Doktoritöö tõi varajase verepõhise vähidiagnoosi sammukese lähemale

Praegu saab vähki diagnoosida kaudsete tunnuste põhjal vereproovist või ohtra röntgenkiirguse valgel. Tartu Ülikooli doktoritöö käsitles võimalust diagnoosida kasvajat edaspidi vaid vereproovi põhjal. Ehkki melanoomi näitel on mõttel jumet, vajab meetod veel palju tööd ja uuringuid.
Melanoomi ehk nahavähki on suhteliselt lihtne diagnoosida. "Sünnimärk muutub suuremaks ja ebakorrapäraseks ning inimesel endal tekib kahtlus, et midagi on valesti. Pigem on kasvajate diagnostikaga probleem kudedel, mis jäävad inimese sisse," võrdleb Tartu Ülikooli värske tehnoloogiadoktor Kristiina Kurg.
Sisemiste kudede vähk ilmutab nähtavaid sümptomeid alles hilisemates staadiumides, mil kasvaja on ajanud siirded juba teistesse elunditesse. "Näiteks kõhunäärmekasvaja on väga suur probleem. Kuidas seda varakult leida? Samuti on raske varakult avastada mao ja muude siseelundite kasvajaid," toob Kurg näiteid.
Oma äsja kaitstud doktoritöös püüdis Kurg astuda selliste vähitüüpide varasemale diagnoosimisele sammukese lähemale. Melanoomi näitel uuris ta võimalust tuvastada kasvajat vereproovi põhjal. Täpsemalt huvitas teda, kas tekkivale vähile võiksid viidata veres teatud markerid: autoantikehad ja nanoosakesed. "Melanoom oli meil lihtsalt testkasvaja, aga töö eesmärk oli pakkuda välja uusi võimalusi, kuidas üldse kasvajaid diagnoosida," täpsustab ta.

Kõnekas veri
Praegu diagnoositakse kasvajaid kaudselt vereproovi põhjal või kompuutertomograafia abil. "Vereproovis pole meil kindlat markerit. Näeme lihtsalt, et kasvaja arenemine mõjutab teiste siseelundite tööd ning näiteks neerude või maksa funktsiooni markerid on tõusnud," kirjeldab Kristiina Kurg.
Kompuutertomograafias tehakse patsiendile pealaest jalatallani röntgen. See tähendab värske doktori sõnul, et kui kasvajat ei leitud, sai inimene ebavajalikult suure kiirgusannuse. "Asi oleks parem, kui saaksime juba vereproovi alusel öelda, et keegi on riskirühmas ning teda peab kindlasti rohkem vaatama," selgitab ta.
Siin tuleb tema töös mängu vedelbiopsia ehk kehavedeliku uurimine. "Olen tegelenud verega, aga paljud uurimisrühmad tegelevad näiteks uriini, seljaaju- ja kõhuvedelikuga," loetleb Kurg. Oma töös hindas ta vereproovi põhjal, kuidas keha reageerib kasvaja tekkele.
Ühe võimalusena tekivad kasvaja pinnale kehale võõrad valgud. "Keha hakkab neid ründama ning meie saame seda vastust mõõta," tutvustab värske doktor. Tema hindas kahte sellist valku: MAGE-A4 ja MAGE-A10. Inimkehas on need looteeas veel olemas, ent kaovad hiljem ära. "Kui kasvaja hakkab arenema, siis need valgud taastekivad tema pinnale. Keha arvab, et ei ole neid kunagi näinud ning hakkab neid ründama," selgitab Kurg.
Teise võimalusena hakkab kasvaja eritama verre väikesi nanoosakesi ehk rakuväliseid vesiikuleid. Värske doktori sõnul sisaldavad need täpselt sama infot, kui neid tootnud rakk. "Kui me neid osakesi eraldame ja vaatame, saame tegelikult kogu info kasvaja kohta kätte ilma, et peaksime kasvajat ennast üles leidma," sõnab ta.

