• Praegu vaatleb eesti keelekorraldus keelt kui osa inimtunnetusest: millenagi, mida inimesed kasutavad.
• Keelekorraldus ütleb, milline keel olema peab. Keeleteadus ütleb, milline keel kasutusandmete põhjal paistab.
• Tekstikorpused annavad keelest mitmekülgsema pildi kui varasemad ilukirjanduse poole kaldu sedelkartoteegid.
• Eesti keelekorraldus on alates 1980. aastatest liikunud käskimiselt-keelamiselt soovitamise suunas.
• Kui 1920.–1930. aastatel normiti tähendusi, sest kohalike murrete asemele loodi ühiskeelt, siis tänapäevaks on ühiskeel ühtlustunud ja sellest on saanud paljude inimeste kodukeel.
• Tänapäevase põhimõtte järgi üldkeeles sõnatähendusi ei normita ja nende kohta ei anta kogu keeles kehtivaid soovitusi. Erialaterminite tähendusi otsustavad terminikomisjonid.
• Keelearutelud tõusevad ühiskonnas tuliselt esile tsükliliselt: praegune keelepoleemika pole kuidagi tavapäratu.
  Inimene peaks tundma emakeele kasutamisest rõõmu, mitte elama eksimishirmus.

Kui alustuseks pisut laiemalt mõelda, siis kas eesti keelekorraldus kohtleb keelt pigem millenagi, mida inimesed kasutavad, või süsteemina iseeneses?

Kui rääkida praegusest ajast, siis vaatleme eesti keelekorralduses keelt millenagi, mis on osa inimtunnetusest. Võib öelda, et millenagi, mida inimesed erisugustel eesmärkidel kasutavad. Keel on eneseväljendus ja keel on ka identiteedi osa. Nagu keeleteadlane Ann Veismann on öelnud: "Keel on vahend suhtluseks, loominguks, eneseväljenduseks, mõtlemiseks, oluline on, et see oleks mitmekesine ja rikas."

Eri keelekihtide korraldamine-normimine pole ühesugune. Ortograafias ja morfoloogias ning kirjavahemärkides on keelekorralduses kehtestatud reeglid, mille vastu eksimist peetakse näiteks eesti keele eksamil veaks. Meeles tuleb hoida ka seda, et sõnadel on paralleelseid kujusid, nagu keefir ja kefiir, ning rööpseid muutevorme, nagu koerte ja koerade. 

Kõik muu keeles kujuneb keelesisendist, mida inimesed saavad, millega nad elu jooksul kokku puutuvad, ja muudest kogemustest. Näiteks kujunevad niimoodi sõnade-väljendite tähendused, ka tavapärased rektsioonid, nagu sarnaneb [kellega? millega?] ja [kellele? millele?], aga mitte [*kelle? *mille?].

Keeleline sisend ja kogemused on ühes ning samas aeg- ja kultuuriruumis elavatel inimestel paljuski ühesugused. Need ei ole aga mitte kunagi täpselt samasugused, sest kogemused on igaühel erinevad. Põlvkondade vahel võib samuti ilmneda erinevusi, kuid see pole tänapäeval nii määratu, et üksteisest üldse aru ei saadaks. 

Paljud vanavanemad ei räägi enam kohamurdeid, millest linnalapsed aru ei saa. Samas muutub iga põlvkonna eluea jooksul maailm meie ümber väga palju. Nii on näiteks noortekeeles palju väljendeid ja nähtusi, millega vanemad põlvkonnad pole kursis. Selliseid teistele tundmatuid väljendeid nähtuste kohta on aga igal põlvkonnal.

Praegu toetab eesti keelekorraldust otsuste tegemisel kasutuspõhise keeleteaduse ja korpuslingvistika suund. Seal on oluline uurida keelekasutuse empiirilisi andmeid, mis oleks ka korratavad ehk teistele uurijatele samamoodi kättesaadavad, ja neile sõnaraamatu koostamisel toetuda. Ütlen otsuste tegemisel, sest keelekorralduse ja keeleteaduse vahel on suur põhimõtteline erinevus. Keelekorralduses öeldakse, milline keel olema peab või peaks, samal ajal kui keeleteaduses kirjeldatakse keelt nii, nagu see keeleandmete põhjal paistab. 

Keel on üleüldiselt abstraktsioon. Keelekorralduses on tegeletud ühe allkeelega, normitud kirjakeelega, mis on keeleseaduse järgi kohustuslik ametiasutustele ametlikus keelekasutuses. Keeleteaduses uuritakse erinevaid allkeeli, millest moodustub eesti keel kui selline tervikuna.

Siiski, keelekorralduse otsuste lähemal vaatlusel on tekkinud küsimusi selle kohta, kas keelekorralduses ikka on alati mõeldud ainult normitud kirjakeelele. Kasvõi ÕS 1999–2018 eessõnas öeldakse, et need sisaldavad "keelt, mida me praegu räägime ja kirjutame". Sellest, et ÕS ei ole sisaldanud üksnes riigi asjaajamise keelt, annavad tunnistust sõnad nagu aiduraidutama, plartsama, pühapäevakalamees, patsahkam, kobin, tüss, paburits, joodijüri, äka, sigadus, mihus, tengelpung, lidutama, jaunis, keppima, musirull. 

