Üldlevinud arvamus eesti keele kohta on, et kuna selles puudub grammatiline sugu, siis on eesti keel sooneutraalne ega sisalda niivõrd palju kallutatust, kui näiteks mõni grammatilise sooga keel. Samas saab eesti keeles näiteks meestele ja naistele siiski viidata sõnavara kaudu. Võimalik on kasutada üksiksõnu (naine, mees, tüdruk, poiss); liitsõnu, tähistades sugu liitsõna täiendosa (naismodell, meesarst) või põhiosaga (kalamees, jahinaine, õpetajahärra, kokatädi) ning tuletisi (lauljanna, poetess, sõbratar).

Soouuringute vaatevinklist on eesti keelt aga üsna vähe uuritud. Elisabeth Kaukonen kaitses Tartu Ülikoolis hiljaaegu selleteemalist doktoritööd, mille eesmärk oli esiteks kaardistada eesti keele sooliselt markeeritud sõnavara. "Vaatlesin, millised need sõnad on, kui palju neid esineb, millele need osutavad ja kuidas neid kasutatakse mingites kontekstides," selgitas doktoritöö autor.

Kaukoneni teine ja laiem eesmärk oli analüüsida, mida ütlevad need sõnad teatud sotsiaalse korra ja sugude positsioonide kohta. "Seda lähtudes eeldusest, et keel väljendab ühiskondlikke tõekspidamisi ja võimuvahekordi. Kui keel on ühiskonna peegeldaja ja ühiskond on olnud sooliselt ebavõrdne, siis see ebavõrdsus väljendub ka keeles," rääkis Kaukonen. Lisaks tahtis ta teada, kuidas inimesed sooliselt markeeritud sõnu tajuvad.

Selleks kasutas ta kahte meetodit. Esmalt kasutas Kaukonen suuri digitaalseid tekstide andmekogusid ehk keelekorpuseid, et kasutatav sõnavara nii-öelda üles leida ja analüüsida. Teiseks tegi ta küsitluse, et saada aimu, kuidas inimesed neid sõnu tajuvad. Nii sai tulemustest mitmekülgsema ja nüansirohkema pildi.

Töö tulemused

Eesti keeles ei ole grammatilist sugu nii nagu paljudes teistes keeltes, näiteks vene keeles. Samamoodi pole eesti keeles soole viitavaid asesõnu nagu rootsi või inglise keeles. Kaukonen nimetas oma töö ühe olulisema tulemusena seda, et eesti keel ei ole hoolimata grammatilise soo puudumisest sooneutraalne.

"Mõnes mõttes on grammatilise soo puudumine asetanud meie keele soolise võrdsuse küsimuses paremale positsioonile, kuid see ei tähenda, et eesti keel oleks sooneutraalne, sest selles on ikkagi soolist kallutatust, mistõttu ei saa ka öelda, et see keel on sootu," selgitas ta.

Teise tulemusena tõi värske doktor välja selle, et sooliselt markeeritud sõnavara väljendab soostereotuüüpe ja traditsioonilisi soorolle. "Sõnad, mis on sagedamini naissooliitega, väljendavad hoidjalikke hoolivaid rolle, nagu näiteks hoidja- või kasvatajatädi. Samal ajal sõnad, mis on sagedamini meessooliitega, viitavad mehelikele ametitele nagu ehitus, teadus, äri. Samasugune jaotus peegeldub ka statistikas, mis näitab samuti, et mingitel erialadel on kas meeste või naiste ülekaal," lausus Kaukonen.

Sooline kallutatus võibki viidata erinevatele soostereotüüpidele seostades naisi või mehi teatud rollide või ametitega. "Kui me ütleme hoidjatädi, mis on kasutuses sagedasem kui hoidjaonu, siis sellest järeldub, et naisi peetakse sellistes rollides tavapärasemaks ja sobivamaks kui mehi. Või vastupidi, kui ütleme ehitusmees sagedamini kui ehitusnaine, siis samamoodi see määrab ära, et ehitajad on peamiselt mehed," tõi Kaukonen näite.

Samuti on eesti keeles palju selliseid ametinimetusi, mis on meessooliitega ja mida kasutatakse mistahes soost inimesele viitamiseks, näiteks esimees, turvamees, kaupmees. Samas on ainult kaks ametinimetust, mis viitavad naiselikkusele ja on kasutusel üldises tähenduses: medõde ja ämmaemand. See osutab arusaamale, et universaalne inimene on eelkõige mees.

Värske doktor tõi välja, et Eesti ühiskonnas ei ole olnud väga palju diskussioone keelearendusest, mille eesmärk oleks keelt sooneutraalsemaks muuta. "Ei ole küll olemas täiesti stereotüüpide vaba erapooletut keelt, sest senikaua kui stereotüübid eksisteerivad ühiskonnas, siis nad eksisteerivad ka keeles, kuid sellist soolist kallutatust on võimalik vähendada. Seda ongi tehtud paljudes teistes keeltes meie ümber, näiteks saksa, soome, prantsuse keeles. Ka eesti keel võiks saada sellistest algatustest kasu, sest need aitaks keelekasutust kaasavamaks ja võrdõiguslikumaks muuta," lausus ta.

