"Telefoni ja televiisori tulles ennustati, et lugemine ja kirjutamine kaotavad tähtsust: enam pole vaja uudiste teadasaamiseks ajalehte lugeda või inimestega suhtlemiseks kirja saata. Nüüd näeme, et see pole nii," ütleb McCulloch. Ehkki uute võimalustena on lavale astunud veebikõned ja helisõnumid, on suur osa inimeste elust endiselt väga tekstipõhine.

Omal moel on tekstipõhisus McCullochi sõnul ajas isegi kasvanud. "Keiser Karl Suur oli väidetavalt kirjaosakamatu. Tal ilmselt olid kirjutajad, aga tal õnnestus olla suure impeeriumi keiser ise sõnagi lugemata ja kirjutamata," toob teadlane välja. Kui aga keegi tahaks praegu korraldada lapse sünnipäevapidu, tuleb lugeda õhupallide hinda poes ja koogiretsepti ning kirjutada külalistele valmis kutsed. "Paljudes kontekstides, kus me varem oleksime helistanud või silmast-silma rääkinud, me nüüd kirjutame," osutab McCulloch.

Emotikon kui käeviibe

Tänapäeval kasvab tekstide osa inimese elus suuresti internetis kasutatava keele näol. Netikeele eripärasid käsitles Gretchen McCulloch oma monograafias "Because Internet" ("Interneti pärast"). "See on raamat viisist, kuidas me internetis keelt kasutame ja internet muudest keelekasutuse paikadest erineb," tutvustab autor. 

Teda köidab netikeele juures just see, kuidas võrreldes varasemate kirjastiilidega hõlmab see vähem ametlikku alamstiili. Internetist pole ametlik keeleregister kuhugi kadunud: uudisteportaalid ja e-raamatud on endiselt toimetatud vormis. "Netis leidub lisaks tohutul hulgal kasutajate loodud sisu: ühismeedia, sõnumid ja kõik, mida me üksteisele individuaalselt saadame," võrdleb McCulloch.

Just tundelisuse poolest meenutab sõnumikeel talle suulist vestlust sõpradega: üheskoos naerdakse palju ja jutt on emotsionaalne. Kirjalikus vormis tuleb lihtsalt tunnete kiireks väljendamiseks haarata isemoodi vahendite järele. "Kui tahta ametlikus stiilis edasi anda oma raamatutegelaste mõtteid ja tundeid, on sul käepärast erinevad kirjanduslikud võtted," sõnab McCulloch. See eeldab pikki ja keerukaid tundekirjeldusi, mille valdamine vajab vilumust.

"Kui sa aga tavainimesena tahad oma mõtteid ja tundeid vahetult edasi anda, lisadki oma tekstile emotikone, GIF-e ja muid tundeid ilmestavaid märke," osutab teadlane. Mitteametlikus suhtluses on tema sõnul väga oluline edasi anda, kas kõneleja on sarkastiline, passiivagressiivne, sõbralik või jahe. Nii toimetatud teksti kui ka ametlikumat kõnet ühendab seevastu lihvitus ja väiksem emotsionaalsus. "Niisiis võib meil kirjutades olla lõhe suhteliselt tundevaese ametliku registri ja emotsioone rõhutava mitteametliku registri vahel," ütleb McCulloch.

Sõnumikeele emoji'd toimivad tema sõnul analoogselt žestidele silmast-silma suhtluses. "Vahel žestikuleerime, sest see aitab meil mõelda. Vahel selleks, et õhku kujundeid joonistada ja midagi selgitada," loetleb ta. Püstine pöial rõhutab näiteks nõustumist ja toetust, vabandav naeratus aga seda, et inimene ei pruugi osata keelt, milles tema poole pöörduti. "Võimalus neid metasõnumeid ka kirjutades edastada lisab rikastava kihi, mis teeb kirjaliku suhtlemise sujuvamaks ja põnevamaks," tõdeb teadlane.

GIF-ide trenditsükkel

Raamatus "Because Internet" juhib Gretchen McCulloch muu hulgas lugejate tähelepanu netikeele tundevigurite vananemisele. "Emoji'd ei pruugi kümne aasta pärast enam moes olla. Võib-olla kasutavad neid siis ainult n-ö vanainimesed ja lahedad noored küll mitte," arutleb ta. 

Sellegipoolest on McCulloch veendunud, et lahedad noored leiavad tulevikus kindlasti mingi tunnete märkimise viisi: "Vajadus oma tundeid edasi anda jääb: isegi kui konkreetsed tegevused, mida selleks teeme, on kuidagi tehnoloogilisemad või moodsamad." Sarnase loogikaga toimib tema sõnul släng. Teismeliste leiutatud slängisõnad, millega vanematest ja õpetajatest eristuda, küll vananevad, kuid vajadus eristuda jääb alati alles. 

"Internet on meiega olnud nüüdseks juba nii kaua, et näeme seal asju tsüklitena minemas ja tulemas," märgib McCulloch. Sarnaste tsüklitena toimib kasvõi mood: näiteks on 1990. aastatel ilma teinud kottis teksapüksid nüüd moes tagasi. Sarnast tsüklit on keeleteadlase sõnul internetis nähtud juba GIF-idega. Väikesed helitud videoklipid olid populaarsed 1990. aastatel ja uuesti 2010. aastatel. "Nüüd kuuldavasti noortele ei meeldi GIF-id ja nad peavad seda keskealiste teemaks. Mina ennustan, et võib-olla 2030. aastatel tulevad GIF-id jälle tagasi," arutleb McCuloch.

Osa vanemaid inimesi aga ei oska või soovigi internetis suheldes emotikone või muid tundevärvinguid kasutada. "See on nende valik. Nii võib samuti teha," tõdeb teadlane. Pigem olekski noorematel inimestel tema sõnul oluline mõista, et inimeste stiilid on erinevad ja emoji'dest lage tekst ei väljenda alati jahedust. "Teadlikkus erinevatest stiilidest aitab meil teineteisega sujuvamalt suhelda," sõnab McCulloch.

Kanada keeleteadlane Gretchen McCulloch külastas 27.-29. augustil Tartu Ülikooli. Gretchen on taskuhäälingu "Lingthusiasm" kaasautor ja saatejuht ning ta on kirjutanud menuki "Because Internet". Tartus viis ta läbi kaheosalise hübriidtöötoa keeleteaduse kommunikatsiooni teemal ning andis külalisloengu. Visiit Tartu Ülikooli toimus tänu Methodological Excellence in Data-Driven Approaches to Linguistics (MEDAL) konsortsiumile. Projekti rahastab Euroopa Komisjon Twinningu meetme kaudu.