(Eesti) keelt on korraldatud palju varem, kui keelt on teaduslikult uuritud. Varasematel aegadel, eriti 20. sajandi esimeses pooles, on keelekorralduse kõrval olnud teistsuguse lähtekohaga keeleteaduse suunad. Neis pole keelt vaadeldud osana inimtunnetusest, vaid masinavärgina, (range) süsteemina, mille puhul pole selle kasutaja oluline – tähtis oli see, milline peaks keel korraldajate hinnangul olema. Nendes teooriates ja keelekorralduse lähtekohtades on keelt peetud süsteemiks, mida saab oma tahte alusel luua, paremaks teha, rangelt fikseerida. Inimene pidi selle keele lihtsalt ära õppima. 

Tõsi, rahvakeelele tuginemisest ja selle uurimise vajadusest räägiti 20. sajandi algul samuti, aga ka mõtiskleti, et mis see üldse on, kui kõik räägivad oma murret. Eelmisel aastal tõin konverentsil välja kaks tsitaati, mis ilmestavad toda aega. Aastal 1903 kahjatseti, et "Lapsed peavad sellega leppima, mida nende vanemad neile õpetavad. Sagedasti juhtub aga, et wanematelgi Eesti kirjakeel tundmata on, siis pole ka lastel midagi loota." 40 aastat hiljem imestati jällegi, et "Kummaline see on, aga olen kohanud lapsi, kellede vanemad küll räägivad üsna paksu murret, kuid uus generatsioon ise räägib nagu raamatust."

Käsitlesite oma töös just sõnatähenduste normimise problemaatikat. Tutvustage palun põgusalt oma uuringu meetodit ja allikaid. 

Võib öelda, et uurisin doktoritöös, miks on eesti keel sõnatähenduste valdkonnas selline, nagu ta on, mitte selline, milline ta varasemate keeleteaduse suundade (nt strukturalism) kõrval kujundatud keelekorraldusliku ideaalmudeli järgi võinuks olla. 

Minu eesmärk oli anda eesti keelekorraldusele tänapäeva keeleteadusel põhinevat sisendit tähendustega tegelemisel, et soovitused ei oleks praegusaja keelekasutusega vastuolus. Selleks peab teadma, milline on keelekasutuse sisemine norm ehk kasutuses kujunenud mustrid. Seda tegin keelekorpusest keeleandmeid uurides ja tõlgendades (eesti keele ühendkorpuste sarja kohta vt Koppel ja Kallas 2022). 

Tähendusi ei saa korpusest kätte kuidagi muudmoodi kui tõlgendades seda, kuidas teised on sõnu tekstides kasutanud. Mahukad tekstikorpused annavad selleks varasemast palju mitmekülgsema pildi. Nimelt olid varem näiteks sedelkartoteegid, mis sisaldasid ainult ilukirjanduse ja ajalehtede keelt. Sealjuures peamiselt 20. sajandi esimese poole ilukirjanduse keelt, sest ajalehti taibati lisama hakata alles sedeldamise lõpuaastail. Nii olid sedelid kõvasti vanema ilukirjanduse poole kaldu. Lisaks sellele, et kartoteekides oli väga palju vähem sõnu, ei saanud seda infot ka nii kergesti ja mitmekülgselt analüüsida, kui on võimalik arvutitööriistadega. 

Tulles tagasi oma meetodi juurde: uurisin keeleandmeid nii tähendusi tõlgendades kui ka arvandmeid kogudes. Vaatasin, mida näitavad eesti keele andmed keelekorralduse soovituste ja normingute mõju kohta tänapäeva keelekasutusele. Analüüsisin, kas ja kuivõrd on senised keelekorralduslikud suunamised tulemusi andnud ning kuivõrd on need tänapäeval asjakohased. Samuti uurisin, kas sõnatähenduste normimisel on paralleele muude keelekihtide, täpsemalt verbirektsioonide normimise lähtekohtade ja meetoditega. 

Analüüsi aluseks valisin oma uurimistööde ajal kirjakeele normina kehtinud ÕS-is (2018) selgelt sõnastatud tähendussoovitused. Need on tähistatud märkusega "ei soovita tähendus(t)es" ja neid on kokku 130 keelendil. See võib tunduda väike arv, ent tänu nende uurimisele sain teha üldistusi, näiteks selle kohta, mis alustel on sõnatähenduste kohta keelekorralduses norminguid (varem) või soovitusi (hiljem) antud. 

Sõnatähenduste normimise teema uurimise allikad olid ka igasugused muud materjalid. Näiteks vaatasin 1920.–1930. aastatel ilmunud ajakirju Eesti Keel ja Eesti Kirjandus, kus avaldati keelekoosolekute protokolle ja keelekorralduslikke arvamusavaldusi. Samuti uurisin õpikuid ja grammatikaid, millega keelekorralduse juhiseid õpetati. Nende ja ka varasemate ÕS-ide põhjal sain aimu, millal ja mis põhjustel mingeid norminguid või soovitusi seati.

Täpsustan, et mina uurisin eesti üldkeelt ehk keelt, mida kasutavad inimesed taustast ja erialast olenemata. Üldkeele sõnad on näiteks vabandama, kostuma, erinev, reisija. Eesti oskuskeelt peavad uurima teised, nagu seda on juba teinud näiteks Reet Hendrikson oma doktoritöös. Samas on erialakeelde kuulumise märgendeid ÕS-ides aja jooksul vähendatud. Seetõttu sattusid minu valimisse ka sõnad, mis pigem pole osa tavalisest üldkeelest, nt keham, liidestama.

