David Fang Stanfordi Ülikoolist ja ta kolleegid Toronto ülikoolist analüüsisid enam kui 5000 inimese sõnumeid kaheksast andmestikust. Nad leidsid, et lühenditest kubisev sõnum jättis mulje, justkui kirjutaja ei hooli tegelikult vestlemisest. Teisisõnu jättis lühendite kasutamine kirjutajast ebasiira mulje ja tema sõnum jäi sageli vastuseta, vahendab The Guardian.

Mugav, aga jahe?

Digitaalse suhtluse ajastul kasutavad inimesed lühendeid varasemast märksa rohkem. Eriti just lähedasemate inimestega sõnumi teel suheldes on lühenditest saanud kiire suhtluse vaikiv norm. Nüüd aga osutub uuest uuringust, et kiirelt tipitud "ptv" ei pruugi näida sama siiras kui veidi rohkem kirjutamisaega nõudev "pole tänu väärt". Uuringu autorid kirjutavad, et lühendid võivad tõepoolest hoida kokku aega ja vaeva. Küll aga osutub, et need võivad muuta suhtluse ebatõhusamaks ja jätta kirjutajatest üksteisele kehva mulje.

Uurimuses tegid autorid kaheksa väiksemat uuringut, et hinnata lühendikasutuse mõju erinevates olukordades. Alustuseks näitasid nad uuritavatele sõnumeid, millest osa sisaldas lühendeid ja osa mitte. Uuritavad pidid hindama, kui siiras iga sõnum neile tundus ja kui tõenäoliselt nad sellele sõnumile vastaksid.

Järgmiseks analüüsisid uurijad erinevatest allikatest pärit tekstisõnumeid: sealhulgas arvutimängijate seas populaarselt Discordi ühismeediaplatvormilt, ühelt veebis toimunud kiirkohtingu-ürituselt ja kohtingurakendusest Tinder.

Ilmnes, et lühendeid kasutavad inimesed kippusid saama oma sõnumitele vähem vastuseid kui need, kes vaevusid kõiki sõnu välja kirjutama. Ühtlasi laekusid lühendeid sisaldava sõnumi peale ka lühemad vastused. Ehkki nooremad inimesed kasutasid lühendeid rohkem, suhtusid ka nemad lühenditesse samamoodi.

Lühikeste vastuste nõiaring

Maailma esimene SMS saadeti 1992. aasta detsembris. Sellest ajast saati on sõnumivahetajad arendanud välja kiire ja tõhusa suhtluskeele, kus täispikkade sõnade asemel vahetatakse vaid üksikuid tähemärke. "Põhimõtteliselt" asemel vastatakse nüüd kiiresti "pms(t)" ja "ma ei tea" asemel "mtea".

Lühendite eesmärk on anda kiiresti edasi täpselt sama sisu kui täispika lausega. Uue uuringu autoreid huvitas aga, kas lühendikeelega ei või siiski kaasas käia oma mõjupeensusi. Teadlased on üldiselt selles küsimuses eri meelt. Üks koolkond leiab, et lühendid iseloomustavad argisemat kõnepruuki ja annavad tunnistust vestlejate lähedusest. Teise koolkonna hinnangul viitab lühendirohkus aga kirjutaja huvipuudusele vestluspartneri suhtes. 

Ühes uuringu katses vastasid lühenditest kubisevaid sõnumeid saanud uuritavad ise ka lühemate sõnumitega kui tavaliselt. Nii sündis justkui nõiaring, kus iga lühike vastus kutsus omakorda esile veel lühema vastuse. Töörühma sõnul kõlavad nende tulemused kokku varasema teaduskirjandusega. Varemgi on osutatud, et inimesed hindavad vestluse juures kvaliteeti ning eelistavad läbimõeldud ja isiklikumaid sõnumeid.

Ehkki uuring põhineb osaliselt päriselu andmetel, pole kõik uuringuga mitte seotud psühholoogid lühendite problemaatilisuses veendunud. Näiteks osutab professor Linda Kaye Edge Hilli Ülikoolist, et päris elus teavad inimesed sõnumi saatja kohta palju rohkemat ja lühikest sõnumit ei pruugita sugugi võtta üksnes jaheduse märgina. 

Christopher Hand Glasgow' Ülikoolist nõustub, et sõnumi mõju sõltub paljuski kirjutaja ja saatja suhtest: kui tihti iga inimene lühendeid kasutab, kas tal on kiire või püüab ta lühendiga mõnd tabusõna vältida. Handi sõnul valivad inimesed ühe või teise suhtlusstiili hoolikalt, sõltuvalt sellest, kes on parasjagu vestluspartner. Samuti loeb, kas vestluse sisu on isiklik, ametlik, romantiline, ründav või midagi muud. Ühtlasi sisaldab tänapäeva veebisuhtlus ohtralt emotikone, GIF-e ja meeme, mis kõik võivad samuti vestluse tajumist mõjutada.

Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Experimental Psychology.