Aprilli lõpus pidas Manchesteri Metropolitani Ülikooli kriitilise rakenduslingvistika vanemlektor Ian Cushing Eesti Rakenduslingvistika Ühingu kevadkonverentsil plenaarettekande "Linguistic justice in schools: deficit thinking and anti-deficit resistance" ("Keeleline õiglus koolis: puudulikkuse mõtteviis ja vastuhakk sellele"). Elavat arutelu tekitanud teemal intervjueeris Cushingut Eesti Keele Instituudi ja Tartu Ülikooli teadur Lydia Risberg.

Rääkisid keelelisest (eba)õiglusest Inglismaa koolides. Kuidas selle teemani jõudsid? Miks see on saanud sinu südameasjaks?

Arvan, et hakkasin selle teema vastu huvi tundma juba lapsena, kui ise koolis käisin. Kasvasin üles rassiliselt väga mitmekesises töölisklassi kogukonnas Põhja-Inglismaal. Mõned mu varased koolimälestused on seotud olukordadega, kus lapsi ja õpetajaid naeruvääristati selle pärast, kuidas nad rääkisid. Mul polnud toona sõnavara, et seda keeleliseks ebaõigluseks nimetada, aga tagantjärele vaadates see just seda oligi.

Kui õpetajaks õppisin, nägin sedasama. Mäletan näiteks, kuidas üks kooli juhtkonna liige ütles mu mustanahalisele kolleegile, et ta peaks oma aktsenti muutma, sest see polevat sobiv. Kui asusin eri ülikoolidega tööle, tegelesin kõigepealt uute õpetajatega, kes kogesid tihti seda, et nende keelekasutust häbimärgistati – neile öeldi, et nende kõneviis olevat justkui märk sellest, et nad ei sobi õpetajaks.

Näen selliseid ideoloogiaid riiklikes ja kohalikes haridus- ja keelepoliitika dokumentides pidevalt esile kerkimas. Näen oma praegust rolli teadlasena sellele ebaõiglusele, mida olen terve elu pealt näinud, tähelepanu juhtida ja sellele vastu astuda.

Tutvusta palun Eesti lugejatele rassiliste eelarvamustega keeleideoloogiate (ingl raciolinguistic ideologies) kontseptsiooni lähemalt. Kas puudulikkuse mõtteviis kohaldub sarnaselt ka šoti, iiri, kõmri jm emakeelega õpilastele võrreldes mustanahaliste lastega? Kas selline mõtteviis on seotud ainult keelega?

Selle mõiste üle teoretiseerisid ja seda näitlikustasid esmalt kaks USA-s töötavat teadlast – Nelson Flores ja Jonathan Rosa. Nende töödega tasub kindlasti tutvuda. Rassiliste eelarvamustega keeleideoloogiad on pikaajalised keelealased uskumused, mis kujutavad rassiliselt marginaliseeritud kõnelejaid keeleliselt puudulikena sõltumata sellest, kuidas nad keelt kasutavad.

Need ideoloogiad ei ole midagi uut, vaid ulatuvad tagasi Euroopa kolonialismi aegadesse, mil kolonisaatorid puutusid kokku põlisrahvaste keeltega, mida nad pidasid märgiks matslikkusest. Selliste ideoloogiatega õigustasid Euroopa kolonisaatorid genotsiidi, kultuurilist assimileerimist ja keelte väljasuretamist. Ehk et neid ideoloogiaid kasutati rassiliste ja keeleliste hierarhiate loomiseks, mille tipus paiknesid valged eurooplased.

Kriitilise rakenduslingvistika uurimused, sh minu enda töö, on paljastanud rassiliste eelarvamustega keeleideoloogiaid ka tänapäevastes kontekstides, eriti koolides. Näiteks olen näidanud, kuidas noori mustanahalisi lapsi kujutatakse järjepidevalt keeleliselt puudulikuna, mistõttu vajavad nad parandamist – isegi siis, kui nad kasutavad keelt viisil, mida nende valgete klassikaaslaste puhul peetakse tavaliselt n-ö standardiks.

