Psühholoogi abi võib otsida igaüks, kes tunneb selleks vajadust. Olgu mure seotud lahkumineku või läbipõlemisega. Onkopsühholoogid tegelevad aga vähidiagnoosi saanud inimestega. Eraldi valdkonnana tutvustas onkopsühholoogiat 1977. aastal Jimmie Holland ja peamine fookus oli elulõpu teemadel, mida tuleb onkoloogiavaldkonnas võrreldes tavalise psühholoogi tööga ette märksa rohkem.

Kliiniline psühholoog Inna Narro-Taimsaare on viimased 13 aastat tegelenud justnimelt vähipatsientidega. Tema sõnul ei erine nii-öelda tavalise psühholoogi ja onkopsühholoogi töö siiski väga palju, sest onkoloogia valdkonnas tegeletakse samuti vaimse võimekuse hindamise ning meeleoluhäiretega. "Onkoloogias kerkivad võib-olla rohkem esile (tervise)ärevus, surmaga seonduvad hirmud, mõtted ja tunded," selgitas ta Vikerraadio saates "Huvitaja". 

Narro-Taimsaare rääkis, et ideaalses maailmas võiks raviarst kutsuda juba diagnoosi edastamise hetkel lisaks patsiendile ja tema lähedasele ka juurde, kas psühholoogi, sotsiaaltöötaja või hingehoidja.  "See oleks ideaalne, kui psühholoog käib patsiendiga tema raviteekonna algusest lõpuni kaasa. Psühholoog on ravimeeskonnas tänapäeval väga oluline lüli. Inimene, kes on saanud onkoloogilise diagnoosi, tahab pigem rääkida neutraalse inimesega, sest sageli ei taheta koormata lähedasi oma haiguse, murede ja kartustega," rääkis ta. Siin tulevadki appi vaimse tervise spetsialistid.

Vähidiagnoosi saamine tuleb Narro-Taimsaare sõnul tavaliselt jahmatusena. "Need kolm sõna "teil on kasvaja", on šokeerivad absoluutselt igast soost ja vanusest inimesele. Ma arvan, et 99 protsendil on esimene mõte see, kuidas nad nüüd ära surevad. Praktiliselt kõik on toonud ka välja mõtte, mis saab nende lähedastest, kui nad ära surevad," ütles ta.

Kui esmasest šokist toibutakse, hakatakse sageli mõtlema matustele ja selle korraldamisele. "Loomulikult on oluline ka see, kes hoolitseb lemmiklooma, laste, abikaasa eest. Sellel hetkel eluhetk peatub, aeg jääb seisma ja kogu maailma raskus langeb selle inimese turjale, kes diagnoosi saab. Eitamise ja šoki faas on psühholoogi sõnul vajalikud selleks, et aju saaks olukorraga kohaneda. "Siin ei ole ühtegi õiget ega valet tunnet, mõtet, emotsiooni, reaktsiooni. Kõik, mida sel hetkel tuntakse, on õige," julgustas Narro-Taimsaare.

Kui šokist toibutakse ja reaalsus hakkab kohale jõudma, kellel varem, kellel hiljem, leitakse võimalused plaanist plaani liikuda ja luuakse väikesed eesmärgid. "Kui raviteekond on juba käima läinud, tekib teatud mõttes kohanemine selle raviga ja raviteekonnaga," ütles ta.

Esmase hooga võib mõni patsient ka ravist keelduda. Narro-Taimsaare on sellele järgnevaid vestlusi ka ise inimestega pidanud. Näiteks on naisterahvad kartnud juuste väljalangemist. Rinnakasvaja puhul on eriti tundlik teema rinna eemaldamine. "Üsna tihti võib tulla mõte, et kui ma nüüd astun raviteekonnale, siis välimus muutub. See on ainult esmane šokk ja siin ei ole midagi patoloogilist, kui inimene tunneb muret oma välimuse pärast. Tuleb vaadata aga laiemat pilti: mis on üks aasta raviteekonnal võrreldes kogu ülejäänud aegadega, mis ootavad ees," arutles ta.