Alustamegi siis tagasivaadet ajaloos. Millal ilmus sõnatähenduste normimine eesti keelekorraldusse?

Eestlased ise on oma keelt korraldanud pisut üle 150 aasta. Ja juba 19. sajandi teisest poolest pärineb sõnade ehk ja või eristus, et sõna ehk ei kasutataks või sünonüümina, nagu seda tollal kohati tehti. Samuti arutati 1900.–1910. aastatel sõnatähenduste ja nende suunamise vajaduse üle. 

Siiski leidsime koos EKI juhtivleksikograafi Margit Langemetsaga, kes on koos Külli Habichtiga minu doktoritöö juhendaja, et ametlikumalt hakati eesti keelekorralduses sõnatähendusi normima peaaegu 100 aastat tagasi, 1925. aastal ilmunud ÕS-i esimese köitega. Täpsustuseks olgu öeldud, et toonast ÕS-i ilmus 12 aasta sees kokku kolm köidet. 

See köide oli esimesest, 1918. aastal ilmunud ÕS-ist mahukama sisuga. Muu hulgas oli osale sõnadele lisatud tähendusi, mis ÕS 1925 koostaja J. V. Veski sõnutsi olid mõeldud normatiivsena. Hiljem on ka ÕS-ide koostajad ise korduvalt öelnud, et ÕS-ide eesmärk pole kunagi olnud kõikide sõnade kõiki tähendusi esitada. Sellegipoolest on ÕS-idesse osale sõnadele lisatud tähendusvihjeid. Eriti on neid lisatud sellistele sõnadele, mille tähendusi on tahetud suunata.

Ütlete, et sajand tagasi oli sõnatähenduste kindlam piiritlemine ehk enam põhjendatud kui praegu. Mis eesmärkidel seda toona rohkem tarvis oli?

20. sajandi algul räägiti kodudes murdeid, üle Eesti ei olnud ühist eesti keelt. Seda ühiskeelt, mis nimetati teiste kultuurkeelte eeskujul kirjakeeleks, oli hakatud 19. sajandi keskpaigast, eriti lõpukümnendeil alles intensiivsemalt looma. Eriti intensiivselt loodi seda aga 20. sajandil ja 1920.–1930. aastatel. Uusi sõnu loodi ja toodi murretest, soome keelest jm juurde palju nii igapäevakeelde kui ka erialasõnavaraks. 

1920.–1930. aastatel tehti see ühiskeel ametlikuks keeleks. Seda sisaldas ÕS (I kd 1925, II kd 1930, III kd 1937) ja seda tuli õppida koolis, kus murrete kasutamist tauniti, ning kasutada ajakirjanduses. Tollal vähendati murdetaustalist varieeruvust igas keelekihis. Peale tähenduste (järele või järgi) vähendati seda ka sõnakujudes (praegu või praegast, praegalt jne), muutevormides (käsin või käsen; taignat või taigent), rektsioonides (sarnaneb [kellega?] või [kellele?]) jpm.

1980. aastateks oli see ühiskeel saanud paljude inimeste kodukeeleks, veelgi enam ühtlustunud on see tänapäevaks. Siiski on varieeruvust endiselt alles, olenevalt allkeelest isegi päris palju – ning sellel on oma põhjus. 

Selliseid sõnu nagu järele ja järgi on terve sajandi jooksul toodud näiteks sellest, et inimesed ei tunne sõnade nn õigeid tähendusi ega oska oma keelt kasutada. Tegelikult on aga nende tähenduste eristamine olnud kunstlik ega ole keelekasutuses loomulik ka sajand hiljem. 

Nii mõnedki on need eristused lihtsalt pähe õppinud. Teistele on koolist meelde jäänud, et midagi nende sõnadega oli, aga kindel pole, mis. Ülejäänutel need sõnad keelekasutust ei takista. Nagu Maarja Siiner hiljuti tabavalt kirjutas: "Keelekasutaja mitte ei kasuta kusagil abstraktsel kujul olemasolevat keelenormi, vaid taastoodab ja loob seda normi ise igas uues suhtlusolukorras."

Kui ajaloos nüüd riburada pidi tänapäeva poole tulla, siis milliseid seisukohti on eesti keelekorralduse üle otsustajad sajandi jooksul iga uue ÕS-i või määrusega sõnatähenduste normimise teemal esitanud? Kuivõrd on toetutud sajandi eest paika pandud traditsioonile, kuivõrd inimeste tegelikule keelekasutusele?

Kõige lihtsam on vastus anda küsimusele määruste kohta. Neid pole just palju ja neis ei ole kunagi sõnatähenduste normimise kohta midagi ette kirjutatud: ei 1935. aasta keeleseaduses ega hiljem. Tänapäevase keeleseaduse ega kirjakeele normi rakendamise korra seletuskirjades ei ole samuti sõnatähenduste piiritlemist mainitud. 

Teemale lähim on kirjakeele normi rakendamise korras olev sõna sõnavaraliste: "Eesti kirjakeele normi all mõistetakse õigekirjutuslike, grammatiliste ja sõnavaraliste normingute ja soovituste süsteemi." Seda ei ole aga samuti lahti seletatud. ÕS-iski ei ole seda sõna seletatud,^[1] ent ÕS ei olegi sõnatähenduste selgitamisele keskendunud.