Sama toimub õpetajatega. Mõned mu uurimused on näidanud, kuidas rassiliselt marginaliseeritud õpetajaid, kes räägivad mitte-standardsetes keelevariantides, peetakse pedagoogiliselt kehvemaks. Samas peetakse samu mitte-standardseid jooni valgete õpetajate puhul märgiks usaldusväärsusest, lahedusest ja uuenduslikkusest.

Kas selline suhtumine ei ole mitte laiemalt levinud – et noored (nii Inglismaal kui mujal) ei oska keelt kasutada ja seepärast peab neile koolis standardkeelt õpetama?

See on äärmiselt laialt levinud nähtus, mida on kujutatud loomulikuna, ehkki see seda pole. Sellist arusaama nimetatakse puudulikkuse mõtteviisiks, nagu on näidanud sellised suurepärased teadlased nagu Richard Valencia, Gloria Ladson-Billings ja Tara Yosso, kui nimetada vaid mõnda.

Laste keelelise nn puudulikkuse kujutamine ei tugine aga empiirilistele faktidele, vaid on ideoloogiline konstruktsioon. Samas, nagu puudulikkuse mõtteviis on kestnud kaua, on ka sellele vastuhakk olnud pikaaegne. Aastakümnete jooksul tehtud etnograafilised uuringud on puudulikkuse mõtteviisi korduvalt vaidlustanud ja ümber lükanud. Siia alla kuuluvad mitmed klassikalised tööd, alates Shirley Brice Heathi raamatust "Ways with Words" kuni kaasaegsete uurimusteni, näiteks Ann Haas Dysoni "Writing the School House Blues".

Seda tüüpi etnograafilised uurimused näitavad meile, et lapsed, keda haridussüsteem sageli süstemaatiliselt keeleliselt puudulikuks tembeldab, on tegelikult keeleliselt tundlikud, loovad ja uuenduslikud – sageli viisil, mis ületab nende privilegeeritumate eakaaslaste keelelisi oskusi.

Arvan, et ühe olulise asjana tasub silmas pidada, et puudulikkuse mõtteviisi tuleb mõista kui süsteemset nähtust. Keeleline ebaõiglus ja eelarvamused ei seisne ainult üksikisikute pahatahtlikes hoiakutes ja uskumustes, mis väljenduvad keelelistes parandustes ja solvangutes. Jah, ka seda juhtub, aga me peame nägema puudulikkuse mõtteviisi millegi palju enama kui lihtsalt üksikute n-ö mädaõunte probleemina.

Usun, et kohe, kui hakkame seda mõistma kui süsteemi sisse kirjutatud nähtust, saame hakata ka pidama sisulisi ja viljakaid arutelusid süsteemi muutuse teooriate üle – selle asemel et keskenduda vaid üksikisikute ümberõpetamisele.

Ütlesid oma ettekandes, et Inglismaa koolisüsteemis jälgitakse õpetajaid tänapäevalgi väga rangelt. Räägi sellest lähemalt. Kuidas see mõjutab õpetajaid ja kuidas õpilasi?

Inglismaa õpetajaid jälgitakse mitmel viisil. Oluline on mõelda keelekasutuse kontrollist kui nn paljudest teguritest koosnevast tihedast tervikust – see ei avaldu ühe konkreetse poliitika kaudu, vaid on mitmekihilise võimustruktuuriga keerukas korraldus. Tähendab, kõigepealt – kõik Inglismaa õpetajad on seadusega kohustatud järgima riiklikku dokumenti nimega "Teachers' Standards", mis sätestab ametialased standardid.

Üks neist puudutab suulist keelekasutust: nimelt klausel, et õpetajad peavad eeskujuks seadma ja edendama korrektset inglise standardkeele suulist kasutust. Eriti kontrollitakse keeleliselt uusi õpetajaid, kes peavad tõestama, et nad vastavad "Teachers' Standardsile" – nende keelekasutust jälgivad mentorid, kes viitavad just sellele dokumendile. Lisaks on õppekava- ja hindamisdokumentides, millega õpetajad töötavad, rohkesti viiteid inglise standardkeelele, akadeemilisele keelele, formaalsele keelekasutusele jms.