Sellega kaasneb ka palju meeleoluhäireid ja muret, kas ollakse oma partneri jaoks piisavalt atraktiivne. "Mida paremad, turvalisemad, toetavamad, usalduslikumad on pereliikmete omavahelised suhted, seda vähem on taolisi komplekse. Armastus ju ei hooli juustest ega mõnest kehaosast. Kõige olulisem on ikkagi inimene, kes on selle kehaosa küljes," lausus ta.

Oluline on teadvustada ka seda, et raviprotsessi jooksul inimeste tunded muutuvad. See tähendab, et ravi alguses võivad inimesel olla hoopis teised tunded kui ravi keskel või lõpus. Omaette jahmatav võib olla seegi, kui ravi läbi saab, sest reaalsusega  tuleb taas kohanema hakata. Paljud küsivad raviteekonna lõpus, mis siis nüüd edasi saab. Ma siis tavaliselt küsin vastu, mis te tahate, et edasi saaks ja võib-olla leidma eesmärgid ning liigume sealt edasi," kirjeldas ta.

Narro-Taimsaare soovitab tavaliselt nii haigetele kui ka nende lähedastele, et liikuge ravist ravini, analüüsist analüüsini, uuringust uuringuni. "Ei ole vaja teha tiigrihüpet kusagile tulevikku, mis on ebamäärane ja raskesti hoomatav," sõnas ta.

Haigusest rääkimine

Oma pikaaegsest töökogemusest teab Inna Narro-Taimsaare, et kõige keerulisem on haigusest rääkida vanematele ja lastele. Ta on näinud isegi seda, kuidas raviteekond tehakse läbi nii, et pere ei teagi. "See on igaühe individuaalne otsus, sest diagnoosi saanud inimene tunneb ja teab oma lähedasi kõige paremini. Samas on olnud ka juhtumeid, kus pereliige saab hiljem teada, misjärel on solvumist ja konflikte. Mina ei ole siin kindlasti see, kes ütleb, et tuleb rääkida. See on igaühe enda asi, kuidas ja kellele ta seda jagab," lausus ta.

Diagnoosist rääkimiseks võiks psühholoogi soovitusel olla sobiv aeg ja koht. Abikaasale rääkimiseks soovitab ta minna kodust välja, näiteks jalutama. Seda eriti siis, kui kodus on väikesed lapsed. "Lihtsalt selleks, et tunded ja emotsioonid saaks omavahel välja elada ja koju ei jääks seda šokiperioodi energiat. Need, kes on proovinud, ütlesid, et looduses mere ääres istudes oli ka vabam rääkida," ütles ta.

Lastele rääkimise puhul tasub arvestada lapse vanusega. Näiteks kooliealistele on tehtud raamat "Emmele tehti operatsioon". Kõige tähtsam on siiski ikkagi ausus, lihtsus, objektiivsus ja üheselt mõistetav kõne, rõhutas psühholoog.

Lähedase toetamine

Inna Narro-Taimsaare rääkis, kuidas tema käest küsitakse sageli nõu, kuidas rasket haigust põdeva lähedasega suhelda. "Tegelikult ei ole olemas ühtegi niisugust sõna, mis parandaks inimese hingehaavad vahetult pärast diagnoosi saamist. Toetamine seisneb selles, et võtke diagnoosi saanud inimest sellisena, nagu ta on kogu aeg olnud. Inimene, kes saab onkoloogilise diagnoosi, ei ole haige inimene, vaid ta on inimene, kellel on haigus," sõnas psühholoog.