Sõnaraamatute kohta on seisukohtade-küsimusele keerulisem vastata. Alates ÕS 1999-st on sõnaraamatu kasutamisjuhendis kirjas, et sobimatud tähendused (sealjuures täpsustamata, missugusesse keelekujusse sobimatud) on märgitud sõnastusega "ei soovita tähenduses". Varasemates ÕS-ides on suunatud teisiti, kasutades näiteks noolemärki, nagu ÕS 1976-s on peale [seda] → pärast [seda]. Kasutusjuhendi järgi juhtis see eelistatava sõna või vormi juurde.

ÕS 1999 toimetaja Tiiu Erelt^[2] kirjutas selle sõnaraamatu ilmumise järel palju artikleid. Näiteks ütles ta, et "Iga õigekeelsusallikas kirjapandud normi fikseeringut kutsutakse norminguks" ja et niiviisi on norminguks kujunenud fikseeritud nn ideaal-, mitte reaalnorm. Ta tõi selle semantikanäideteks sõnade ennetama, kaasaegne, määratlema, piisavalt, täna, vabandama tähendused, mis on ÕS 1999-s üsnagi "tungivalt vormistatud". Sõna tungivalt tähendab siin ÕS-is 160 sõna tähenduse juures olnud kommentaari "ei tähenda". Mujal^[3] on ta rääkinud hoopis soovitamisest: "Sõnaraamat (ÕS 1999) on kirjakeele normi täis ja soovitab seda järgida", mh semantikas. 

Kummana need märkused siis mõeldud olid, kas normingute või soovitustena? Samas oli 1980. aastatest alates eesti keelekorralduses hakatud käskude-keeldude asemel andma soovitusi (mille järgimine oli küll nii ja naa vabatahtlik).

Üldiselt ei ole keelekorraldajad sõnatähenduste suunamiste-soovituste muudatusi avalikult arutanud. Erandiks on kolm esildist Emakeele Seltsi keeletoimkonnale aastatel 2009 (peale ja pärast), 2012 (tolerants ja kompetents) ja 2016 (läbi viima). See tekitab omakorda küsimuse, miks arutati toimkonnas tähenduste üle, kui juba 1980. aastal võeti vabariiklikus õigekeelsuskomisjonis seisukoht, et üldkeele sagedasti kasutatavate sõnade tähendusi ei ole vajalik ega võimalik normida.

Sõna tähenduspiiride laiendamine ei ole ju keelekorraldajate võimuses, tähendused laienevad, kitsenevad, muutuvad, teisenevad jne inimeste kasutuses korraldajatest olenemata. Keeletoimkonna kaasamise üks põhjuseid seisneb mu kolleegide sõnul selles, et seda tehti suurema mõjujõu saavutamiseks. Näiteks said õpilased peale ja pärast kunstliku eristamise tõttu eksamitöödes vähem punkte, kui võinuks, ja seda olukorda sooviti muuta.^[4]

Tulles küsimuse juurde, kuivõrd on keelekorralduses toetutud sajandi eest paika pandud traditsioonile, kuivõrd inimeste tegelikule keelekasutusele, erineb vastus sõnuti. Näiteks järele ja järgi puhul toetuti puhtalt traditsioonile, samas kui näiteks ennetama puhul arvestati tegelikku kasutust. Sõna ennetama oli tähenduses 'tõkestama, ära hoidma' veel ÕS 2006-s ebasoovitatav, sobivaks peeti vaid varasemat tähendust 'ette, mööda jõudma'.^[5] Tänapäeval ei ole selle sõna ümber aga enam arutelusid.

Avaliku tähelepanu alla satubki üksnes väike osa sõnadest (meenutagem liiderliku ja osavõtliku saagat eelmisel aastal). Ja kui need juba tähelepanu on saanud, siis märgataksegi neid rohkem. Samal ajal teisi sõnu, sh selliseid, mille tähendused on aja jooksul muutunud, ei märgata või mäletata.

Aga miks ikkagi on mõni saja aasta vanune reegel, näiteks järgi/järele eristamine siiani n-ö veaohtlik?

Sõnade järele ja järgi osaline sünonüümsus ei ole eesti keeles kunagi olnud viga. Kui midagi veaks nimetada, siis seda, et traditsioonil põhinedes oldi tänapäevalgi jäädud proovima nende kasutust suunata, arvestamata psühholingvistikast teada faktiga, et sarnases kontekstis esinevatel sarnastel sõnadel on keeruline vahet teha. Samuti seda, et ei arvestatud faktiga, et järele ja järgi olid sünonüümid enne 1930. aastaid, mil nad kunstlikult lahku löödi. Neid on sünonüümidena kasutatud nii enne kui ka pärast keelekorralduses loodud normingut.

Ligi sajand tagasi, kui selline eristus tehti, oli keeleteaduses ja -korralduses vähem teadmist selle kohta, kuidas keel toimib. Tänapäevaks on tehtud palju uurimusi, keeleteadus on edasi arenenud ja metoodika avardunud. Keeleteaduse uurimusi saab keelekorralduse otsustes arvestada.

Nagu välja tõite, võttis vabariiklik õigekeelsuskomisjon 1980. aastal seisukoha, et sõnatähendusi ei ole vajalik ega võimalik normida. Ometi ühiskonda laiemalt sellest ei teavitatud. Miks? Mis sellest soovitusest edasi sai?