Lõpuks mängib selles süsteemis rolli ka Ofsted – riiklik amet, mis kontrollib kõiki Inglismaa koole. Nagu mina ja mu kolleeg professor Julia Snell oleme näidanud, tegutseb Ofsted tihti kui institutsionaalne keelepolitsei. Amet on pikalt toetanud ja taasloonud puudulikkuse mõtteviisi selles, kuidas nad nii õpetajate kui ka õpilaste keelekasutust kuulevad ja kategoriseerivad.

Milline on õpetajate olukord Inglismaal, kas õpetajatest on puudus või tahetakse üldiselt väga õpetajaks saada?

Meil on praegu tõsine õpetajate hoidmise ja värbamise kriis. Mitmetel põhjustel muutub õpetajaamet kiiresti karjääriks, mis ei ole enam eriti atraktiivne. Töökoormus on kasvanud ning õpetajad on üha suurema surve all valmistada lapsi ette kõrgete panustega testideks ja järgida väga kitsast õppekava.

Õpetamine võiks olla ja peaks olema imeline töö, aga praegused töötingimused Inglismaal on paljude jaoks eriti mürgised. Minu uurimistöö on näidanud, et rangetel ja sageli karistustel põhinevatel keeleideoloogiatel on selles keskne roll. Nagu mainisin, on õpetajad mitmel viisil surve all, et nad näitaksid üles nõustumist standardkeele ideoloogiatega ning jälgiksid ja korrigeeriksid õpilaste keelekasutust. Õpetajate puhul, kelle keel ei vasta standardile või kelle keelt tajutakse n-ö ebasobivana, võib kool kujuneda kohaks, kus nad tunnevad end ebasoovitu ja ebapiisavana.

Loomulikult ei ole aga mingit empiirilist seost õpetaja võime vahel kasutada inglise standardkeelt ja tema oskuse vahel õpetada. Küll aga olemas on pikalt kestnud ja väga visa ideoloogiline seos, mis kujutab mitte-standardseid keelejooni märgina pedagoogilisest suutmatusest.

Milline oleks keeleliselt õiglane kool? Kas on tõenäoline, et see võiks Inglismaal kunagi tõeks saada? Kas minevikku tundma õppides on võimalik olevikku kohendada?

See on põnev asi, millest mõelda. Me ei ole kindlasti veel sealmaal, seega peab spekuleerima ja seda ette kujutama. Samas nagu bell hooks ja paljud teised on meile ammu meenutanud – me ei saa saavutada seda, mida me ei suuda ette kujutada.

Mina ja mu kolleeg Julia Snell püüame sellele küsimusele vastata, tehes koostööd õpetajatega. Osa meie senisest tööst on osutanud tingimustele, mis peaksid olema täidetud, et keeleliselt õiglane kool saaks üldse kujutlusest reaalsuseks saada. Rohujuuretasandil tähendab see keelelise mitmekesisuse tunnustamist ja püüdu seda säilitada, mitte maha vaikida. Samas selleks, et tõepoolest luua keeleliselt õiglasemaid koole, vajame muutust süsteemis, mitte vaid väikseid kohendusi ja parandusi.

Selleks tasub kindlasti vaadata ka minevikku. Nagu teadlased, kes tegelevad mineviku ebaõigluse heastamisega hariduses, nt Arathi Sriprakash, on näidanud, peame uurima mineviku ebaõiglust, et mõista tänapäevast olukorda ja kujutleda teistsugust tulevikku.

Kuidas on süsteemile, siinsel juhul Inglise haridussüsteemile, võimalik vastu hakata? Kas alustada tuleb üksikisikutest? Kui vastuhakk algab rohujuuretasandilt, siis kas ja millal kaasata ka ametnikud? Kuidas süsteemi ümber disainida?

