"Peamiselt saavad avalikult oma lugu rääkida valged, heteroseksuaalsed ning heal elujärjel naised, kellel on tervisekindlustus," ütleb värske kirjandusteaduse doktor Pinelopi Tzouva. Oma töös uuris ta rinnavähi seljatanud naiste lugusid USA kontekstis, kus paljudel inimestel puudub tervisekindlustus. 

Euroopas need raamatud Tzouva hinnangul nii suur murekoht ei ole. Küll aga levib siingi üha enam naistele mõeldud kampaaniate näol raamatutes esitatud mõtteviis. "Need raamatud ja kampaaniad ei esita küsimusi nagu kus sa elad ning kuidas sina rinnavähi said. Need ei pane sind kriitiliselt mõtlema ega ringi vaatama, kellel ja miks on samuti rinnavähk," selgitab värske doktor.

Kitsamalt uudistas Tzouva oma töös rinnavähi memuaarikirjanduses valdavat tüüpilist loomustrit nn Bildungsroman'i, mille jooksul peategelane areneb ning seljatab kõik raskused. Laiemalt huvitasid teda ühiskondlikud hoovused, mis suunavad naisi üha uuesti selliseid raamatuid ostma ning kirjutama. Lisaks analüüsis ta kolme n-ö vastunarratiivi, mis ei järgi kirjastuste eelistatud tüüpmustrit. "Haigus võib tähendada surma, nõrgestavat keemiaravi ja raskusi. Niisiis pole eetiline luua sellest armsat ja roosat lugu. Asju tuleb nimetada õigete nimedega," sõnab Tzouva.

Mina, mina, mina

Doktoritöös huvitas Pinelopi Tzouvat laiemalt tänapäevane läänelik teraapiakultuur. Selle järgi on inimene haavatav olend, kes vajab pidevalt paranemist ehk teraapiat. "Kirjutamine võib ka olla teraapia," osutab Tzouva. Teraapilise kirjutamise kõrval soovitatakse inimestele kõikvõimalike tervisemurede vastu ka joogat, meditatsiooni ja erinevaid mindfulness'i praktikaid. "Ma ei kahtlegi, et nende taga on midagi väga väärtuslikku. Häda on selles, et läänelik kultuur on need omastanud ning nüüd neid pakendatakse ja müüakse neoliberaalses kontekstis," selgitab värske doktor.

Nii kuuleb tema sõnul soovitusi, et joogat või päevikupidamist võiks harrastada nii depressiooni kui ka rinnavähi korral. Seejuures leidub kirjastusi, kes julgustavad inimesi oma tervisemuresid memuaaridena kirja panema. "Nad avaldavad kirjutamisjuhendeid, mis seletavad inimestele, kuidas enda isiklikku lugu üles ehitada, et see oleks kangelase ja võitja õnneliku lõpuga lugu," täpsustab Tzouva. Kirjutamisjuhised ning muud taolised kultuurilis-majanduslikud tavad viivad selleni, et naised kirjutavad üha uusi sarnaseid lugusid. See tekitab värske doktori sõnul justkui nõiaringi: "See toob raha sisse, aga ei lahenda midagi."

Milline on üks tüüpiline rinnavähi seljatanud naise lugu? Tzouva sõnul kirjutavad sellised lugusid privilegeeritud naised, kellel vedas, et nende rinnavähk leiti varakult, allus ravile ega lõppenud surmaga. "See puhas õnn muudetakse lugudes kangelase teekonnaks ning isiklikuks saavutuseks. Nagu naised ise olid need, kes võtsid asja käsile ning hakkasid tegema õigeid valikuid. Nad parandasid ära selle, mis oli valesti ning jõudsid võiduka lõpuni. Nad võitsid lahingu," piltlikustab ta.

Teoreetikud kasutavad sellise lootüübi kohta mõistet Bildungsroman ehk arenguromaan. Algselt tekkis see Hispaanias kelmiromaani näol. Seal oli peategelane muutumatu trikster, kes püüab karmis ja ebaõiglases maailmas ellu jääda. Ajapikku levis lootüüp mujalegi ning sai Saksamaal tänapäeval tuttava kangelasloo ilme. "Meile räägitakse neid lugusid lapsest saati. Sa pead õppima ja targemaks saama, siis oled loo lõpuks parem inimene ning sobitud paremini maailma," kirjeldab Tzouva.

Tema sõnul vaatavad arengule utsitavad lood vastu meediast ja filmidest. Iseenesest pole õppimises või lahkemaks muutumises midagi valesti. Probleemne on nende väärtuste rakendamine neoliberalistliku maailmavaate teenistusse. "See kõik keskendub ainult sinu paremaks saamisele ja maailmasobitumisele. Samas maailm ise jääb samaks ning seda ei kritiseerita," osutab Tzouva. 

Pealtnäha süütud ja julgustavad lood teevad tema sõnul ühiskonnale haiget, sest aitavad heal elujärjel lugejatel luua enda ümber turvalist mulli. Samas ei räägi raamatud tema hinnangul üldse nendest inimestest, kes elavad haavatavas piirkonnas, kus nad puutuvad näiteks iga päev kokku vähkitekitavate mürgiste kemikaalidega.