Eks 1980. aastad olid igati murranguline aeg, ju jäi see muu hulgas seepärast laiemalt tähelepanuta. Ja ega keelekomisjonide/-toimkondade üksikotsused ei olegi ühiskonnas kunagi eriti laia vastukaja saanud, mõni üksik olukord, nt ajaloosündmuste nimetused ning peale ja pärast, välja arvatud. Peale selle ei keelekorraldajad ise olnud selles küsimuses sama meelt ja ÕS-i koostajatel on alati olnud suur vabadus koostada sõnaraamatut nii, nagu nad paremaks on pidanud.

ÕS 1999-le pani tegelikult koos töörühmaga aluse Henn Saari, kes oli aastakümneid mõjukas keeleautoriteet. Tema projekt jäi 1984. aastal pooleli, seda jätkas 1990. aastatel Tiiu Erelt koos töörühmaga. Kui võrrelda ÕS-i suuniseid ja Saari raadiosaadete kogumikke (ilmunud 1976 ja 2004, saated olid eetris 1969–1999), siis on näha, et väga paljud suunised pärinevad sealt. Samas pole neil alati olnud teaduslikku tausta, nt sõnade vabandama ja kaasaegne puhul.

Lisaks, see oli VÕK-il küll põhimõtteline seisukoht, ent sõnastatud on see Ülle Viksil nii, et seda saab tõlgendada mitmeti. Kas seisukoht kehtib ainult kahe sõnapaari kohta, mida sel koosolekul arutati (oma ja enda, üksteise ja teineteise), või keeles üldiselt? Tänapäeva keeleteaduses teame, et see kehtib keeles üldiselt. Keelekorralduses ja leksikograafias toetumegi sellele, rakendades seda seisukohta süstemaatiliselt ühe põhimõttena EKI ühendsõnastiku koostamisel.

Kui ajalooekskurss kokku võtta, siis mis on võrreldes 1925. aastaga vahepeal muutunud, et üldkeele sõnatähendusi teie hinnangul enam normida vaja ei ole?

Ühiskeelest on üle Eesti saanud paljude kodukeel. Peale selle on allikaid, kust keele kohta uurida, tänapäeval väga palju rohkem ja põhjalikumaid. Veebiajastu rõõmuna on need nüüd ka kergemini kättesaadavad. Aga: keelt ei omandata ÕS-ist või õpikust, vaid kogu elu jooksul ümbritsevast (keele)keskkonnast. Inimestelt, kellega suheldakse. Loetud raamatutest, kuulatud raadio- ja telesaadetest, tänapäeval ka TikTokist jne. Kooli minnes lapsed juba räägivad eesti keelt, mitte ei hakka seda alles seal nullist õppima.

Lisaksin veel, et tegu ei ole üksnes minu hinnanguga, vaid põhjaliku uurimistööga, mida toetavad teiste keeleteadlaste tulemused. Näiteks välismaa keeleteadlastega rääkides on nii mõnelgi tekkinud küsimus, miks sõnatähenduste normimise teemat tuleb tänapäeval enam uurida, sest see on ju juba mitukümmend aastat tagasi ära tõestatud. Keeleteaduses on tõestatud küll, ent keeleteaduse tulemused ei ole ei Eestis ega mujal alati laialdaselt levinud. Näiteks seesama, et sõnade tähendused ei tohiks muutuda, on kõikjal üks mitmest väga levinud müüdist keele kohta.

Kui vaatame praegust ehk ÕS 2018 seisu, siis esitan teie enda uurimisküsimuse: mis alustel põhinevad ja mis ajast pärinevad sõnatähenduste kohta antud soovitused, mis kajastuvad ÕS-is? Mis põhjustel on ÕS 2018-s osa sõnu saanud külge märke "ei soovita tähenduses"? 

Mul ei õnnestunud leida selget teooriat, mille alusel on keelekorralduses sõnatähenduste kohta soovitusi antud. Sobimatu tähendusega sõnade valikul ei tundu olevat ka selget alust. Pigem on soovitusi antud sõnade kohta, millega on keelekorraldajad kokku puutunud, mh näiteks keelenõuküsimustes. Oma osa on ka traditsioonil pidada sobimatuks sõnade tähendusi, mida on keelekorralduses pikka aega ebasobivaks peetud. 

Märke "ei soovita tähenduses" said sõnad alates ÕS 2006-st, sest pärast ÕS 1999 ilmumist, kus oli märkus "ei tähenda", võtsid keeleteadlased selle vastu sõna. Samuti oli 1980. aastatest keelekorralduses käskude ja keeldude asemel liigutud soovitamise poole. Seega polnud selline märkus kuidagi kohane.

Sõnade tähendusi on ebasobivaks peetud teiste keelte mõju tõttu (kaasaegne, testima). Teisalt on üldkeele ja erialakeele vahekord nii mõnigi kord erialakeele kindlapiirilisuse poole kaldu (diisel, hüpik). Liidetelegi on omistatud liiga rangeid tähenduspiire (autorlus). Keelekorraldusele ei ole paljuski sobinud sõnadele lisandunud kujundlikud tähendused (kaardistama, tööriistakast), ent kujundlikkus on keelekasutusele äärmiselt omane. Kasvõi kõrval ei tähenda enamasti, et keegi seisaks meie kõrva peal. 