Ajalugu õpetab meile, et kõige tõhusamad ja võimsamad võitlused keelelise õigluse eest on alguse saanud rohujuuretasandilt – üksikute aktivistide ja väikeste kogukondade eestvedamisel, mitte riigi poolt. Näiteks 1960. aastate lõpus paljastasid kogukonnaaktivistid nagu Bernard Coard, kuidas Ühendkuningriigi koolides käsitleti mustanahalisi lapsi süsteemselt keeleliselt ja intellektuaalselt alaväärtuslikuna ning nad paigutati n-ö hariduslikult ebanormaalsete koolidesse, nagu neid nimetati. Tänu sellele tööle võtsid kogukonnad riigi vastutusele ning edukalt paljastasid sügavalt juurdunud ja institutsionaalse rassismi koolisüsteemis.

Võitlus keelelise õigluse nimel aga jätkub – Coardi töö on siiani sama aktuaalne. Tänapäeva organisatsioonid nagu No More Exclusions ja Class 13 tegelevad sellega süvitsi, tehes uskumatult lahedat ja inspireerivat tööd, mis edendab puudulikkuse mõtteviisi vastast kooli ning tõeliselt muutvat, mitte üksnes reformistlikku haridust.

Tõid ettekandes välja keelelise õigluseni jõudmise teooriate skaala, mille ühes otsas oli sulandamine: st indiviidi keelekasutus muudetakse dominantsetele standarditele vastavaks. Skaala teises otsas äramuutmine, milles keskendutakse kogu süsteemi likvideerimisele ja ümberdisainimisele ning dominantsete keeleideoloogiate kaotamisele. Sinu tegevus asub skaalal äramuutmise otsas. Milliseid samme oled selles suunas astunud? Milliseid auke süsteemis vastuhakuks leidub?

Olen seotud keele- ja haridusalase äramuutmistööga, aga nagu enne mainisin, teen seda, jätkates aktivistide ja kogukonnaorganisatsioonide pikka ajalugu, kes on seda tööd juba kaua teinud. Muutuseteooriaid mõjutab see, kuhu me paigutame n-ö probleemi põhjuse.

Sotsiaalselt taastootvamate muutuseteooriate puhul nähakse probleemi põhjusena tihti seda, et marginaliseeritud kogukondade keelelised võimed on puudulikud. Selle loogika järgi tuleb neid parandada, et nad saaksid ühiskondlikul redelil tõusta ja õiglust kogeda. See on väga valdav muutuseteooria nii hariduspoliitikas kui ka rakenduslingvistika uuringutes.

Ma ei pea seda keelelise õigluse jaoks elujõuliseks muutuseteooriaks, sest see säilitab status quo. See nõuab inimestelt oma keele muutmist ühiskondlikult ja poliitiliselt prestiižsemate mustrite vastu ning jätab sellega laiemad ebavõrdsuse süsteemid alles ja takistusteta. Saavutamaks sotsiaalselt ümberkujundavaid muutusi, asub äramuutmise puhul ebaõigluse põhjus olemuselt ebaõiglustes süsteemides. Seega äramuutmisloogika järgi saavutatakse õiglus alles siis, kui süsteemid lagundatakse ja ehitatakse ümber.

Samas on rõhuvad keeleideoloogiad vaid üks osa mitmetahulistest ebaõiglastest süsteemidest. Seega on jõupingutused toetada mitte-dominantseid keelevariante olulised, aga need peavad alati toimuma koostöös teiste ühiskondlike liikumistega, nagu rassiline õiglus, puuetega inimeste õiglus, majanduslik õiglus, kliimaõiglus jne.

Kuidas keeleteadlased ja õpetajad saavad jõud ühendada, et koolid oleksid keeleliselt õiglasemad? 

Ühised jõupingutused on kestnud juba aastakümneid. Töö, mida koos õpetajatega teen, tugineb pikaajalisele koostööle, mille eesmärk on olnud dominantsete keeleideoloogiate ümberlükkamine keelelise õigluse nimel. Minu jaoks on õpetajate ja teadlaste koostöö keelelise ebaõigluse vastu oluline, sest see võimaldab mõtestatud koostööd teooria ja praktika vahel, tunnustab õpetajate elu keerukust ning vajadust asukohapõhiste ja kontekstitundlike lähenemiste järele.