"Meil, kes me seda olukorda ei koge, ei käi see peast läbi, et leidub nii hapras ja haavatavas seisundis inimesi," osutab Tzouva. Samas sureb igal aastal rinnavähi tagajärjel kümneid tuhandeid naisi. "Ehk võinuks lõpptulemus olla neist paljude jaoks teistsugune, kui kõigi heaolu tagamiseks oleks tehtud julgeid poliitilisi otsuseid," ütleb ta.

Rohkem teistmoodi lugusid

Vastukaaluks tüüpilisele rinnavähi memuaarikirjandusele analüüsis Pinelopi Tzouva kolme teistsugust rinnavähilugu, mida ta ise nimetab vastunarratiivideks. "Arvan, et need lood peaksid olema kriitilised. Rinnavähk on nii laialtlevinud mure, et me ei saa endale lubada keskendumist üksnes iseenda juhtumile. Peame ringi vaatama – mis see on, mis meid haigeks tegi? Mis juhtub teiste haigete inimestega meie ümber?" arutleb ta.

Üks tema uuritud vastulugu oli mõeldud humoorika raamatuna. Autor kritiseeris seal nalja kaudu mindfulness'i, meditatsiooni ja joogat ning viisi, kuidas neoliberalism nende kaudu toimib. "Need on justkui kiire vastus, mida anda rinnavähiga naistele. Neid soovitatakse kõigile, kuid need ei sobi kõigile," sedastab Tzouva.

Teises vastuloos tajus autor haiglas ja arstidega suheldes nagu ta poleks inimene. Näiteks tundis ta nagu oleks tema arst ja kogu haiglapersonal robotid. See illustreerib Tzouva sõnul, kuidas vastulood ei pea tingimata rääkima ühel häälel. Kui esimese vastuloo autor põlastas vaimset praktikat, siis teise loo autor tundis end just vaimsete ravitsejate poole pöördudes inimesena. "Tema loo kriitika käis dehumaniseerimise pihta lääne meditsiinis, kus sind ei nähta inimese, vaid haigusena," selgitab ta.

Värske doktor rõhutab, et vastuloo jutustaja jääb endiselt üksikisikuks nagu tüüpilise menuki autor. Küll peaksid inimesed olema oma lugu jutustades tema sõnul piisavalt teadlikud ja julged, et näha end ühiskonna osana. "Meie üksikisik on olemas ainult osana kollektiivist, ainult sotsiaalselt. Selles kollektiivis on kõik omavahel seotud," kirjeldab ta. 

Arvestades, kui valus on vähi ning selle ravi kogemus, ootab Tzouva ka sel teemal ausat eneseväljendust, olgu siis kirjasõnas või hoopis kunsti näol. "Praegu loetu on enneolematu. Mõned naised kirjutavad, et "see on olnud imeline kogemus. Kui saaksin rinnavähi valida, valiksin selle uuesti". See kõlab hullumeelselt," ütleb ta.

Samuti pole seni vähemalt USA kontekstis lugudes sõna saanud naised, kellel pole tervisekindlustust ning kes ei sobitu tüüpilisse eduka inimese mustrisse. Küll on neid inimesi küsitletud varasemas teaduskirjanduses välitööde käigus.

"Välja on tulnud väga šokeerivaid asju, millele me isegi ei mõtle. Näiteks intervjueeriti üht naist, kes ütles: "Tahtsin haiglasse minna, aga minu elukohast ei lähe ühissõidukit"," sedastab ta. Naise emal oli küll auto, ent bensiini jaoks tuli käiku lasta perekonna säästud. Haiglasse jõudes pidi naine ootama väga pikalt, aga tal nappis raha, et endale ootamise ajal süüa osta. "Me ei mõtle naistele, kes ei jaksa endale haiglas oodates lõunat osta, need naised ei kirjuta lugusid," sõnab Tzouva.

Euroopas on inimestel tervisekindlustus, mistõttu on olukord siin USA-ga võrreldes parem. "Samas uuringud on näidanud, et sõltuvalt sellest, kus sa Euroopas elad, on sul juba teistesse organistesse levinud rinnavähi korral 30 protsendi võrra väiksem võimalus ellu jääda," osutab Tzouva.

Samuti näeb ta, et Euroopasse jõuavad USA eeskujul algatused nagu ThinkPink, mis jagavad naistele puuvillast rinnaproteese ja kosmeetikatarbeid. "See on ka küsitav. Sa kaotad rinna, saad keemiaravi ja kiiritust ning jääd oma juustest ilma. Kui see kõik läbi saab, siis pistad lihtsalt rinnahoidjasse väikese proteesi ja oledki valmis oma eluga edasi minema? Kas seda maailm annabki sulle tagasi? See pole okei," leiab Pinelopi Tzouva.

Pinelopi Tzouva kaitses võrdleva kirjanduse erialal doktoritöö "Breaking free of cancerland: changing the stories we tell about breast cancer" ("Vähimaast lahtiütlemine: rinnavähist räägitavate lugude muutmine") 11. veebruaril Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid professor Marina Grišakova Tartu Ülikoolist ja kaasprofessor Anneleen Masschelein Leuveni Katoliku Ülikoolist. Oponeeris kaasprofessor Anita Wohlmann Lõuna-Taani Ülikoolist.