"Oma küsimuse kirjutamine grupi seinale on palju kiirem ja lihtsam kui arsti juurde minek. Kui inimesel on mure, tahab ta sellele kohe vastust või lahendust, mitte oodata päevi, nädalaid või isegi kuid. Sotsiaalmeedias reageeritakse su probleemile mõne hetkega," ütleb Tallinna Ülikooli meediauuringute nooremteadur Berit Renser. Samas tõdeb ta, et inimesed otsivad tervisevaevustele lahendust paljudel muudelgi põhjustel.

Millistes olukordades inimesed ühismeediast abi otsivad ja millist nõu nad sealt saavad, kirjeldab Renser lähemalt oma hiljutises teadusartiklis. Töö põhineb tema aastatel 2017–2020 tehtud uuringul, kus ta jälgis Facebookis ühe terviseteemalise grupi tegevust. Ta analüüsis sadat postitust ja nendele lisatud umbes tuhandet kommentaari. Lisaks tegi ta intervjuud kuue aktiivse grupiliikmega. "Grupis eksisteerivad kõrvuti nii biomeditsiinilised kui ka alternatiivsed lähenemised – ja kõik, mis sinna vahepeale jääb," märgib nooremteadur.

Tõmmistest supertoitudeni

Berit Renseri sõnul on tema uuritud Facebooki grupp suur ja väga aktiivne kogukond, kus inimesed jagasid oma tervisemuresid ja küsisid nõu. "Kui keegi seinale oma küsimuse postitas, võis vastuseid tulla kümneid või isegi sadu. Inimesed jagasid oma kogemusi ja soovitusi: igaüks pakkus midagi, mis nende puhul oli toiminud," kirjeldab ta. Kirjutajate seas olid ülekaalukalt naised – pigem vanemad kui nooremad – ja arvamused ning uskumused grupis olid väga mitmekesised. 

Grupiliikmed pakkusid tervisemuredele lahendusi sageli just rahvapäraste võtete kaudu – alates taimetõmmistest ja salvidest kuni rituaalide ja vanade uskumusteni välja. Samas käisid soovitustest läbi kõikvõimalikud pulbrid, kapslid ja supertoidud. "Vanaemade aiasaadustel põhinevate retseptide kõrvale on aja jooksul lisandunud üha enam eksootilisi soovitusi – sageli selliseid, mille koostisosad pärinevad pigem ökopoest kui koduaiast," osutab Renser. Mõne soovitatud võtte taust oli tema sõnul selgelt turunduslik: näiteks rahvusvaheline trend juua erinevate vaevuste korral sellerimahla.

Esile kerkis muster, et arste usaldatakse, aga eelkõige haiguse diagnoosimise osas. Sageli rõhutasid grupiliikmed, et esmalt tuleb pöörduda arsti juurde ja alles siis otsida alternatiivseid ravivõimalusi. Samuti hindasid nad tehnoloogia arengut ja soovitasid kasutada tarku masinaid või teha täpse diagnoosi saamiseks põhjalikud uuringud. "Biomeditsiini ei tõugata seega kõrvale – pigem nähakse seda kui üht võimalikku sammu tervenemise teel," arutleb Renser.

Mõnel juhul suhtlesid tema intervjueeritud grupiliikmed ühe ja sama nõiaga ka Facebook Messengeri otsevestluses. "Nõia poole pöörduti enamasti siis, kui grupivestluses ei saadud selget vastust, mure tundus liiga isiklik või keeruline, või kõik muu – soovitused, apteegitooted, rahvaretseptid – oli juba ära proovitud," põhjendab Renser. 

Isiklikku laadi vestluses käigus andis nõid inimese vaevusele uue tähenduse: näiteks seostas selle lapsepõlvetraumade, perekondlike mustrite või sisemiste hirmudega. Sageli pakkus ta inimesele kaugseansside näol rituaalseid või kogemuslikke lahendusi. "Oli ka juhtumeid, kus nõid soovitas pöörduda arsti poole ning jagas usaldusväärsete spetsialistide kontaktandmeid. See viitab, et biomeditsiini ei välistatud, vaid seda põimiti vaimse tõlgenduse ja praktikaga," arutleb nooremteadur.

Tema jaoks oli uurijana kõige valgustavam leid, et näiliselt pealiskaudsete või isegi koomiliste küsimuste taga on sageli isiklikud ja valusad lood. "Näiteks kui keegi postitab "Leidsin täna sule, mida see tähendab?", võib see esmapilgul tunduda tobe või kerglane. Tegelikult on selline küsimus vaid jäämäe tipp," toob ta välja.

Sulg võib tähendada inimese jaoks näiteks lootust või kergust, mis saabub peale pikka ja rasket haigust. Lühike küsimus aga varjata nii stressi, läbipõlemist, emotsionaalset üksildust, mõistmatuse tunnet kui ka sügavat pettumus meditsiinisüsteemis. "Lühike ja kohati toorevõitu esitusviis tuleneb paljuski platvormi loogikast. Facebooki norm on kiire, konkreetne ja voogu sobituv sõnastus," selgitab Renser.

Nooremteadur proovis uuringu käigus ka ise mõne elulise probleemiga grupis nõu küsida. "Vastuste seas oli kõike – nii ideid, mida olin juba ise proovinud, mõni uus ja kasulik soovitus, kui ka täielikku segadust tekitavat või ebausutavat infot," meenutab ta. Renseri sõnul oli tunda, et inimese enda kriitikameel on vastuste vahel orienteerumisel võtmetähtsusega – midagi leiab alati, aga kõik ei ole ühtviisi usaldusväärne. "Eks inimesed võtavadki sealt kaasa just need vastused, mis ühilduvad nende enda väärtuste ja uskumustega," tõdeb ta.