Koostöös Vilniuse Santarose haiglaga hindas ta doktoritöö käigus nanoosakesi põhjalikumalt. "Vaatasime, kas nanoosakesed ise pole ainult diagnostiline märk, et kehas midagi toimub, vaid kas need ise võivad ka midagi põhjustada," meenutab ta.
Ateroskleroosi patsientide näitel selgus, et inimese rakud toodavad nanoosakesi enne, kui inimesel tekib ateroskleroosi tõttu südameinfarkt. "Nanoosakesed võivad vahendada oksüdatiivset stressi, mis on üks algpõhjustest, miks ateroskleroos läheb järjest hullemaks ning lõpuks tekib infarkt," selgitab Kurg. Kui infarkt on ära olnud, võivad samad osakesed aga töötada hoopis oksüdatiivse stressi vastu. "Alguses võivad need viia haiguse arenguni, aga peale haiguse teket võivad need hakata vaikselt haigusele vastu töötama," tõdeb värske doktor.
Võimalikult vara
Kasvaja arengut kehas kirjeldatakse viie staadiumiga. "Osa kasvajaid on täiesti ravitavad, kui leiame need staadiumis null kuni kaks," osutab Kristiina Kurg. Kui aga vähk leitakse kolmandas või neljandas staadiumis, vajab patsient keemia- või kiiritusravi, mis mõjutab tugevalt kogu keha.
Kõige paremad on Kure sõnul kasvajamarkerid, mille leiab üles staadiumis null, üks või kaks. "Näiteks oma töös leidsime, et autoantikehade vastus võõrastele valkudele oli staadiumis kaks ja kolm kõige kõrgem. Teoreetiliselt on see varajane marker," ütleb ta. Vähi varasemates staadiumides eritus nanoosakesi aga veelgi rohkem.
Leid ei tähenda Kure sõnul veel selgust, vaid üle maailma jätkavad mitu teadlasrühma selliste markerite uurimist. "Näiteks me ei oska veel öelda, kas see kehtib ainult ühe kasvaja kohta või on see mingi üldine marker paljude kasvajate kohta ning peame selgeks tegema, mis kasvajaga on tegu," kirjeldab ta.
Samuti ei tähenda leid, et arstid hakkaksid kliinilises praktikas neid markereid kohe vaatama. "Idee on hea, aga vajab väga palju tööd. Vaja on nii analüütilist kui ka kliinilist valideerimist ehk me peame oma meetodi veel palju paremaks tegema," selgitab Kurg.
Lisaks tuleb tagada, et kui mingi markeri test kliinikusse jõuab, annaks see positiivse vastuse ainult ühe kindla kasvaja korral, ent teiste korral mitte. Samuti tuleb välistada, et kehvasti võetud vereproov mõjutab tulemust. "Ainult selle testi juurutamine kliinilisse praktikasse võtaks umbes viis aastat tööd, rääkimata veel eelkatsetest, mida oleks vaja teha enne testimise platvormi enda lõplikku kokkupanekut" hindab Kurg.
Ühe võimalusena kaalub ta edaspidi uurida lähemalt nanoosakesi. Viimaseid ei tooda üksnes kasvajad, vaid kõik rakud. "Näiteks mikroobid ja taimed toodavad neid – see maailm on nii lai. Me veel ei tea kuigi palju sellest maailmast, vaid alles alustame," ütleb värske doktor.

Kristiina Kurg kaitses biomeditsiini tehnoloogia erialal doktoritöö "Exploring the potential of a liquid biopsy approach for melanoma diagnostics and the role of extracellular vesicles in atherosclerosis development" ("Vedelbiopsia potentsiaali uurimine melanoomi diagnostikas ja ekstratsellulaarsete vesiikulite roll ateroskleroosi arengus") 28. jaanuaril Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid professor Reet Kurg ja emeriitprofessor Mart Ustav Tartu Ülikoolist. Oponeeris Saara Laitinen Soome Punase Risti vereteenistusest.