Mõnel sõnal on ÕS 2018-s esitatud murdekeelsed tähendused ja neid ei soovitata ühiskirjakeeles kasutada teistsuguses tähenduses (nt asine). Osade sõnade kohta on antud tähendussoovitus, ehkki tegelikult paistab keelekorralduse soovituse taga olevat olnud hoopis (võõrmõjulise) sõnastuse tõrjumine (läbi, milline, suhtes). Samuti on soovitusega püütud tõrjuda ametnike keelekasutuse ähmast väljendusviisi (nt ümber vaatama) või mõnd moodustusviisi (kostuma).

Mõne tähendussoovituse, aga teistegi soovituste taga paistab ka see, et sõna on lihtsalt kasutuses sage. Mingi aja populaarsed sõnad on saanud märgi külge, ehkki ei pruugi enam sama populaarsed olla: legendaarne, eepiline jt. Margit Langemetsa tore leid oli, et A. H. Tammsaare arvates oli 1930. aastatel ületarvitatud sõna mentaliteet – tänapäeval sellest sõnast juttu pole.

Kas ja kuivõrd on empiirilistele keeleandmetele toetudes praeguses ÕS-is need keelekorralduslikud suunamised asjakohased?

Oma kasutuspõhise keeleteaduse raamistikus tehtud uurimustele tuginedes järeldasin, et ükski senistest alustest ei ole tänapäeval enam asjakohane argument üldkeele sõnade tähendusi suunata. Näiteks seepärast, et keelekontaktid ja keeltevahelised analoogiaseosed on loomulik keelekasutuse osa. Samuti on tavapärane ja keelekasutusele omane kujundlikkus, sh metonüümiline ja metafoorne tähendusülekanne jpm.

Saksa keeleteadlased Petra Storjohann ja Ulrich Schnörch on märkinud, et pabersõnaraamatutes ja nende veebiversioonides ei ole tavaliselt ühtegi viidet keelekorpuste kasutamisele. See meetod on aga tänapäeval leksikograafilise keelekirjelduse eeltingimus. Eesti ÕS-ides ei ole samuti korpuseandmetele toetumist mainitud, sest ÕS on olnud normatiivne sõnaraamat. Seda on koostanud keelekorraldajad, kes traditsiooniliselt on teinud valikuid ja otsustanud norminguid, toetumata seejuures alati keeleandmete uurimisele.

Oleme koos kolleeg Tiina Paetiga nentinud, et paljud ÕS-i soovitused põhinevad küll nende kirjapaneku aja tegelikul keelekasutusel, aga sellest küljest, et keelekorraldajad pole kasutust sageli aktsepteerinud, vaid püüdnud seda suunata.

Teie eesmärk oli algselt pakkuda leksikograafilistele otsustele teaduslikku alust. Nüüd, kus tulemused käes, siis: millised on tänapäevase teaduspõhise keelekorralduse põhimõtted?

Minu doktoritöö teema kitsenes doktorantuuri alguses sõnatähenduste uurimisele, aga tõsi, olen keelekorralduse tagamaades sobrades ka muu kohta kirjutanud, nt rektsioonide. Ma ei töötanud välja ammendavat põhimõtete loetelu, vaid kogusin kokku olemasolevaid, 1980. aastatest sõnastatud põhimõtteid. Täpsustasin neid kasutuspõhisele keeleteadusele toetudes ja uurimistööde najal ning lisatud on ka mõned uued põhimõtted. 

Seda tööd pole ma teinud üksi, vaid koos kolleegidega: Margit Langemetsa, Tiina Paeti ja teistega. EKI keelekorraldustegevuse praktikas oleme neile põhimõtetele süsteemsemalt toetuma hakanud. Minu uurimistööde suurim vili on põhimõtte süsteemsem rakendamine sõnatähenduste suunamise asjus – et tähendusi ei normita ja nende kohta ei anta kogu keeles kehtivaid soovitusi. Muid keelekorralduse põhimõtteid saab lähemalt vaadata EKI teatmikust.

Sõnastate eesti keelekorralduse jaoks põhimõtte, et üldkeele sõnade tähendusi ei normita ega suunata soovituste teel. Kuidas peaks keelekasutaja teie vaimusilmas toime tulema oma keeleliste kõhklustega? Või peab kõhklemine edaspidi lõppema?

Viimane küsimus on üsna kategooriline. Kõhklemine ja kahtlemine kuulub meie igapäeva, sest meil kõigil on oma keel, oma keeleliste ja muude kogemuste pinnalt kujunenud ettekujutus sellest, mis on eesti keel. Paljuski langeb see teadmine teistega kokku, sest elame samas aeg- ja kultuuriruumis.

EKI ühendsõnastikus oleme keeleandmete põhjal teinud üldistuse keele tänapäevase kasutamise kohta. Seda sõnastikku täiendame pidevalt. Me töötame sõnaraamatuga aga igasugustest aspektidest, näiteks algas meil sel aastal uus teadusprojekt, kus ühe töörühmaga proovime luua sõnaraamatus registrimärgenditele teaduslikuma aluse.

Igal juhul on sõnaraamatust palju rohkem abi, kui seal on kirjeldatud sõna kõik tähendused ehk kasutuse uurimise pealt tehtud üldistused. Kui inimesel juhtub ette kontekst, kus uut või tundmatut sõna on kasutatud tähenduses, mida sõnastikus pole kirjeldatud, läheb ta guugeldama või sõbralt küsima. Ta ei rahuldu siis sellega, et sellist tähendust ju ei ole ja seega seda sõna tõlgendada pole võimalik.