Kogemuste põhjal häirib diagnoosi saanuid sageli kõige rohkem see, kuidas neid hakatakse haletsema, neile kohutavalt kaasa tundma ja nende eest tahetakse kõikvõimalikud tegevused ära teha. "Siin ongi lähedastele soovitus, et laske neil olla nii, nagu nad on. Kui inimene saab tunda ennast vajalikuna, olla täieõiguslik pereliige oma otsustega, siis see on kõige parem ja kõige toetavam. Mõnikord sõnast ei piisa, vaid tähtis on kohalolek," lausus ta.

Vahel hakatakse diagnoosi saanud inimesest ka eemale hoidma, sest lähedased ei tea, kuidas tema juures käituda. "Mõni on ka öelnud, et on piinlik olla terve ja elurõõmus, samal ajal kui lähedane sõber on haige. Rõõmu jagamine ei peaks kunagi olema häbi, see peaks olema õnnistus," ütles psühholoog. Samuti tõi ta välja, et diagnoosi saanud inimene oskab endiselt rõõmu vastu võtta.

Sarnaselt mitmete teiste probleemidega soovitatakse vähipatsientidele sageli olla positiivsemad.  "Ma ei ole kohanud aga mitte ühtegi onkoloogilise diagnoosiga inimest, kes süttiks rõõmust või heaolust, kui talle öeldakse, et mõtleme positiivselt. Eriti kui seda on veel öeldud raviperioodi ajal, mil käimas on keemiaravi, organism on kurnatud, nõrk ja jõuetu. Ma pigem soovitan seda mitte öelda ja mina isiklikult seda väljendit ei kasuta. Minu loosung on, et elame elule. Liigume igast postist postini, oleme olemas, püüame rõõmustada ja leida tegevusi, mis meid rõõmustavad, et võiksime luua tegudega positiivset, mitte sõnadega," rääkis ta.

Surm ja selleks valmistumine

Paratamatult mõtlevad inimesed raskete haiguste puhul sellelegi, mis saab siis, kui haigusest jagu ei saada. "Praegu on elamise aeg, surra jõuab nagunii," soovitab Inna Narro-Taimsaare. Tema sõnul võib surmaga leppimise puhul olla kasu sellest, kui mõelda läbi, mille jaoks inimene elab, sest inimeste jaoks on oluline see, mis neist maha jääb. "Me kõik jätame endast midagi maha. Kes jätab loomingu, kes töö, kes laste või lastelaste kaudu," sõnas ta. 

Kui inimesed oma elule tagasi mõtlevad, siis peamiselt hindavad nad peresuhteid. Vahel tuntakse ka kahetsust, et tehti liiga palju tööd ja oldi liiga vähe aega lähedastega. "Kui ma juhtun kokku 30.–40. eluaastates inimestega, kes teevad 24/7 tööd, siis ma kaldun neid manitsema, et pühendage ikka aega ka oma lähedastele. Meil on kogu aeg mingi alateadlik ärevus, et midagi tuleb teha, saavutada rohkem ja pigem teha tiigrihüppeid kui liikuda kukesammul," rääkis ta.

Uuringute kohaselt on eakatel inimestel surmaga lihtsam leppida, sest neil on elu elatud. "Mida noorem on inimene, seda rohkem on kaotada ja nendel hetkedel leinatakse pigem oma elamata jäänud elu. Inimene on aga alati surres liiga noor. Alati võiks elada veel ühe päeva, kuu, aasta. Inimene on ablas ja tahab saada kõike palju, siin ja kohe. Mina soovitan, et olge kilpkonnad, sest kilpkonn võib ka jänest võidujooksus väga edukalt võita," rääkis Narro-Taimsaare.

Mai on rahvusvaheline rinnavähi ennetuskuu. Aastas avastatakse Eestis umbes 800 rinnavähi juhtu. Naised vanuses 50–74 on oodatud iga kahe aasta tagant rinnavähi sõeluuringule, mille eesmärk on avastada rinnavähk varakult, mil see veel kaebusi ei põhjusta ja naine seda kahtlustada ei oska. Just varakult avastatud vähki on võimalik edukalt ravida nii, et inimene terveneb täielikult.