Hiljuti ilmus ajakirjas International Journal of Sociology of Language äge erinumber, mida toimetasid Luisa Martín Rojo, Joan Pujolar ja Estibaliz Amorrortu, ning mis käsitles neid teemasid sotsiolingvistilise ebaõigluse kontekstis. Olen Inglismaal juba pikalt koos õpetajatega uurinud, kuidas keeleliselt õiglasest koolist võiks saada reaalsus. Näiteks oleme koos õpetajatega uurinud, kuidas lapsed võiksid ära tunda ja tõrjuda süsteemset keelelist diskrimineerimist, kasutades kirjandustekste lähtepunktina kriitilisteks aruteludeks keele üle.

Oleme avaldanud uurimusi ka selle kohta, kuidas õpetajad saaksid oma töös keelelisele häbimärgistamisele vastu astuda. Selles kontekstis esitlesime ka nn vastupanu tüpoloogiat – teisisõnu, millised tegurid peavad olema olemas, et keelelise õigluse edendamine saaks toimida. Koostöö oli nende pingutuste keskmes.

Konverentsil ütlesid, et fraas "inglise standardkeel" (ingl Standard English) on vale, sest tegelikult on tegu valgete inimeste peavoolukeelega (ingl white mainstream language). Standardkeel on muu hulgas koolisüsteemi kaudu levinud küll laialt, aga kas peavool on siin ikka õige sõna, sest tegelikult on see ju eliidi, sealjuures meessoost eliidi keelekasutusel põhinev keel? Kas peavool ei jäta selles fraasis just positiivset muljet, et tegu on millegi laialt levinu ja tavalisega?

Noo, selle mõiste lõid USA-s tegutsevad mustanahalised keeleteadlased Geneva Smitherman ja April Baker-Bell. Nad leidsid, et mõiste inglise standardkeel on problemaatiline, sest mõjub poliitiliselt ja rassiliselt neutraalsena, kuigi tegelikult see seda loomulikult ei ole.

Minu jaoks isiklikult ei ole peavool kuigi positiivne sõna. Minu jaoks viitab see normile, standardile, mõõdupuule. Ometi kõik need võrdlusalused ei ole loomulikud nähtused – need on sotsiaalsed konstruktsioonid. Sama kehtib ka inglise standardkeele kohta. Kui me nimetame seda peavooluks, siis saame esitada küsimusi nagu "kes otsustab, mis on normaalne?" ja "miks üldse olla normaalne?".

Rääkisid ettekandes, et õpetajate poolt keelatud sõnade (erisugused n-ö sõnavanglad jm) tõttu asendavad lapsed tavalisi sõnu sünonüümidega, mõtlemata sellele, mida nad tegelikult öelda tahavad. Kas koolis on vorm tihti tähtsam kui sisu? Ütlesid, et koolis proovitakse kõnelejatest nende harjumusi välja harjutada, asendades need standardiseeritud keelega, või siis juurutatakse arusaama, et varieeruvus on problemaatiline, isegi kui keelekasutus- jm harjumused tegelikult ei muutu. Kuidas juhtida sellele rohkem tähelepanu, et standardkeel on konkreetsete inimeste loodud ja et alati pole igal reeglil muud põhjendust, kui et keegi nii otsustas (ja tegi seda vahel ka päris ammu)? Kuidas oleks võimalik koolides juurutada kriitilise keeleteadlikkuse vaatenurka (ingl critical language awareness perspective)?

Ma toetan täielikult kriitilise keeleteadlikkuse vaatenurga rakendamist koolides ja vastavaid algatusi. Olen püüdnud kogu oma karjääri jooksul ka ise seda teha. Kriitiline keeleteadlikkus on oluline, sest aitab meil näha, kui poliitilised on need keelelised kategooriad, mida sageli peetakse normaalseks, iseenesestmõistetavaks ja loomulikuks. Loomulikult ei tekkinud need aga tühjalt kohalt. Need loodi.