See, kui üks inimene, ütleme tekstilooja, vaatab ÕS-i, kus pole suuremal osal sõnadest tähendust lisatud, ei tähenda, et teised, ütleme lugejad, sama teeks. Lahendus seisneb tekstiloomes: oma sõnumeid tasub proovida sõnastada võimalikult teistele arusaadavalt – aga see, kas sõnum on arusaadav, oleneb juba lugejast/kuulajast.

Kõhklemisest veel nii palju, et eespool kirjeldatud kunstlikud reeglid on põhjustanud inimeste suulisegi kõne "parandamist". Tiit Hennoste ja Karl Pajusalu ^[6] on sõnastanud, et inimesed on eeldanud ja kohati nõudnud "normingulist kirjakeelt ka nt avalikes suulistes spontaansetes tekstides. Sellise lähenemise ilunäideteks on tähelepanujuhtimised raadio- ja teleesinejate keelevigadele, lähtudes kirjakeele reeglitest, mida kõneleja (pool)spontaanselt suuliselt kõneldes järgida ei saa." 

Sellised etteheited ongi omakorda inimestes tekitanud kõhklusi ja keelelist ebakindlust – ennast ei julgeta väljendada, sest ei taheta naeruvääristamise osaliseks saada. Seepärast võib mõnele tunduda teises keeles rääkimine lihtsam. Kõrvalt võidakse taunida küll, et sa eesti keeles ei räägi, ent ei heideta ette teises keeles vigadega rääkimist.

Kui rääkida veel ka erialaterminitest ja nende definitsioonidest, siis ÕS on olnud üldkeele sõnaraamat, see ei ole olnud mõeldud oskuskeele sõnaraamatuna. Lähemalt uurides paistab silma küll ka oskuskeelest lähtuvaid otsuseid (testima, diisel jt). Sõnaraamatukoostajad ei ole aga iga eriala spetsialistid, nad ei saa ette öelda, mida iga termin igal erialal tähendab. Seda on öeldud ka ÕS 2018 eessõnas: "Oskuskeel on kirjakeele osa, kuid erialati võib kehtida tavasid, mis siinses sõnaraamatus ei kajastu." Terminite tähendusi otsustavad erialakomisjonid, lepingute ja seaduste alguses defineeritakse mõisteid jne.

Nagu näitab aga juba ligi kaks aastat kestnud ja õiguskantsleri sekkumisega päädinud keelesõda, siis ühiskondlik tellimus normide järele on endiselt olemas. Mida ütlete keeleteadlasena inimestele, kes muretsevad, et kui sõnatähendusi ei normita, ei saa inimesed lõpuks üksteisest aru?

Esiteks viitaksin taas Maarja Siinerile, kelle artikli mõte on, et õiguskantsleri sekkumine keeleteaduse pärusmaale pole mõistetav. Selle sekkumise järel otsustas EKI tegevuskava muuta, et luua õigusselgus. Et seadus ja teadus lepitada – keel ja keeleteadus arenevad kiiremini kui neid mõjutav õiguslik raamistik.

Siiner kirjeldas lisaks Taani olukorda, mis on meie praeguse ja õigusselguse tõttu ka edaspidise olukorraga väga sarnane: "Taani EKI vaste Sprognævnet ehk Keelenõukoda annab oma seadusest tulenevast kohustusest välja õigekeelsussõnaraamatut ehk "Ordbogen over det danske sprog". See on muutumatul paberkujul püsinud aastast 2012. 

Selle kõrval annab Taani Keele ja Kirjanduse Selts, Eesti mõistes siis Emakeele Selts, välja pidevalt täiendatavat ja avaldatud tekstide korpuse analüüsist lähtuvalt digitaalset ühissõnastikku ordnet.dk, kus on soovitused koos normingutega. Ta võib seda teha, sest tema keelekorralduslikku tegevust seadus ei reguleeri." 

Soomes ÕS-i analoogi pole, neil on seletussõnaraamat, kus on mh tuhatkond soovitust. Eesti ÕS-i kohta on soome keeleteadlane Pirkko Nuolijärvi, minu doktoritöö oponent, kriitiliselt osutanud: "Kui sõnaraamatu nimi on "Õigekeelsussõnaraamat", siis sõnaraamatu kasutaja tõlgendab kõiki soovitusi kergesti kui juhiseid: see vorm või tähendus on õige."

Teiseks, keele üle arutatakse teatud intervallide tagant pidevalt, näiteks toimus 1978. aastal Tapa keelepäev ja kümmekond aastat tagasi arutleti tuliselt ajaloosündmuste algustähe üle. Varemgi on täheldatud, et keelediskussioonid ehk "mõttevahetused kirjakeele korraldamise põhimõttelistes küsimustes" on meil toimunud tsükliliselt, lainete kaupa.^[7] Seega ei ole seekordne avalik diskussioon ebaharilik, keeleteemad ongi aeg-ajalt teravama tähelepanu all. 

Tänapäeva kanalites levib info lihtsalt varasemaga võrreldes palju kiiremini ja võimendatult, sotsiaalmeedia võimaldab suuremat killustumist. Keeleteadlasena on huvitav vaadata kujundeid, mida viimaste aastate jooksul on keeleteemade kohta kasutatud. Ene Vainik ja Geda Paulsen on kasutatud kujundeid ka lähemalt analüüsinud.

