Uue uuringu autorid lähtusid 6000 inimest haaranud küsitlusest. Küsitletute seas olid 12 riigi elanikud kogu maailmast, sh USA-st, Hiinast ja Indiast, aga ka Saksamaalt, Hispaaniast ja Türgist, andes tööle kultuurideülese mõõte. Vastuste analüüs näitas, et lahedana tajutakse üldjuhul ekstravertseid, hedonistlikke, mõjukaid, seiklushimulisi, avatuid ja iseseisvaid inimesi, vahendab The Guardian.

Seletamatu, kuid selge

Uuringuga mitte seotud kirjaniku ja kultuurikriitiku Philippa Snow sõnul on lahedust sama raske defineerida kui karismat. Nagu öeldakse Snow sõnul ka pornograafia kohta, tunneb vaataja selle ära, kui seda nägema juhtub.

Mõnede allikate järgi rääkis lahedusest esimest korda Itaalia kirjanik Baldassare Castiglione 1528. aastal. Ta kasutas mõistet sprezzatura, tähistades sellega teatavat laadi ükskõiksust ja muljet, et ükski inimese tegu ei nõudnud erilist pingutust. 

Sõna cool (ingl lahe) juured viivad aga 1940. aastate džässikultuuri. Mustanahaline muusik Lester Young ei allunud toonastele rassinormidele ja keeldus esinemise ajal naeratamast. Ta väljendas vastuvoolu ujumist ka riietusega, kandes siseruumides päikeseprille. Lesteri sageli kasutatud slängiväljendit that's cool hakkasid fännid peagi kasutama tema enda kohta.

Kultuuriteoreetik Pierre Bourdieu võttis 1970. aastatel kasutusele kultuurilise kapitali mõiste. Ehkki tema teooria ei käsitle otseselt lahedust, on nii kultuurilistel kui ka sotsiaalsetel eelistel laheduses oma roll. 

Tänapäeval ei kirjelda lahedus aga enam niivõrd inimest, kuivõrd mingit hoolikalt kureeritud esteetikat. Inimeste ja asjade lahedus on siinkohal erinev: kui mingist esemest saab massitarbekaup, ei loeta seda enam üldjuhul lahedaks.

Kes ikkagi on lahe?

Uuringuga mitteseotud Tulane Ülikooli professori Joel Dinersteini sõnul seostuvad tema jaoks lahedate inimestega mõisted nagu mässumeelne ja karismaatiline. Samuti ei vaja need inimesed tema sõnul tegutsemiseks teiste luba. 

Dinerstein küsib igal aastal oma tudengitelt, keda nemad lahedaks peavad. Tänavu nimetasid tudengid tervet rida inimesi helilooja Hans Zimmerist laulja Lenny Kravitzini.

Philippa Snow'i sõnul loevad paljud millenniumilaste põlvkonna esindajad lahedaks laulja Rihannat. Viimane tõusis üheks maailma olulisemaks poplauljaks, ent otsustas siis kümme aastat mitte ühtki albumit avaldada – sellest kõigest õhkub Snow'i sõnul veetlevat ükskõiksust ehk lahedust.

Jutusaate "How Long Gone" ühe saatejuhi ja brändinõustaja Chris Blacki töö on aga leida lahedaid inimesi, kes teeksid brändidega koostööd. Tema jaoks on lahe inimene see, kes tunneb end oma nahas mugavalt ja esitab oma mõtteid vabalt. Samuti peab Black lahedaks oma valdkonnas väga edukaid ning pühendunud ja ennast ise austavaid inimesi.

Lisaks on Black'i sõnul noored ikka ja alati lahedad. See on tema sõnul tekitanud inimestes väärarusaama, justkui peaks inimese elu tipphetk saabuma 23-aastaselt. Samas teavad inimesed Black'i sõnul enamasti alles 50. eluaastateks kindlalt, mida nad elult soovivad.

Mis puutub aga sõnasse lahe, on selle lahedus küsitav. Kahe The Guardianiga vestelnud Z-põlvkonna Briti noore sõnul kipub sõna cool nende sõnavarast kaduma, asendudes uute fraasidega nagu sick (haige, inversioonina äge või vinge, ingl) või lowkey (vaoshoitud, sundimatu lahedus, ingl).

Uuring ilmus Ameerika Psühholoogiaseltsi ajakirjas Journal of Experimental Psychology.