Kriitilise keeleteadlikkuse vaatenurk suunab küsima, kes need kategooriad lõi, kes olid sellel positsioonil, kus nad said selliseid keeleotsuseid langetada, ja kuidas need otsused on tegelikult inimeste elusid mõjutanud. Siiski ei tohiks kriitiline keeleteadlikkus olla keelelise õigluse lõppeesmärk. Sellest ei piisa, et seista vastu keelelise stigmatiseerimise algpõhjustele. Nagu Nelson Flores ja Sofia Chaparro kirjutavad, jäävad keeleliselt häbimärgistatud kogukonnad stigmatiseerituks seni, kuni nende elusid ühiskonnas laiemalt ei väärtustata.

Konverentsil kommenteeriti su ettekande järel, et idee standardkeele ärakaotamisest ei arvesta üldse sellega, et kirjalikul standardkeelel on oma funktsioon. Eesti koolis õpetatakse inglise standardkeelt, et eestlased saaksid formaalsetes registrites hakkama – nagu meie enda keeleski. Ühtlasi tuleb inglise keele õpetajana keelekasutust kuidagi, mingite standardite järgi hinnata, seega standardeid on ju vaja? Kas inglise standardkeelt ei peaks nägema lihtsalt kui üht keelekuju, mis tuleb teiste kujude seas omandada? Et igaühel on oma inglise keel, aga selle kõrval on ka standardkeel? 

Ma mõistan seda argumenti, eriti kui kuulen seda õpetajate suust. Nagu eespool mainisin, on õpetajad tohutu surve all, et nad näitaksid üles kuulekust standardkeele ideoloogiate suhtes, sest nad tegutsevad erisuguste eeskirjade raamides. Mis aga on see müstiline funktsioon, mida inglise standardkeelele omistatakse?

Ma ei nõustu sellega, et selle funktsioon on olla inimeste keeleoskuse hindamisvahend, olgu siis ametlikes koolihindamistes, tööintervjuudel või kus iganes. Rassi ja keele seose kriitiline vaatenurk tuletab meile meelde, et isegi kui rassiliselt marginaliseeritud kõnelejad muudavad oma keelt, et kõlada n-ö standardsemalt, siis ikkagi tajutakse neid puudulikena.

Inimesed ei hinda teiste keelekasutust objektiivselt. Rassi ja keele seose kriitiline vaatenurk käsitleb inglise standardkeele (ja sellega seotud kategooriate nagu sobiv keel, akadeemiline keel jne) funktsiooni pigem kui vahendit dominantsete ideoloogiate ja hierarhiate alalhoidmiseks.

Samuti öeldi, et Eestis tahame, et meid võetaks inglise keele kõnelejatena tõsiselt, ja kas seda mitte ei taga just inglise standardkeel? Kas inglise standardkeele tundmine mitte ei anna eestlasele võimalust astuda globaalsesse diskussiooni?

See kõlab minu jaoks üsna muutuseteooriana, millega taotletakse kohandumist või assimileerumist – eeldatakse, et keeleline kohandumine on piisav tööriist sotsiaalsete muutuste saavutamiseks. Nagu ma varem ütlesin, olen sellise loogika suhtes skeptiline.

Võtame näiteks minu enda. Olen cis-sooline, kehaliselt erivajadusteta valge mees, kellel on oskus toota midagi, mis kõlab nagu inglise standardkeel. Samas pole minu võime sellist keelt toota põhjus, miks mul on ühiskonnas suhteliselt privilegeeritud positsioon. Minu privileeg tuleneb eelkõige minu valgenahalisusest, soost, Ühendkuningriigi kodakondsusest, akadeemilisest rollist mainekas ülikoolis, sellest, et mul pole erivajadusi, ning mitmetest muudest omavahel seotud identiteediaspektidest.

Ma tean palju inimesi, kes on ühiskonnas vähem prestiižsetel positsioonidel, aga kes oskavad vajadusel samuti kõlada inglise standardkeelele moodi. Enamasti ei võeta nende ideid aga kuulda sama palju kui minu omi. See aga ei tulene üksnes sellest, kuidas nad keelt kasutavad.

Suur tänu intervjuu eest!