Tulles aga sõnatähenduste juurde: nagu enne mainisin, on nii mujal Euroopas kui ka Eesti üldsuses levinud arusaam, et (kirja)keeles ei tohi tähendused muutuda. Mida öelda neile, kes muretsevad, et kui sõnatähendusi ei normita, siis ei saa inimesed lõpuks üksteisest aru? Küsiksin vastu, miks esimese asjana eeldatakse, et uus ja harjumatu tähendus on kohe halb. Või miks eeldatakse, et inimesed kasutavad keelt nii suvaliselt, et kõik sisemised normid, suhtluse olemusest tingitud piirangud kaovad ära?

Suheldakse ja tekste luuakse eri eesmärkidel. Jätan selle praegu kõrvale ja keskendun sellele, et üldiselt inimesed tahavad ennast mõistetavaks teha ning teisi mõista. Suhtlus on pidev läbirääkimine, kus on oluline roll ka sellel, kas teineteist tahetakse kuulata ja teineteisest aru saada. 

Vaatame seda, kust nüüdsed probleemid algasid: Margit Langemetsa ja Peeter Pälli artiklist 2021. aastal, kus nad kasutasid sõna sõnastikureform, mõeldes selle all lihtsalt sõnastike ühendamist ühte andmebaasi. Varem on EKI sõnaraamatud olnud erinevates andmebaasides, dubleerides sisu ja olles omavahel kohati ka vastuolus. Teatud lugejaskond andis aga sõnale sõnastikureform teise, negatiivse ja mis olulisem, eksitava sisu, kuulamata EKI korduvaid selgitusi. 

Oleme käinud paljudel konverentsidel ja saadetes selgitusi jagamas, ent sõnumi kohalejõudmine oleneb sellest, kas seda tahetakse kuulata. Selle vastu, kui ei taheta, ei saa ükski sõnaraamat, ei normatiivne, ei kirjeldav.

Ühtlasi tuleb inimestel selleks, et üksteist mõista, keelekasutuses pidevalt kohanduda, keel ei saa jääda püsivalt fikseerituks. Peale kuulaja/lugejaga arvestamise peab arvestama ka ümbritseva maailma muutumisega. Uute nähtuste jaoks on vaja nimetusi, et nendest saaks rääkida.

Kasvõi telefon on sajandi jooksul tähistanud erinevat laadi seadmeid: lauatelefoni tuli 1990. aastatel hakata täpsustama, sest tekkisid mobiiltelefonid, järgmisel hetkel olid telefon ja mobiil aga juba sünonüümid. Tänapäeval tuleb täpsustada, kui mõeldakse nuputelefoni, sest levinuim telefon on nutitelefon. Me keegi ei tea, mis telefoniga järgmiseks juhtub, aga selleks võib valmis olla.

Kas soovite veel midagi lisada?

Panin oma doktoritöö motoks saksa keeleteadlase ja õpetlase Kurt Vossleri sõnad, mille on eesti keelde suurepäraselt tõlkinud eesti keelekorraldusteoreetik Valter Tauli: "Keeleline mõte on oluliselt luuleline mõte, keeleline tõde on kunstiline tõde, on tähendusrikas ilu." Soovin, et tuntaks vähem pinget olla korrektne ja rohkem rõõmu keelest. Et eesti keele kasutamise üle oldaks uhked ja et seda ikka jätkuvalt edaspidigi igas eluvaldkonnas kasutataks.

1. Vt ka enne "ÕSi ja EKI teatmiku tegevuskava 2022–2025" muudatust ilmunud artiklit "Rohkem normi on vähem normi?".

2. Erelt, Tiiu. 2003. ÕS-i toimetaja selgitab. Keel ja kirjandus 6. 448–460.

3. Erelt, Tiiu. 2001b. Uus normatiivne kirjakeele sõnaraamat. Keelekorralduse konverents 18. ja 19. novembril 1999. Ettekanded. Silvi Vare, Kristiina Ross (koost). (Eesti Keele Instituudi toimetised 8.) Tallinn: [Eesti Keele Sihtasutus]. 164–178.

4. 2011. aastal pöördus Emakeele Seltsi keeletoimkond märgukirjaga riigieksami hindajate ja õpetajate poole: "Tuletame meelde ka seika, et vabariiklik õigekeelsuskomisjon on 1980. aastast otsustanud sõnatähendusi mitte normida. Seega kui kaaluda sõna tähenduslikku sobivust vahetusse konteksti, tuleks peale ÕSi tugineda ka muudele käibivatele eesti kirjakeele allikatele (seletav sõnaraamat, võõrsõnade leksikon, vajaduse korral erialasõnastikud ja võimalust mööda muudki usaldusväärsed avalikud tekstid)."

5. Vt ka Kristiina Rossi 2001. aasta artiklit.

6. Hennoste, Tiit & Karl Pajusalu. 2013. Eesti keele allkeeled: õpik gümnaasiumile. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

7. Kull, Rein. 2000 [1985]. Kirjakeelest ja selle korraldamisest. R. Kull (koost). Kirjakeel, oskuskeel, üldkeel, 21–35. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus.

Lydia Risberg kaitses doktoritöö "Sõnatähendused ja sõnaraamat. Kasutuspõhine sisend eesti keelekorraldusele" ("The meanings of words and the dictionary. The impact of the usage-based approach on Estonian language planning") 10. mail. Tööd juhendasid kaasprofessor Külli Habicht Tartu Ülikoolist ja Margit Langemets Eesti Keele Instituudist. Tööle oponeeris professor Pirkko Nuolijärvi Soome Kodumaa Keelte Keskusest.