"On palju teise viise, kuidas keele vastu huvi tunda, kui selle peale vihastada,"^[1] nentis Kanada keeleteadlane Gretchen McCulloch, kes käis augusti lõpus Tartu Ülikoolis keeleteaduse populariseerimise töötuba pidamas.

McCullochi öeldu tabas minu jaoks naelapea pihta. Olin juuni lõpus osalenud Prantsusmaal Aix-en-Provence'is preskriptivismikonverentsil. Arvasime EKI juhtivleksikograaf Margit Langemetsaga, et räägime seal preskriptivistide seas ennekuulmatut juttu kasutuspõhise keeleteaduse arvestamisest keelekorralduses. Ettekanne tõigi meile seekord palju jutuajamisi. Seda aga hoopis näiteks keeleteadlaste töösse sekkumisest, sest tegu oli preskriptivsimiuurijate konverentsiga.

Preskriptivistide ülesanne on teistele ette kirjutada seda, kuidas keelt kasutama peab. Sel konverentsil aga ei räägitud, et "nii peab olema, sest alati on nii olnud" või "sest mina olen nii õppinud" või "sest mulle lihtsalt meeldib nii", vaid päriselt oli uuritud, "miks nii on? mis ajast alates on nii olnud? kes nii otsustas? miks? mis on olnud selle mõju?" ja muud säärast. See oli kõige kasulikum väliskonverents, kus ma käinud olen.

Preskriptivismi tempel

Üksikisikute eest tahetakse igas valdkonnas pidevalt asju ära otsustada, arvates, eeldades või kartes, et nad ei suuda enda eest ise otsuseid vastu võtta.^[2] Keeleasjus vaadatakse Eestis pahatihti õigekeelsussõnaraamatu (ÕS) ja selle taga oleva EKI poole. Oodatakse, et need ütleks üheselt, kuidas kõik teised keelt kasutama peavad.

Osade jaoks on EKI sellise ootuse tõttu igava keele etalon. Käisin nimelt augustis Gregor Kulla raamatu "Peenar" Tartu esitlusel, kus ta ütles, et kui ta ei kasutaks ingliskeelseid väljendeid, mõjuks see "EKI raamatuna ja seda EKI raamatut ma kirjutan Sirpi".^[3] Samal ajal tegeletakse EKI-s hoopis muuga kui keelepolitsei olemisega.

EKI kuvand oleneb vaatajast. Mõned on skeptilised päriskeelekasutuse arvestamise pärast sõnaraamatus – see polevat sama oluline kui kirjakeel, mille uurimisest tuleb käed eemale hoida. Siin taustal on levinud eksiarusaam, müüt, justnagu asuks keel kuskil väljaspool inimest (raamatu sees?) ning püsiks muutumatuna.^[4] Eeldatakse, et kuskil on püha kirjakeel, mis ei allu kasutusele, vaid millele peab kasutus alluma.

Kas sõnaraamat tohib sisaldada päriskeelt?

Kui 1961. aastal ilmus Ameerika inglise keele sõnastik "Webster's Third New International Dictionary", järgnes sellele pahameeletorm. Ei midagi uut – leidus neid, kelle jaoks oli see võrreldes eelmise trükiga, mida peeti autoriteetselt preskriptiivseks, liiga deskriptiivsete vaadetega. Sellele heideti ette kõik-on-lubatud-suhtumist.^[5] Mitmekesise keele kirjeldamine sõnaraamatus ei tähenda siiski seda, et anything goes, et "kõik on lubatud", et "reegleid enam ei ole".^[6]

Websteri eelmise, teise trüki peatoimetaja Thomas Knott oli juba 1934. aastal kirjutanud, et sõnaraamatukoostajad on paraku kohustatud kõike, mida ei peeta inglise kirjakeele osaks, sildistama murdekeelseks, harimatuks, vulgaarseks, madalkeelseks jne, ning õpetajad karistavad lapsi selliste sõnade kasutamise eest, arvestamata laste tausta ja saadud keelelist sisendit.^[7]

Websteri kolmanda, kõmulise trüki peatoimetaja Philip Gove avaldas samuti 1963. aastal arvamust, et õpetajad vajavad keeleteadlaste abi, seismaks vastu "kunstlikele reeglitele, "mis tekkisid 18. sajandil" ja mis "ei põhine algselt sellel, mida keelekasutajad tegelikult teevad, vaid sellel, mida mõne inimese arvates nad peaksid tegema"."^[8]

Paljud eesti keele reeglid otsustati üksikute keelemeeste poolt sõnaraamatus või seltside koosolekutel samuti ära juba 20. sajandi esimeses pooles. Kuigi aja jooksul on norminguid ajakohastatud, on nii mõnedki ettekirjutused püsinud puutumatuna.^[9] Kas eesti keele "õiget nägu" teavad tõesti ainult väljavalitud, kelle juhiste järgi teised peavad joonduma? Ei, eesti keel on paljusus, see on oma kasutajate nägu.

