal ajal meeldib Kurele oma teaduselust ja reisimistest lühivideoid teha ja neid sotsiaalmeedias jagada.