Nõiadki kohanevad algoritmidega

Berit Renseri uuritud ühismeediagrupis toimusid inimeste terviseotsingud ilma ametlike meditsiiniliste autoriteetideta. Selles kontekstis näeb tema sõnul arsti ja patsiendi rollide huvitavat ümberkujundamist. "Sotsiaalmeediagruppides võib igaüks küsida ja igaüks vastata. Kujuneb keskkond, kus inimesed tegutsevad näiliselt võrdsetena – vähemalt pinnapealsel tasandil," kirjeldab ta. Teadmised ja kogemused liiguvad sel juhul horisontaalselt, mitte ülevalt alla.

Siiski pole kõik hääled grupis võrdselt mõjukad. "Aja jooksul kujunevad välja uued arvamusliidrid – need, kes sageli sõna võtavad ning kelle kogemusi ja nõuandeid teised usaldavad," märgib nooremteadur. Mõni neist nimetab end tema sõnul nõiaks, teine ravitsejaks, kolmas lihtsalt elukogenud inimeseks. Meditsiinilise hariduse asemel annavad viimastele autoriteedi ühismeedias saavutatud nähtavus, empaatia ja kogukondlik heakskiit.

Laias laastus tegutsevadki alternatiivravitsejad Renseri sõnul ühismeedias enama kui pelga teenusepakkujatena. Paljud neist loovad endale oma aktiivse kohaloluga teadlikult tervikliku kuvandi. Seevastu neid, kes üksnes oma tooteid ja teenuseid reklaamivad, ei paista nooremteaduri sõnul edu saatvat. "Sotsiaalmeedias toimib ennekõike isiklik ja narratiivne eneseloomine, mis loob usaldust. Ravitsejad positsioneerivad end teadjate või šamaanidena, jagavad nõuandeid ja kogemusi, loovad vaimseid tähendusi," osutab ta.

Seejuures peavad paljud ravitsejad oma tegevust kutsumuseks, mitte lihtsalt tööks. "Sageli mõtestavad nad oma tegevust missioonina: aidata teisi, vahendada vaimset teadmist ja olla emotsionaalselt kättesaadav," loetleb ta. Uskudes oma praktika sisulisse väärtusesse ja soovides sellega ka sissetulekut teenida, ei erine need inimesed Renseri sõnul paljudest teistest, kes ühismeedias oma kire tööks muudavad.

"Samas tuleb arvestada, et sotsiaalmeediaplatvormid, eriti Facebook, kujundavad tugevalt, milline sisu nähtavust saab. Ravitsejate vaimsus on seetõttu üha enam n-ö pakendatud platvormi loogika järgi," märgib ta.

Köha, nohu ja kroonilised vaevused

Nagu öeldud, hakkavad inimesed oma tervisemuredele ühismeediast abi otsima mitmel põhjusel. Esiteks on Berit Renseri sõnul ühismeedias osalusbarjäär väga madal ehk vastus küsimusele tuleb kiiresti. "Sageli tunnevad inimesed, et nende probleem pole kohe arsti poole pöördumiseks piisavalt tõsine," lisab ta. Eriti nohu ja köha on tema sõnul teemad, mille üle arutletakse ühismeedias samamoodi nagu muidu sõprade keskis.

Palju räägitakse Renseri sõnul sellestki, kuidas arst asub liiga kaugel, vastuvõtt on kallis või ooteaeg liiga pikk. Seevastu ühismeedias ei pea inimene abi saamiseks kodust lahkuma. "Eriti oluline on see nende jaoks, kes elavad maapiirkondades. Palju oli ka neid, kes elasid välismaal, aga tahaksid saada nõu ja kogemusi just teistelt eestlastelt," sõnab nooremteadur. Liiatigi ahvatleb ühismeediast saadud nõu inimesi sellega, et on erinevalt eriarstiabist tasuta.

Nooremteaduri sõnul leidub neidki, kes on juba käinud mitme arsti juures, ent pole saanud lahendust. Sel juhul pöörduvadki inimesed mujale, olgu siis ühismeediasse, foorumitesse või alternatiivsete ravitsejate poole. "See on väga tavaline krooniliste probleemide puhul, näiteks pikaajaliste valudega," toob Renser välja. Vahel kurdavad inimesed lisaks, et arst ei võta kiire vastuvõtu jooksul nende muret tõsiselt. Viimaks tekitab ühismeediagrupi vastu usaldust see, kui inimene näeb, kuidas teised on sealt abi saanud.

"Enamik inimesi kasutabki erinevaid võimalusi sõltuvalt olukorrast – kord minnakse perearsti juurde, kord küsitakse nõu Facebookist, vahel räägitakse sõbraga, astutakse apteegist läbi või otsitakse hoopis mõne alternatiivravitseja kontakti," kirjeldab Renser.

Uuring näitas tema sõnul, et ühismeediast on saanud oluline osa inimeste terviseotsingutest – olgu see siis otsingute algus-, kesk- või lõpp-punkt. "See ei ole lihtsalt kanal info jagamiseks, vaid keskkond, kus inimesed otsivad tuge, tähendust ja suuniseid olukordades, kus ametlik meditsiin võib tunduda kättesaamatu, ebapiisav või kauge," sõnab ta.

Berit Renseri artikkel ilmus kogumikus "Mitut usku Eesti VI. Tervis".