Preskriptivistlike suuniste edukusest

Preskriptiivsete väidete üks suuri miinuseid on see, et need on sageli kategoorilised: variant X peab olema 100 protsenti ja Y olgu 0 protsenti. Kanada keeleteadlane Don Chapman küsis tol konverentsil, millal on õigustatud see, et keelelist varieerumist ignoreeritakse või surutakse alla. Millal on variandi Y sagedus piisavalt madal, õigustamaks selle kasutamise keelamist? Või millal on variandi X sagedus piisavalt kõrge, õigustamaks selle ainuõigsust?^[10]

Suhtlusest võrsunud normides ehk tegelikus keelekasutuses ei ole variantide jaotus enamasti kunagi kategooriline, et X = 100 protsenti ja Y = 0 protsenti. Välja arvatud näiteks juhtudel, kui Y on keelekorraldajate väljapakutud sõna X-i asemele, mis pole kasutusse siiski läinud, nagu kevad-sügismantli (X) asemel varem pakutud üleminekumantel (Y; vt 1999. a ÕS-i).

Kategooriliste väidetega on proovitud ära määrata, mis on keel. Täpsemalt, mis on see eelmainitud puutumatu kirjakeel – ignoreerides valikuid tehes sageli keelekasutuse reaalsust. Kasutuses on aga omad sisemised, keelelisest sisendist kujunenud normid. Keeleteadlased uurivad vanasti loodud reeglite-normingute ajakohasust praeguses keelekasutuses, tehes seda näiteks keelekõnelejate valikuid tekstikorpusest uurides.

Mainitud konverentsil pidasid hollandi keeleteadlased Eline Lismont ja Rik Vosters ettekande oma vastavast uurimusest.^[11] Muu hulgas leidsid nad, et preskriptivistide ettekirjutused võivad edukad olla mingi keelelise muutuse algatamisel või käimasoleva muutuse kiirendamisel/aeglustamisel. Nende uurimuse järgi on kõige tavapärasem stsenaarium siiski see, et preskriptivistlikel suunistel ei ole keelekasutusele olnud mitte mingit mõju.

EKI keelekorraldusest praegu

Selle uurimisega, kas ja millist mõju on ettekirjutustel eesti keelele olnud, oleme ka EKI-s tegelenud. Tänu sellele oleme saanud EKI ühendsõnastiku rubriigis "ÕSi selgitab" anda infot näiteks sõnade kasutussageduse kohta: mitte kategooriliselt nõudes, vaid nentides, et sõna harvester on kasutuses levinum kui keelekorralduses varem pakutud asendus langetustraktor (92 protsenti vs. 8 protsenti). Igaüks saab selle info põhjal enda konteksti sobiva valiku teha ise.

Samas, kuna õigekiri ja sõnamuutmine on eesti keeles rangemalt normitud, on osa keelekorralduse väiteid vähemalt ametlikele tekstidele endiselt kategoorilised, nt privilegeeritud olgu 100 protsenti ja priviligeeritud kindel 0 protsenti.

Igal juhul tasub oma teksti sobivad otsused ise vastu võtta ega ole mõttekas keelereegleid pidada iseenesestmõistetavaks ja neid pimesi järgida. Oluline on pidev uudishimu – küsida ning uurida, mis keelereeglite ja keelekasutuse ebakõlade taga tegelikult on.

[1] "There are ways of being interested in language apart from being angry about it" (ingl).

[2] Loe ka Arvi Tavast "Kas inimesed on lollid?" (ERR Arvamus, 22.08.2024).

[3] Vt umbes 30. minut: https://www.youtube.com/watch?app=desktop&v=6JGOvWunC9k

[4] Sellest, kas keelekasutus tohib ajaga kaasas käia, kirjutasin kaks aastat tagasi Müürilehes. Vt Lydia Risberg 2022. Mida on ühist eesti keelel ja hruštšovkal? Müürileht 121, 20.

[5] Loe ka https://languagelog.ldc.upenn.edu/nll/?p=37674. Eestis poldud tollal vastupidi rahul sellega, et 1960. aastal ilmunud ÕS oli ajale jalgu jäänult jäik.

[6] Loe ka S. I. Hayakawa & Alan R. Hayakawa 2022 [1949]. Keel mõttes ja teos. Tallinn: Postimees Kirjastus.

[7] Sellest et olukord pole kuigivõrd muutunud, rääkis inglise keeleteadlane Ian Cushing oma ettekandes "A raciolinguistic perspective on prescriptivism in schools" (Prescriptivism Conference, 28.06.2024).

[8] Vt https://languagelog.ldc.upenn.edu/nll/?p=37674.

[9] Loe ka Lydia Risbergi doktoritööd "Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele" (Tartu Ülikool, 2024), lk 53–57.

[10] Don Chapman "Reassessing the transmission of "Usage": can it be anything besides a challenge to prescriptivism?" (Prescriptivism Conference, 28.06.2024).

[11] Eline Lismont ja Rik Vosters "Charting the shades of prescriptive success" (Prescriptivism Conference, 27.06.2024).