Keeleteadlasena võiksin palju rääkida selle eriala eriilmelistest külgedest. Olen imestanud, kui palju veidraid süsteeme on maailma eri keeltes ja kuidas need on kujunenud kohaliku kultuuri pinnalt. Olen kokku puutunud ootamatustega keelemuutuste kurvidest. Samuti keele iluga. Keele valuga. Mustrite ja maastike, matemaatika ja muusikaga.

Selle artikli kirjutamiseks tuli mul aga idee ühest pisut teisest asjaolust. Nimelt olen enda erialaringist väljaspool puutunud palju kokku eksliku arvamusega, et kui olen keeleteadlane, siis järelikult tean väga hästi õigekirja. Keelega tegeleva inimese juuresolekul on kombeks võtta appi-nüüd-pean-hakkama-enda-keelekasutust-kontrollima-hoiak. Võib ette tulla küsimusi, nagu "Kas nii saab öelda?" (saab ju küll, just ütlesid) ja "Kuule sina oled keeleinimene, sina ju tead, kuidas Õige on?" (ei tea, õigekeelsus pole minu uurimisteemaga mitte kuidagi seotud).

Niisiis, tahan natuke selgitada seda, mis siis ikkagi on keeleteadus, millega tegeleb harilik keeleteadlane ning milliseid küsimusi esitada keeleteadlasele.

Keeleteadus ei tähenda kraadi õigekirja tundmises

Keel on inimmõtlemise ja -käitumise üks kõige hämmastavamaid, keerukamaid ning intrigeerivamaid süsteeme. Keel on vahend oma mõtetele kuju andmiseks; see toimib nagu pintsel ja palett samal ajal – luues, kujundades ja värvides meie sees toimuvat, tõmmates sellele piirjooni. Inimese mõttemaailm on suuresti mõjutatud sellest, missugust keelt ta kõneleb, ja samal ajal vormivad meie käitumuslikud tavad ja maailmavaated omakorda seda, kuidas keelt kasutame.¹ Seda mitte ainult individuaalsel, vaid ka ühiskondlikul tasandil – keel on ühiskondlike ja kultuuriliste praktikate peegeldaja, taastootja.

Seega on keel nii mõneski mõttes miski, mis teeb inimesest inimese (ja inimeste keelt eristab teiste loomade omast see, et me saame üksteise keelekasutusele tagasisidet anda, seda kommenteerida, ka kritiseerida)². Keel pakub vahendeid teiste liigikaaslastega koostöö tegemiseks, olles sel moel hädavajalik ellujäämise osa.³ Aga millega tegeleb siis keeleteadus?

Laias laastus võib öelda, et keeleteadus tegeleb keele mustrite kaardistamisega, pakkudes sügavamat arusaama sellest, milline on keele olemus kuidas keel töötab ja areneb ning miks inimesed kasutavad keelt ühel või teisel moel, kuidas mõista, kirjeldada ja avada keele eri tahke.

Näiteks keskendutakse keeleteaduses keelemuutuste analüüsimisele, tuvastades nende võimalikke tagamaid. Uuritakse, kuidas käituvad rääkimise ajal erinevad häälikud ja helid. Vaadatakse, miks ja kuidas mingi keelenähtus eri piirkondades ja eri inimeste kõnes erineb. Käsitletakse keele ajalugu ja prognoositakse võimalikke tulevikusuundi. Vaadeldakse, kuidas kasutavad inimesed keelt oma identiteeti(de), soo ja seksuaalsuse väljendamiseks, kuidas saavad arvutid tekstist tuvastada keeles peituvat teavet ja nii edasi.

Keeleteadusest kauge inimene aga kipub seda võrdsustama muude keelega seonduvate tegevusvaldkondadega. On ameteid, nagu keeletoimetajad, tõlkijad, õpetajad jm, kelle töö hõlmab keele grammatikat, õigekirja, tekstide sisu selgust, täpsust ja struktuuri ning stiili. Ehk et kui keeleteadlane tegeleb jupikeste kokku panemise ja kapoti alla vaatamisega, siis näiteks keeletoimetaja töötab keele praktilisema poole kallal – roolib ja vaatab, et masin võtaks kurve õigel ajal (ja rajal) ega sõidaks kraavi.