Stereotüübid ei ole Kaukoneni sõnul iseenesest midagi ebaloomulikku, mida inimesed häbenema peaksid. "Me kõik mõtleme mingil määral stereotüüpselt ja see on hästi tavapärane nähtus inimkäitumise juures. Igasugune kategoriseerimine aitab ümbritsevat maailma paremini tõlgendada ning stereotüübid on üldistatud ja eelarvamuslikud uskumused nendest kategooriatest. Küll aga on võimalik teadvustada, et stereotüüpidel on kahjulik mõju, mis võib näiteks inimeste võimeid pärssida," selgitas ta.

Esimees või esinaine

Elisabeth Kaukoneni üks doktoritöö artikkel vaatles näiteks sõna esinaine kasutamist. Kuni 2022. aastani kehtis eesti keelekorralduses soovitus, et sõna esinaine tuleks kasutada viidates üksnes naisorganisatsiooni juhile. Näiteks saab naiskooril või -korporatsioonil olla esinaine.

"Mulle tundus, et tegelikus keelekasutuses see soovitus võib-olla ei päde, sest nägin enda ümber, kuidas kasutatakse väga palju ka sõna esinaine mistahes organisatsiooni naisjuhile osutamiseks olenemata sellest, milline on organisatsioonis sugude vahekord," sõnas Kaukonen.

Seega analüüsis ta sajandi jooksul erinevaid lausenäiteid, et vaadata, kuidas on selle sõna kasutus ajas muutunud. Andmed sisaldasid tekste alates 1920. aastatest ja lõpetades 2020. aastate algusega.

Selgus, et ajaloolistes tekstides kasutati ülekaalukalt esinaist viitamaks naisorganisatsiooni juhile. "See on ka loogiline, sest tol ajal ei olnudki naistel üldse võimalik teisi organisatsioone juhtida," ütles ta.  

Tänapäevase keelekasutuse puhul oli sõna esinaine sagedamini kasutatud mistahes organisatsiooni juhile viitamiseks. Näiteks võivad korteriühistul olla esinaised, aga ka žüriidel ja liitudel. "See soovitus peegeldas seega iganenud arusaamu soorollide kohta, et naised on võimelised ainult juhtima teisi naisi. Teiseks ei ole soovitus tänapäeva keelekasutuses asjakohane, sest see ei ole rakendunud," lausus Kaukonen.

Soovitus sai ka 2022. aastal EKI ühendsõnastikus muudetud. Nüüdsest võib esinaine öelda naisjuhi kohta, kes juhib mistahes organisatsiooni.

Sõnavara ja soorollid

Elisabeth Kaukoneni üllatas doktoritööd tehes see, kui palju ta nägi, et sõnavara paneb soorollid paika. "Me kasutame neid sõnu neile mõtlemata. Sageli ei teadvustata keele mõju või asjaolu, et keel taastoodab teatud kinnistunud arusaamu, mida peetakse loomulikuks; näiteks esimees on ju lihtsalt sõna. Keegi ei mõtle väga sellele, et sõnad võiks mingit sotsiaalset korda peegeldada ja juurutada," sõnas Kaukonen.

Samuti palle pakkus talle nalja tädi ja onu lõpuliste liitsõnade analüüsimine. "Inimesed kasutavad neid sõnu enamasti lastekeeles, mistõttu nad on naljatlevad ja vahvad sõnad, aga mõnes kontekstis võib inimestele neid tädiks või onuks kutsudes ka halvasti öelda. Ma olen oma sõprade-tuttavatega sel teemal rääkinud ja paljudele ei meeldi, kui võõrad inimesed viitavad neile kui tädile või onule. Näiteks, kui keegi ütleb bussis, et paku tädile istet," tõi Kaukonen näite.

Tädi-lõpp esineb sagedamini klienditeenindust, puhastusteenindust ning haridust ja sotsiaaltööd väljendavate ametite nimetustes nagu näiteks garderoobitädi, koristajatädi, õpetajatädi. Samal ajal onu-lõpp on rohkem seotud korrakaitse, ehituse, äri ja teadusega. Näiteks politseionu, toruonu, teadlaseonu.

Selline jaotus on ilmne statistikas, mille järgi esineb naisi ülekaalukalt sotsiaalhoolekandes ja hariduses, samal ajal kui mehed domineerivad ehituses. Seega ilmestab sõnavara ühelt poolt sotsiaalset reaalsust ning teiselt poolt kinnistab ja tugevdab stereotüüpe.

Laiemalt vaadates ei usu Kaukonen, et keel saab olla täiesti neutraalne. "Isegi, kui meil oleks keel, mis ei sisalda mitte ühtegi viidet mitte ühelegi soole, siis sõnad saavad ikka soolist kallutatust sisaldada. Näiteks, kui ma ütlen bussijuht, siis see sõna peale vaadates ei väljenda sugu mitte mingi moel, aga inimestel võib ikkagi tekkida eeldus, kas bussijuht on pigem mees või naine," rääkis ta.

Küll saab tema sõnul teadvustada, et sellistel stereotüüpidel on kahjulik mõju ja seda teadvustades saab seda mõju vähendada. "Keel on oluline hoiakute kujundaja ning seda saab kasutada ka teadlikult ja lugupidavalt, panustades võrdsemasse ja sallivamasse ühiskonda," lausus Kaukonen.

Elisabeth Kaukonen kaitses Tartu Ülikoolis doktoritööd "Revealing the gender in the genderless. Estonian gender-marked vocabulary and its perceptions" ("Sugu soota keeles. Eesti keele sooliselt markeeritud sõnavara ja selle tajumine").