Uued murdesõnad sünnivad ajalehtede ja keelemeistrite toel
Viimase rahvaloenduse andmetel kasutab murdekeeli 17 protsenti eestlastest ja nende arv on ajas kasvanud. Tartu Ülikooli teaduri Eva Saare sõnul sõltub murrete püsimajäämine eeskätt piirkondlikest eestvedajatest ja uuenduslikust sõnavarast.
Eestis on räägitud aja jooksul rohkem kui sadat piirkondliku keelekuju. Tartu Ülikooli läänemeresoome keelte teadur Eva Saar usub, et igas Eesti nurgas on endiselt oma keelekuju ja ükski murrak pole päris kuhugi kadunud. "Loodan, et igast keelekujust on vähemalt midagigi talletatud, sest keeleuurijad on sellega aktiivselt tegelenud," sõnas ta.
Eriti hoogsalt tegeleti teemaga 1920ndatel, mil loodi Emakeele selts. Siis sai tema sõnul igalt poolt sõnavara kogutud ja keelt talletatud. Küll aga on mõnes piirkonnas olnud kogumistihedus parem. Rohkem on keeleteadlasi paelunud Lõuna-Eesti ja saarte murrakud.
"Kui mingit sõna ei ole mingist murrakust üles kirjutatud, siis see ei tähenda seda, et sõna ei olnud kasutusel," lausus Saar. Ta tõi näite, et väikese murdesõnastiku järgi pole Viljandimaal, Kõpus ega Saaremaal Püha kihelkonnas lehmi olnud. "See ju loomulikult ei vasta tõele," lausus ta.
Paremas seisus on Saare sõnul need piirkonnad, kus on mõni aktiivne eestvedaja. Näiteks on Setumaal Seto instituut või Võrus Võru instituut, samuti on aktiivsed ka kihnlased. Viimase paarikümne aasta jooksul on ilmunud rohkem kui kümme murdekeele aabitsat. "Võimalusi õppimiseks oleks justkui igal pool. Peab lihtsalt olema pealehakkamist ja tahtmist," lausus teadur.
Eestis jagunevad murded peamiselt kaheks: Põhja- ja Lõuna-Eesti murreteks. Viimase rahvaloenduse andmetest selgus, et mõnda murdekeelt räägib hinnanguliselt 17 protsenti eesti keelt emakeelena kõnelevate rahvastikust. Seda on kahe protsendipunkti võrra rohkem kui eelmisel loendusel. Kõige rohkem on murdekeele oskajate osakaal suurenenud Hiiu ja Saare maakonnas.
Eva Saar rääkis, et nii nagu eesti keel vajab pidevalt uusi sõnu, vajavad seda ka piirkondlikud keeled. "Ei saa rääkima jääda karjas käimisest, vaid vaja on rääkida tänapäevastest asjadest," lausus ta. Eriti palju vajavad uut terminoloogiat omakeelse ajakirjanduse loojad ja ajalehtede väljaandjad. "Kõik tänapäevaste teemade kajastajad vajavad tänapäevaseid sõnu," ütles teadur,
Uute sõnade loomine murdekeeles väga suurt kunsti ei nõua, see käib Saare sõnul nii nagu igas keeles. Näiteks lähtekeelest tõlkimisel saab sõnu liita, andes neile uue tähenduse. "Kõige tähtsam on see, et sõna peab sobima oma hääldussüsteemilt. Muidugi laenates lähedastelt naaberkeeltelt peab jälgima, et ei tekiks eksitust. Näiteks sama sõnatüvi võib tähendada hoopis midagi muud," lausus ta. Saar tõi näite, et sõna häälitsema tähendab eesti keeles häält tegema, samas kui setu keeles tähendab see silitamist.
Seda, kas mõni loodud sõna ka käibele läheb, ei saa Saare sõnul kunagi ette näha. "Karl August Hermann pakkus omal ajal eesti keelde üle tuhande sõna ja nendest on praegu käibel üle saja, näiteks heliredel või tiibklaver, aga ka kõik käänete nimetused: nimetav, omastav, osastav ja nii edasi," selgitas Saar.
Teadur meenutas, kuidas 1960ndatel pandi lapsi nurka, kui nad näiteks vahetunnis murdekeeles rääkisid. Seetõttu ei kõnele vanemad inimesed sageli lastega murdekeelt. Lõuna-Eestis pakuvad Saare sõnul praktiliselt kõik piirkonnad aga oma keelekursusi. "Püüame ülikoolis seista selle eest, et ka akadeemilisel tasemel saaks neid keeli õpetada. See on oluline, et oleks keele õpetajaid ka järeltulevate põlvede seas," rääkis ta.
Kui ülikoolis on näiteks võru või mulgi keele kursused, siis Saare sõnul on seal keeleteaduste üliõpilased vähemuses. "Sinna tuleb tudengeid üle terve ülikooli: arstiteadlasi, õigusteadlasi, geograafe, geolooge. Ühine nimetaja on juured ning olen mitu korda õpetades kuulnud mõttekäiku, et nad ei taha olla esimene põlvkond, kes oma kodukeelt ei oska," rääkis Saar.
Eelmisel sügisel sai osaleda Saare sõnul esimest korda maailma ajaloos akadeemilisel tartu keele kursusel.