Mõne keeleteadlase tööpõld võib õigekirja uurimine olla küll, näiteks võib ta uurida seda, kuidas on sõnade kirjakuju aja jooksul muutunud. Või otsib ta vastuseid küsimustele, miks inimesed tunnevad, et keelt tuleb alati rääkida ja kirjutada korrektselt ning millised tagajärjed on liigsete keelereeglite tagaajamisel.

Tänapäeva keeleteadlane uurib keele toimimist teaduspõhiselt – teooriat läbi töötades, andmeid kogudes, analüüsides ja järeldusi tehes – ega tegele keele lahterdamisega õigeks ja valeks, lubatuks ja keelatuks. Samuti ei ole teadlase huviks kellegi keelekasutuse kohta hinnangute andmine.

"Sa oled keeleteadlane? Nimeta KÕIK sõnad!!"

Sellised pealiskaudsed arusaamad, mida siin olen kirjeldanud, võivad mõnikord viia kahetsusväärsete olukordadeni, nagu too liiderliku-juhtum. Keeleteaduse tudengid ei õpi ÕS-i ega kõikide sõnade kõiki tähendusi pähe, vaid igaüks valib endale huvipakkuva teema, mille masinavärki lahti võtma hakata. Õigekirja uurimine on üks võimalikest suundadest, ent harusid on väga palju veel teisigi, nagu noortekeel, ilukirjanduse keel, murdekeel, vähemusgruppide keel.

Seega sobivam küsimus noortekeele uurijale oleks olnud näiteks "Mida tähendab mõni tänapäevane slängisõna?" või "Kas noortekeeles leidub samuti regionaalseid erinevusi?". Me ei küsi ju merebioloogilt, et mis on kääbusmesilase ladinakeelne nimetus. Ega palu ujujal (ilma ettevalmistuseta) kuulitõuget sooritama hakata.

Selline lähenemine on küllaltki sage ning nii mina kui ka väga paljud teised keeleteadlased on sarnaste ebavajalike "tunnikontrollide" ja kõrvaliste küsimustega kokku puutunud. Omaette teema on see, kuidas me eesti keelest mõtleme.

Sellele küsimusele vastab minu arvates juba asjaolu, et üle poole minu tutvusringkonnast ei sallinud omal ajal eesti keele tunde, sest need olid igavad. Rasked. Et nad eelistavad inglise keeles kirjutamist ja tunnevad end siiani eesti keeles kirjutades ebakindlalt, sest eesti keeles on liiga palju reegleid ning keegi on kunagi nende keelekasutust negatiivsel toonil kommenteerinud, tekitanud neis rumala ja alaväärtusliku tunde. Neis, kelle puhul on eesti keel emakeel, kes on selle keele kõige loomulikumad kasutajad ning kelle sisetundest tulenev kasutus võikski ju olla keele kaanepilt.

Kokkuvõtteks, keeleteadusel on mitmesuguseid värvikaid sulgi ja põnevaid palgeid ning need ei taandu absoluutselt õige ja vale keele teljele ega komareeglite tagaajamisele. Selle asemel, et küsida keeleteadlaselt, kuidas midagi kirjutada või öelda tohib, võiks hoopis huvi tunda selle vastu, millise teemaga ta tegeleb, mida ja kuidas uurib, mida huvitavat on avastanud ja miks tema arvates keeleteadus äge eriala on. Sest see on!

1 - Kay, Paul, Willett Kempton 1984. What Is the Sapir-Whorf Hypothesis? – American Anthropologist 86 (1), lk 65–79
2 - Cameron, Deborah 2012. Verbal Hygiene. Oxfordshire: Routledge
3 - Hayakawa, S.I. Alan R. Hayakawa 2022 (originaal ilmunud 1949). Keel mõttes ja teos. Tallinn: Postimees Kirjastus